Iisraeli taganemine. – Nr 1

TAM1897 Q1 33.6Jutlus, peetud pühapäeva õhtul, 7. märtsil 1897 Avaldatud General Conference Bulletinis, esimene kvartal, 1897, 2. köide, nr 1, lk 33–40.

TAM1897 Q1 33.7Eelmisel õhtul toimunud õppetunnil märkisin, et alles hiljuti nägin esimest korda seitsmenda päeva adventistide poolt välja antud kümne käsu koopiat, mis ei olnud Piiblis, kuid mis vastas täpselt sellele, kuidas Jumal need andis. Mul on hea meel, et on saabunud aeg, mil seitsmenda päeva adventistidel on võimalik omada koopiat Jumala seadusest sellisena, nagu Jumal selle andis. Mul on hea meel, et vend Howe on välja andnud eksemplare Jumala seadusest, just nii, nagu Jumal selle andis. Ja nüüd ärgem andkem enam alust end süüdistada samamoodi nagu teisi, et jätame osa Jumala seadusest välja, kui me rahva ette astume.

TAM1897 Q1 33.8On piisavalt selge, et mees, kes esimesena levitas seda Jumala seaduse koopiat, mida peaaegu kõik teised kasutavad, oli egiptlane. Seal on kirjas: „Mina olen Issand, su Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.“ Aga ta mõtles endamisi: „See ei kehti minu ega ühegi tänapäeval elava inimese kohta, sest meid pole kunagi Egiptusest välja viidud. See kehtis ainult juutide kohta.“ Seetõttu jättis ta selle välja ja trükkis ülejäänud seaduse ning esitas niiviisi maailmale moonutatud koopia seadusest, mille Issand ise andis. Ta tekitas seega mulje, et ainus dokument, mille Issand kunagi taevast kuulutas, algas ilma selle autorit nimetamata, teda isegi tutvustamata, vaid algas lihtsalt otsekoheselt ja ebamääraselt: „Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.“ Kohe võib tekkida küsimus: Kes sa üldse oled? Kes seal räägib? Noh, kui seadust võtta sellisena, nagu see anti, siis ütleb Jumal, kes seal räägib. „Mina olen Issand, su Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.“ See ongi see, kes räägib; sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval, „kes suudan sind Egiptuse orjusest lunastada.“

TAM1897 Q1 33.9Siinkohal on oluline veel üks mõte: kui seadus trükitakse ilma sissejuhatuseta, mille Issand ise lausus, nagu see tavaliselt on skeemidel ja kaartidel, peetakse vajalikuks panna selle algusse sõnad „Jumala seadus“. See näitab, et inimesed mõistavad vajadust mingi tõendi järele selle kohta, kelle seadus see on ja kes neid käske räägib. Ja seda vajadust nähes panevad inimesed Jumala seaduse algusse oma tõendi, et see on Jumala seadus.

TAM1897 Q1 33.10Aga kui nad trükiksid seaduse lihtsalt nii, nagu Issand selle andis, oleks neil Issanda enda kinnitus, et see on Jumala seadus ja et just tema ise on see, kes neid käske kuulutab. Ta ütleb: „Mina olen Issand, su Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval,“ jne. Ja kui inimestel on Issanda enda kinnitus, et see on tema seadus, siis kindlasti pole vaja ühegi inimese kinnitust, et see on Jumala seadus.

TAM1897 Q1 33.11Ja kas Issanda kinnitus, et see on tema seadus, pole mitte parem kui ükskõik millise inimese või kõigi inimeste ühine kinnitus? Ja kui inimesed jätavad kõrvale Issanda enda kinnituse, et see on tema seadus, ning asendavad selle omaenda kinnitusega, kas võiks olla veel selgemat juhtumit, kus inimesed asetavad end Jumala asemele? Oo, heitkem kõrvale see omavoliline ja kohmakas tegu; ja võtkem püha seadus nii, nagu selle püha Autor seda rääkis ja kirjutas! „Mina olen Issand, su Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.“ Aamen. Olgu nii.

TAM1897 Q1 33.12Kuna seal on kõik, mida Issand rääkis, esitab Jumala seadus maailmale nii Lunastaja kui ka Looja. Seejärel ütleb see kõigile inimestele, et see, kes on selle seaduse Autor, see, kes kutsub inimest seda järgima, on nii Lunastaja kui ka Looja. Seda näitab seadus ise. Ja kui nad jätavad välja osa, mis ilmutab Lunastajat, pole ime, et nad on valmis ja nõus jätma välja ka osa, mis ilmutab inimese Loojat. Saatan on alati tahtnud seadusest vabaneda ja varjata inimeste eest selle tähtsust. Ta alustas Lunastaja seadusest välja jätmisega; ja nüüd lõpetab ta Looja seadusest välja jätmisega. Aga Issand tahab, et me teaksime, et just tema on see, kes meid Egiptusest vabastas, et me suudaksime näha nii Lunastajat kui ka Loojat selles seaduses, mille ta inimestele andis.

TAM1897 Q1 34.1Veel üks asi. Kui meie näeme – ja me näemegi –, et Iisrael, kui nad maale sisenesid, ei läinud üldse maale, mille Issand neile mõelnud oli, vaid jäid sinna sootuks jõudmata, siis saame aru, kui suur pettumus oli Moosesele sinna mitte jõuda. Nüüd, kui mõnedele inimestele tundub, et Iisrael läks maale, mille Issand oli neile valmistanud, ja et see oli täpselt see koht, kuhu Issand tahtis neid viia, ning kui nad näevad, et Mooses suri ja läks taevasse, ütlevad nad, et Mooses sai lõppude lõpuks parima osa; ja et tema maalt ära viimine ja taevasse viimine ei olnudki nii suur pettumus.

TAM1897 Q1 34.2Aga kui me mõistame, et Issand tahtis viia teda oma püha elupaika, kohta, mille ta oli endale elamiseks loonud, pühasse majja, mille tema käed olid rajanud; siis saame aru, kui suur pettumus oli isegi Moosesele surra ja minna taevasse ilma sellele maale sisenemata. Kui ta mõistis, et just tema patt oli osaliselt süüdi selles, et nad jäid õnnistatud tõotatud maale sisenemata; kui ta mõistis, et Iisrael oli kaotanud selle, mis Issandal neile mõeldud oli: kui ta nägi seda kuulsusrikast maad, nagu ta seda Nebo mäe tipust nägi, ja oli sunnitud mõtlema pikkadele rändamise, usust taganemise ja raskuste ajastutele, mille läbi pidid Jumala asi ja rahvas minema, ning teadis, et tal oli isegi pisut osa selle pika rändamise põhjustamisel; on küllaltki lihtne mõista, kui valus pettumus oli talle see, et ta ei pääsenud sellele maale ilma surmata – isegi kui ta viidi hauast taevasse.

TAM1897 Q1 34.3Veel üks tekst, kui üldse vaja on, et kinnitada tõsiasja, et Iisrael ei pääsenud Egiptusest välja kogu selle aja jooksul, mil nad olid kõrbes, leidub Joosua raamatus. Te mäletate seda lõiku – pärast seda, kui nad olid ületanud Jordani, siis nad ümber lõigati –, seal on kirjutatud: „Täna olen ma teie pealt ära võtnud Egiptuse häbi.“ Nagu näete, ei pääsenud need inimesed, kes Egiptusest lahkusid, Egiptusest välja enne, kui nad olid ületanud Jordani; sest alles siis võeti Egiptuse häbi ära. Siis olid nad kõik pöördunud inimesed. Kogu see rahvas ületas Jordani usu kaudu. See oli rahvas, kes uskus Jumalasse, ja seal ei olnud ühtegi eriarvamust ega kahtlevat mõtet – alles siis olid nad Egiptusest väljas. Seega näete, et on täiesti ilmne, et vaimne Egiptus on Piibli sõnasõnaline Egiptus.

TAM1897 Q1 34.4Nüüd pöördume tänaõhtuse teksti poole. See on 4. Moosese raamat 23:9. Ma alustan lugemist seitsmendast salmist. Siin prohveteerib Bileam Moabi kuningale Baalakile.

TAM1897 Q1 34.5Ja ta võttis sõna ning ütles: „Moabi kuningas Baalak on toonud mind Aramist, idapoolsetest mägedest, öeldes: ‚Tule, nea mulle Jaakobit, ja tule, sõima Iisraeli!‘ Kuidas ma saaksin needa neid, keda Jumal ei ole neednud? Või kuidas ma saaksin sõimata neid, keda Issand ei ole sõimanud? Sest kaljude tippudelt ma näen teda ja mägedelt ma vaatan teda: VAATA, RAHVAS ELAB ÜKSI EGA KUULU RAHVASTE HULKA.“

TAM1897 Q1 34.6See tekst on täna õhtul meile suunatud. See on praegune tõde. See oli Jumala väljendatud tahe oma rahva suhtes, kui nad olid selle maa piiril, kuhu ta tahtis nad viia, kui ta oli nad Egiptusemaalt välja kutsunud. Nad olid rännanud kõrbes nelikümmend aastat ja olid nüüd jõudnud selle maa piirile. Ja see on tema tahe nende suhtes, et nad elaksid üksi ega kuuluks rahvaste hulka.

TAM1897 Q1 34.7Selle peamine põhjus – või pigem üks põhjustest – selgub teile, kui pöördute Apostlite tegude seitsmenda peatüki poole. Stefanos rääkis tol päeval ja ütles, et Issand tõi rahva Egiptusest, orjusemaalt, välja imede ja tunnustähtedega, ning 37. ja 38. salmis on need sõnad; 38. salmis on konkreetne lõik:—

TAM1897 Q1 34.8Ja nii ütles Mooses Iisraeli poegadele: „Jumal tõstab teile teie rahva seast Prohveti, sellise nagu mina.“ See on see, kes oli koguduses kõrbes.

TAM1897 Q1 34.9Mis oli siis Iisrael kõrbes? — Kirik. Mis pidi see olema, kui nad olid jõe ületanud ja maale sisenenud? — Kirik. Mis muud see ütlus tähendas, kui seda, et kiriku ja riigi vahel peab olema eraldatus? — Nii nagu Issand, kui ta Aabrahami sellest maast välja tõi, õpetas maailmale kiriku ja riigi eraldatust, ja nii nagu ta Aabrahami kaudu näitas, et kiriku ja riigi eraldatus peab algama igaühe südamest.

TAM1897 Q1 34.10Kui ma pole oma südames riigist eraldatud, valitseb kiriku ja riigi liit kõikjal, kus ma olen. Ja nii, isegi kui ma ei täida riigis ametikohta ega kandideeri seal ametikohale, olen ma kirikus poliitik; ja ma kandideerin seal ametikohale ning tõmban seal niite. Nii et kui inimene ei ole oma südames riigist eraldunud, kuid kuulub siiski kirikusse, oleks tal parem osaleda maailma poliitikas ja olla seal poliitik, kui viia oma poliitika kirikusse.

TAM1897 Q1 34.11Nii et kui Issand kutsus Aabrahami, ütles ta kõigepealt: „Mine välja oma maalt.“ Ja nüüd, kui Aabraham on kasvanud ja saanud kirikuks ning see kirik on valmis astuma Issanda eriteenistusse rahvaste ees, kuulutab ta, et seda kirikut ei tohi lugeda rahvaste hulka; nad peavad elama eraldi. Võite näha, kuidas Issand tahtis, et rahvas sellest kinni peaks, sest ta teadis, millised rahvad olid; ja ta teadis, kuidas rahvad olid sellesse olukorda jõudnud. Ta tahtis, et tema kirik elaks eraldi, et tal poleks muud valitsejat kui tema ise, muud seadust kui tema seadust, muid õigusakte kui Issanda sõna, muud valitsust kui Issanda oma.

TAM1897 Q1 35.1Jumal kavatses, kui ta nad maale tõi, olla kiriku pea. Jeesus Kristus oli muidugi kiriku pea, täpselt nii tõeliselt, nagu ta on ka praegu. Te teate meie läbitud õppetundidest, kuidas rahvas sattus kuningriigi, monarhia ja muu sellise juurde; see juhtus sellepärast, et nad kaldusid temast kõrvale ega tunnistanud Jumalat oma ainsaks valitsejaks ega tema seadust ainsaks seaduseks. Nad muutusid ebajumalakummardajateks ja kaotasid seega Jumala valitsuse enda üle ning tema seaduse võimu enda üle; ja olles Jumalast lahkunud, pidi nende seas tekkima valitsus, et rahuldada nende ambitsioone, kes tahtsid oma kaasinimesi valitseda, ning kaitsta neid nende enda metsikuse eest, mis tulenes Jumalast lahkumisest.

TAM1897 Q1 35.2Aga Issand eraldas Iisraeli kõigist rahvastest ja valitsustest enda juurde. Issand alustas Iisraeliga nüüd just sealt, kust ta alustas Aabrahamiga, et nad oleksid eraldatud neid ümbritsevatest kuningatest ja valitsejatest, igasugustest neid ümbritsevatest maistest valitsustest. Ta tahtis, et tema rahvas elaks üksi ega kuuluks ühegi rahva hulka, nii et kui rahvad neid vaatasid, näeksid nad, et Iisraeli ei saa pidada nende sarnaseks.

TAM1897 Q1 35.3Ta tahtis, et Iisrael seisaks maailma ees nii eriliselt – ja see eristaks neid kõigist teistest rahvastest –, et kõik neid vaatavad rahvad ütleksid: „See on ainulaadne; see ei ole selline valitsus, nagu meil on. Neil pole kuningat; igaüks näib hakkama saavat ilma ühegi valitsejata.“ Ja nad hakkaksid seda uurima; nad ütleksid: „Mis on selle põhjus? Kuidas te saate hakkama ilma kogu selle kuningavõimuga seotud aparaadita, sõjavägedeta, maksudeta ja kõigi nende asjadeta, mida meie peame taluma?“ Vastus oleks: „Jumal on ju meie kuningas. Ja tema valitsuse juhtimine ei nõua ligilähedaseltki nii suuri kulutusi kui teie oma; sest meil pole selliseid muresid, nagu teil on.“ Jah, meil pole makse, ja ta on nii hea, et me armastame talle anda kõike, mis meil on, et toetada ja levitada tema valitsuse õnnistusi.

TAM1897 Q1 35.4Ja kui tema rahvas seda paganatele ütleks, ütleksid paganad: „Kindlasti on see rahvas tark ja arukas rahvas; ja milline rahvas maa peal on nii suur, et tal oleksid nii targad, nii head otsused kui kogu see seadus? Ja millisel rahval on Jumal nii lähedal kui Issand, su Jumal, kõiges, mille pärast me teda palume?“ Just seda Issand kavatseski. Ja ta ütles: Iisrael „elab üksi ega loeta rahvaste hulka“. Tema kavatsus oli õpetada kogu maailmale kiriku ja riigi lahusust, mitte ainult kirikus, vaid ka rahvaste seas, nii riikide suhtes kui ka kiriku enda suhtes.

TAM1897 Q1 35.5Vaadake lihtsalt siin piibliteksti ja te näete seda. 5. Moosese raamat 4. Mõned salmid võtavad kokku kõik selle, mida ma olen visandanud. Alustades esimesest salmist ja lugedes kuni kaheksandani:—

TAM1897 Q1 35.6Nüüd siis kuula, Iisrael, neid seadusi ja kohtumäärusi, mida ma sulle õpetan, et sa neid täidaksid, et sa elaksid ja siseneksid ning võtaksid oma valdusse maa, mille teie isade Jumal, Issand, teile annab. Ärge lisage midagi sellele sõnale, mida ma teile käsen, ega võtke sellest midagi ära, et te peaksite kinni Issanda, teie Jumala käskudest, mida ma teile annan. Teie silmad on näinud, mida Issand tegi Baal-Peori pärast: kõik mehed, kes järgisid Baal-Peorit, on Issand, teie Jumal, teie seast hävitanud. Aga teie, kes te jäite truuks Issandale, teie Jumalale, olete täna kõik elus. Vaata, ma olen teile õpetanud seadusi ja kohtumäärusi, just nagu Issand, minu Jumal, mulle käskis, et te nii teeksite maal, kuhu te lähete seda omandama. Pidage neid seega ja tehke neid, sest see on teie tarkus ja mõistmine rahvaste silmis, kes kuulevad kõiki neid seadusi ja ütlevad: „Tõepoolest, see suur rahvas on tark ja mõistlik rahvas.“ Sest milline rahvas on nii suur, kellel oleks Jumal nii lähedal, nagu Issand, meie Jumal, on kõiges, mille pärast me teda palume? Ja milline rahvas on nii suur, kellel oleksid nii õiglased seadused ja kohtumäärused kui kogu see seadus, mille ma täna teie ette panen?

TAM1897 Q1 35.7Kas siis oli Iisraeli seas üldse ruumi mingisuguse seaduse või õigusakti kehtestamiseks? – „Te ei tohi midagi lisada sõnale, mida ma teile käsen, ega sellest midagi ära võtta.“ Nad pidid just nii tegema. Kõik nende seadused olid nende jaoks juba kehtestatud. Kogu nende seadusandlus oli valmis ja täiuslik; ning niikaua, kui neil see oli, ei vajanud nad muud, ja niipea, kui tekkis vajadus uue järele, oli see iseenesest tõend, et nad olid Jumalast lahkunud.

TAM1897 Q1 35.8Niikaua, kui nad vajasid mingisugust seadusandlust, iseenda poolt, omavahel, oli see tõend, et nad olid Jumalast lahkunud, et tema seadus neile enam ei piisanud ja et tema valitsus neile enam ei piisanud. Just nii on see ka kõigi teiste paganate puhul. Nii on see kõigi rahvaste puhul. Nii nad paganateks saidki. Ja te teate, et Iisrael läbis täpselt sama tee. Nad unustasid Jumala ja langesid ebajumalateenistusse ning ütlesid siis: „Meil peab olema kuningas, et me võiksime olla nagu kõik rahvad.“ Aga ärge unustage, et nad pidid Jumala hülgama, enne kui said endale kuninga; ja hülgades Jumala, et olla nagu rahvad, nagu paganad – see ongi sõna-sõnalt mõte –, hülgades Jumala, et olla nagu rahvad, said nad sarnaseks nendele rahvastele, kes Jumala hülgasid. Te teate seda kogu järgneva ajaloo põhjal.

TAM1897 Q1 35.9Seega on täiesti selge, et see ei ole Jumala tahe ega tema rahva huvides, et nad oleksid nagu teised rahvad. See ei ole Jumala tahe ega rahva hüvanguks, et neil oleks mingisugune valitsus, nagu on neid ümbritsevatel rahvastel. Te teate, et need ei tekkinud Jumala järgimisest, vaid need tekkisid usust taganemisest. Kõigest sellest on täiesti selge, et Jumal ei kavatsenud, et tema rahvas peaks endi seas ise valitsuse kehtestama.

TAM1897 Q1 36.1Issand ei tahtnud, et nad kehtestaksid valitsuse, mis sarnaneks neid ümbritsevate rahvaste omaga. Kui ta ütleb: „Te ei tohi midagi lisada sõnale, mida ma teile käsen, ega sellest midagi ära võtta“, siis näete, et ta sulges neile sel moel tee igasugusele seadusloomele, igasuguse seadusandluse varjule, ja keelas neil seega igaveseks kehtestada omavahel mingitki valitsusvormi.

TAM1897 Q1 36.2Ja sellest on täiesti selge, et kui nad tundsid vajadust mingi valitsuse järele oma seas, kus neil pidi olema muid seadusi ja valitsejaid peale Jumala, siis oli see iseenesest kindel tõend, et nad olid Jumala unustanud; et nad olid temast eemaldunud; et tema valitsusest ei piisanud; et tema võim ei olnud nende üle, et neid hoida, ja seetõttu pidid nad looma ja kehtestama mingi oma valitsusvormi, et end iseenda eest kaitsta.

TAM1897 Q1 36.3Seega näete, et see ei olnud Issanda tahe, et tema rahval, kes elas eraldi, oleks omavahel oma valitsus. See ei olnud tema tahe, et nad elaksid rahvaste seas ja omaksid valitsust nagu rahvastel; sest kui nad asuksid looma oma valitsust, et end omavahel valitseda, oleks see täpselt nagu rahvaste valitsused, sest nad olid kõik inimesed ja inimloomus on kõikjal ühesugune. Nii et kui Iisrael asus looma valitsust, et end ise valitseda, oli see sarnane nende ümbruskonna valitsustega ja ei saanudki olla midagi muud. See oli paganlik. Ja see on alati paganlik, kus iganes seda proovitakse.

TAM1897 Q1 36.4„Te ei tohi midagi lisada sõnale, mida ma teile käsen, ega sellest midagi ära võtta, et te peaksite kinni Issanda, oma Jumala käskudest, mida ma teile käsen.“ Jumal tahab, et tema käsud, tema seadus, tema valitsus oleksid tema rahvale piisavad. Ja see on tema rahvale piisav. See on kindel. See on tema rahvale alati piisav. Aga see ei ole piisav neile, kellel seda pole; see ei ole piisav neile, kes eraldavad end Jumalast ja tema seadusest ning valitsusest. Tema valitsus ei ole neile siis piisav, sest neil pole seda; ja kui nad loovad omaenda valitsuse, on see täpselt nagu paganate oma.

TAM1897 Q1 36.5Teie silmad on näinud, mida Issand tegi Baal-Peori pärast: kõik mehed, kes järgisid Baal-Peorit, on Issand, teie Jumal, teie seast hävitanud. Aga teie, kes te jäite truuks Issandale, oma Jumalale, olete täna kõik elus. Vaadake, ma olen teile õpetanud seadusi ja kohtumäärusi, just nagu Issand, minu Jumal, mulle käskis, et te nii teeksite maal, kuhu te lähete seda omandama. Pidage neid seega ja tehke neid, sest see on teie tarkus ja arukus rahvaste silmis.

TAM1897 Q1 36.6„See on teie tarkus ja mõistmine rahvaste silmis.“ Mitte lihtsalt minu silmis; vaid tehke seda, ja kõik rahvad, paganad, ütlevad, et te olete targad. Rahvad, paganad, ütlevad, et teil on mõistus.

TAM1897 Q1 36.7Vaata, ma olen teile õpetanud seadusi ja kohtumäärusi, just nagu Issand, mu Jumal, mulle käskis, et te nii teeksite maal, kuhu te lähete seda omandama. Pidage neid seega ja tehke neid, sest see on teie tarkus ja mõistmine rahvaste silmis, kes kuulevad kõiki neid seadusi ja ütlevad: „Tõepoolest, see suur rahvas on tark ja mõistlik rahvas.“ Sest milline rahvas on nii suur, kellel oleks Jumal nii lähedal, nagu Issand, meie Jumal, on kõiges, mille pärast me teda palume? Ja milline rahvas on nii suur, kellel oleksid nii õiglased seadused ja kohtumäärused kui kogu see seadus, mille ma täna teie ette panen? Ainult valva iseenda järele ja hoia hoolikalt oma hinge, et sa ei unustaks seda, mida su silmad on näinud, ja et see ei lahkuks su südamest kogu su eluaja jooksul; vaid õpeta neid oma poegadele ja oma poegade poegadele, eriti räägi neile sellest päevast, mil sa seisid oma Jumala, Issanda ees Horebil.

TAM1897 Q1 36.8Ärge unustage seda, mida olete näinud ja kuulnud, aga eriti ärge unustage seda, mida kuulsite, kui seisite tol päeval Horebi ees. Mida nad kuulsid? – Oo, Jumala seadust; Jumala käske ja Jeesuse usku kuulsid nad tol päeval; hääl taevast kuulutas lunastust ja loomist, et inimesed ei patustaks. Aga Iisrael unustas Jumala ja hakkas ebajumalaid kummardama ning ütles: „Tee meile kuningas; tee meile kuningas, nagu kõigil rahvastel.“ Aga sellest ajast, mil nad olid veel rüvetamata, ütles Issand hiljem (Laul 81:13–16):—

TAM1897 Q1 36.9Oh, et mu rahvas oleks mind kuulanud ja Iisrael oleks käinud minu teedel! Siis oleksin ma peagi alistanud nende vaenlased ja pööranud oma käe nende vastaste vastu. Issanda vihkajad oleksid end talle alistanud, kuid nende aeg oleks kestnud igavesti. Ta oleks neid toitnud ka parima nisuga ja kaljust saadud meega oleksin ma sind küllastanud.

TAM1897 Q1 36.10Nüüd ütleb Issand meie kohta, et ta on meid päästnud pimeduse võimust ja viinud meid oma armsa Poja kuningriiki. Jumala kuningriik on taas rajatud tema rahva seas, ja „Jumala kuningriik on teie sees“, ning see on teie seas, olles igaühe ja kõigi sees. Nüüd siis, Jumala kuningriik on täiuslik kuningriik, sest kuningas on täiuslik kuningas, sest selle kuningriigi seadus on täiuslik seadus. Kas siis täiuslik kuningas, täiuslik seadus ja täiuslik kuningriik on teile piisavad? Kas on? Kas sellest piisab inimesele? – Oo jah, kindlasti! Kas sellest peaks inimesele piisama?

TAM1897 Q1 36.11Ja kui see kõik inimesele ei piisa, kas siis on probleem kuningriigis või inimeses? – Te teate, et probleem võib olla ainult inimeses. Aga oletagem, et inimene väidab end olevat kristlane. Kas probleem on ikka veel inimeses või kuningriigis?

TAM1897 Q1 36.12(Hääled) Inimeses.

TAM1897 Q1 36.13Oletagem, et ta tunnistab end seitsmenda päeva adventistiks, ja Jumala kuningriik ei ole talle piisav; oletagem, et te kogute neid kokku terve hulga, ja Jumala kuningriik ei ole neile piisav, vaid neil peab olema oma kuningriik, teine kuningriik; nad peavad looma valitsuse, peavad endale makse kehtestama, valima enda seast valitsejad, et end ise valitseda; kas nad on Jumala lapsed? Kas Jumala täiuslik kuningriik on neile piisav? Kas nad kuuluvad Jumala valitsuse alla? Kas Jumala valitsus on neile piisav? Kas Jumala kuningriik on neis? Kas on? Kuidas see saaks olla, kui täiuslik kuningriik, täiuslik kuningas ja täiuslik seadus neile ei piisa?

TAM1897 Q1 37.1Näete siis, et kiriku ja riigi lahusus, isegi seitsmenda päeva adventistide seas, algab südamest; ja see peab algama sealt iga inimese puhul, kõikjal, muidu ei saa seal, kus ta on, kiriku ja riigi lahusust olla. Kui ühelgi inimesel neljandal sajandil Rooma impeeriumis poleks olnud oma südames kiriku ja riigi ühendust, poleks neljandal sajandil paavstlust tekkinud. Kui tal oleks olnud südames ainult kirik, üksnes kirik, ja mitte midagi riigist, mitte ühtegi riigi põhimõtet, vaid ainult kirik – Jumal, tema kuningriik, tema seadus, tema õigus, kus valitseb üksnes tema –, kas siis oleks paavstlus üldse kunagi tekkinud?

TAM1897 Q1 37.2(Hääled) Ei.

TAM1897 Q1 37.3Mis on siis see, mida tuleb alati vältida? – Igasugune kiriku ja riigi liit südames. Mis on siis ainus kindel kaitse paavstluse vastu? – See on armastada Jumalat kogu südamest, kogu hingest, kogu mõistusest ja kogu jõust. See on „lahkuda oma maalt, oma suguvõsast ja oma isa kojast“. See tähendab pöörata selg Egiptusele. See tähendab „elada üksi ega kuuluda rahvaste hulka“.

TAM1897 Q1 37.4Ma loen nüüd raamatust „Piibli impeeriumid“ alates leheküljest 152 mõned tsitaadid, mille ma sinna lisasin raamatust „Patriarhid ja prohvetid“, koos piiblisalmidega, just selle teema kohta. Esmalt loen mõned omaenda sõnad; kuid ma ütlen teile, millal ma loen sõnu raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 37.5„Vaata, rahvas elab üksi ega kuulu rahvaste hulka.“ Issand ei kavatsenud kunagi, et tema rahvas moodustaks kuningriigi, riigi või valitsuse, nagu seda teevad selle maailma rahvad. Nad ei pidanud olema nagu neid ümbritsevad rahvad. Nad pidid olema Jumalale eraldatud „kõigist rahvastest, kes olid maa peal“. „Rahvas ei kuulu rahvaste hulka.“

TAM1897 Q1 37.6Kui ma nüüd pean end Saksamaa riigi kodanikuks, kas ma loen end siis rahvaste hulka? Kui ma pean end Inglismaa valitsuse osaks, selle lojaalseks ja patriootiliseks kodanikuks, kes võitleks lipu eest, kas ma loen end siis rahvaste hulka? Ja kui ma võitlen selle lipu eest, oma lipu, oma Briti lipu eest, ning minu seitsmenda päeva adventistist vend siin kuulub Ameerika Ühendriikidesse ja on lojaalne ning patriootlik, ning need kaks riiki satuvad sõtta ja ta peab tõrjuma sissetungijaid ning tekib konflikt, siis olen mina ühel poolel ja mu vend teisel poolel ning vend võitleb venna vastu. Kas Jumal on selle nii määranud? – Te teate, et ei ole. Kas ta siis üldse mõtles midagi sellega, kui ta ütles, et see rahvas elab eraldi ega kuulu rahvaste hulka?

TAM1897 Q1 37.7Loen veel veidi omaenda kirjutist raamatust „Piibli impeeriumid“: — Nende valitsus pidi olema puhas teokraatia — Jumal oli nende ainus kuningas, ainus valitseja, ainus seaduseandja. See oli tõepoolest kiriku organisatsioon, mis algas „kõrbes asuva kiriku“ korraldusega, ja pidi olema eraldatud igasugusest riigi ideest. Süsteem, mis kujunes kõrbes Moosese kaudu ja jätkus Kaananis Joosua kaudu, pidi olema igavene.

TAM1897 Q1 37.8Nüüd loen raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 37.9Iisraeli valitsust juhiti Jehova nimel ja tema volitusel. Moosese, seitsmekümne vanema, valitsejate ja kohtunike ülesanne oli lihtsalt rakendada seadusi, mille Jumal oli andnud. Neil polnud volitusi rahva jaoks seadusi kehtestada.

TAM1897 Q1 37.10Kellel puudus volitus rahva jaoks seadusi kehtestada?

TAM1897 Q1 37.11(Hääled) Kirik.

TAM1897 Q1 37.12Kui palju inimesi kuulus kirikusse? Kas see hõlmas ühte, kahte, kümmet, kahtteist või ükskõik millist viitkümmet? – Jah. Kas neil või mõnel neist oli siis mingit volitust seadusi kehtestada teiste või isegi enda jaoks? – Ei olnud.

TAM1897 Q1 37.13Kuulge, Iisrael, seadusi ja kohtumäärusi, mida ma teile õpetan, et te neid täidaksite, et te elaksite ja siseneksite ning võtaksite oma valdusse maa, mille teie isade Issand Jumal teile annab. Te ei tohi midagi lisada sõnale, mida ma teile käsen, ega sellest midagi ära võtta.

TAM1897 Q1 37.14Tsiteerides taas raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 37.15See oli ja jäi Iisraeli rahvana püsimise tingimuseks.

TAM1897 Q1 37.16Kui Iisrael sellest kõrvale kaldus ja astus sammu kuningriigi moodustamise suunas, et olla nagu teised rahvad, mida see tähendas? – Eksistentsi kaotust. Ärge seda unustage.

TAM1897 Q1 37.17Nüüd veel üks lõik, mille ma olen kirjutanud ja mida tahan siinkohal korrata:—

TAM1897 Q1 37.18Iisraeli valitsuse põhimõtted olid üksnes puhta teokraatia põhimõtted. Igas valitsuses on just kodanike lojaalsus valitsuse põhimõtetele see, mis võib selle edukaks muuta.

TAM1897 Q1 37.19Seda peetakse üldiselt tõeks. Millist valitsust me siin arutame? — Jumala valitsust. Millise valitsuse kodanikud nad olid? — Jumala valitsuse. Seega oli lojaalsus selle valitsuse põhimõtetele ainus asi, mis võis muuta selle valitsuse ja valitsemise edukaks, isegi siis, kui valitsejaks oli Jumal.

TAM1897 Q1 37.20Ainult tänu Jumala pidevale kohalolekule Iisraeli juures võis seal kehtestatud valitsus üldse edukas olla. Seega nõudis rahva lojaalsus selle valitsuse põhimõtetele, et igaüks rahva hulgast taotleks järjekindlalt Jumala püsivat ligiolu, et Jumal oleks tema ainus Kuningas, Valitseja ja Seaduseandja kõiges, mida ta oma igapäevaelus teeb. Aga „ilma usuta on võimatu olla meelepärane“. Just „usu kaudu“ elab Jumal südames ja valitseb elus. Seetõttu seisnes Iisraeli valitsuse põhiprintsiip, tõepoolest selle olemasolu ise, Iisraeli rahva elavas ja püsivas usus.

TAM1897 Q1 38.1Ja just siin Iisrael ebaõnnestus. Tegelikult on see ainus koht, kus nad võisid ebaõnnestuda. Nad ei püsinud usus; nad ei jäänud oma Kuningale ja valitsusele truuks. Inimesed, kes sisenesid maale, kes usus ületasid Jordani jõe kuival maal, kui jõgi oli täiesti üleujutatud, kelle usu tõttu langesid Jeeriko müürid maha, kui nad olid seitse päeva selle ümber käinud ja hüüdnud võiduka usuhüüde – need inimesed uskusid Issandat ja tema oli nendega võimsalt. Aga toimus muutus. Rahvas kaotas usu puhtuse ja langes formalismi. See lugu on meile kirjas Pühakirjas mõnes lühikeses salmis. „Rahvas teenis Issandat kogu Joosua eluaja jooksul ja kogu nende vanemate eluaja jooksul, kes elasid Joosuat kauem ja olid näinud kõiki suuri tegusid, mida Issand oli Iisraeli heaks teinud. Ja Joosua, Nuuni poeg, Issanda teenija, suri saja kümne aasta vanusena... Ja ka kogu see põlvkond kogunes oma isade juurde ning nende järel tõusis esile uus põlvkond, kes ei tundnud Issandat ega tegusid, mida ta oli Iisraeli heaks teinud. Ja Iisraeli lapsed tegid kurja Issanda silmis ning teenisid Baale; nad hülgasid oma isade Jumala, Issanda, kes oli nad Egiptusemaalt välja toonud, ja järgisid teisi jumalaid, nende ümberkaudsete rahvaste jumalaid, kummardasid neid ja äratasid Issanda viha. Ja nad hülgasid Issanda ning kummardasid Baali ja Astarte’i.“ – „Piibli impeeriumid“, lk 153, 154.

TAM1897 Q1 38.2Just nii tegid nad ka Nimrodi ajal. Mis oli selle tagajärg Nimrodi ajal? — Nad seadsid ühe oma hulgast kuningaks, olles hüljanud Jumala kui kuninga. Kas on siis midagi imelikku selles, et tagajärg peaks olema sama ka Iisraeli puhul tol ajal?

TAM1897 Q1 38.3Kuna neil puudus südames Jumala kohalolek, mis oleks neid eraldanud isegi iseendast ja teinud nad teistest rahvastest erinevaks, olid nad ümbritsevate rahvastega nii sarnased, et oli täiesti loomulik, et nad hakkasid koos nendega nende jumalaid kummardama. Kui nende taganemise tagajärjel muutusid nende endi tegude koorem ja paganate rõhumine nii raskeks, et nad seda enam taluda ei suutnud, pöördusid nad kogu südamest Issanda poole, usaldasid end ainult temale ja leidsid nii temast kuulsusrikka vabastuse oma pattudest ja kõigist oma rõhujatest. Kuid leides end vabastatuna, ei suutnud nad ikkagi oma Issanda ja Vabastaja lähedust hoida ega selle poole püüelda; seetõttu muutus nende usund taas vormiliseks ning nad võtsid peagi uuesti omaks paganate kombed ja kummardasid nende jumalaid.

TAM1897 Q1 38.4Kui nad vaid oleksid suunanud oma südamed Issanda poole ja usaldanud teda kogu aeg, nagu nad tegid nendes reformipuhangutes, oleksid nad leidnud, et ta on neile kogu aeg just selline, nagu ta oli nendel juhtudel. Siis oleks kogu nende elutee olnud selline, nagu ta alati soovis, et see oleks – üks pidev edasiliikumine ja tõus, kasvamine armus ja meie Päästja Issanda tundmises. Siis oleksid nad olnud särav ja paistav valgus kõigile rahvastele.

TAM1897 Q1 38.5Selle asemel, et need korduvad kogemused oleksid viinud nad punkti, kus nad oleksid lõplikult ja igaveseks kaotanud usalduse enda vastu ning usaldanud ainult Issandat, jõudsid nad tegelikult seisundisse, kus nad lõpuks kaotasid usalduse Issanda vastu ja otsustasid täielikult usaldada iseennast. Oma uskmatuses ja taganemises nägid nad paganate jätkuvates rüüsteretkedes, mille tagajärjel riik rüüstati ja rahvast rõhuti, vaid tõendit, et praktiliselt oli Jumala valitsus läbi kukkunud. – „Piibli impeeriumid“, lk 154, 155.

TAM1897 Q1 38.6Nüüd tsiteerin taas raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 38.7Kõigis neis õnnetustes, mis olid nende enda patu ja rumaluse tagajärg, süüdistasid nad Jumala valitsust.

TAM1897 Q1 38.8Näete siis, milline on probleem, kui mõni rahvas, kes väidab end kuuluvat Issandale, vajab mingit muud valitsust peale tema oma. Nad on Jumalast eemaldunud; nad on sattunud kurjusesse; nad kannatavad mitmesuguseid õnnetusi; ja neis süüdistavad nad Jumala valitsust. Jumala valitsus ei olnud neile piisavalt hea; see ei teinud nende heaks piisavalt. Miks? — Sest neil seda ei olnud.

TAM1897 Q1 38.9Loen edasi raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 38.10Järk-järgult kaotasid nad oma austuse Jumala vastu ja lakkasid hindamast au olla tema valitud rahvas. Paganlike monarhide pomp ja uhkeldamine meelitas neid ning nad väsisid omaenda lihtsusest. Hõimude vahel tekkisid kadedus ja armukadedus. Sisemised erimeelsused nõrgendasid neid; nad olid pidevalt avatud paganlike vaenlaste sissetungidele, ja rahvas hakkas uskuma, et oma positsiooni säilitamiseks rahvaste seas peavad hõimud ühinema tugeva keskvalitsuse alla. Kui nad kaldusid kõrvale Jumala seaduse järgimisest, soovisid nad vabaneda oma jumaliku valitseja võimust; ja nii levis kogu Iisraelis laialdaselt nõudmine monarhia järele.

TAM1897 Q1 38.11Loen nüüd ette, mida olen kirjutanud raamatus „Piibli impeeriumid“:—

TAM1897 Q1 38.12See oli jälle sama lugu, mis Paabelis ja Egiptuses. Suur pettur meelitas nad ebajumalateenistusse ja ebajumalateenistusest monarhia poole, et saada nende üle ülemvõim ning maiste mõjude abil neid Jumala teenimisest eemale meelitada või jõuga takistada neil Jumalat teenimast.

TAM1897 Q1 38.13Ja te teate, et Iisrael tõepoolest taga kiusas prohveteid, nad keelasid Jumala Sõna kuulutamise, täpselt nagu on teinud iga teine paganarahvas maa peal alates Nimrodi ajast kuni tänase õhtuni, ja täpselt nagu teeb iga teine paganarahvas ka edaspidi, isegi kui selle rajavad seitsmenda päeva adventistid.

TAM1897 Q1 38.14Nüüd tsiteerin taas raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 38.15Jumal soovis, et tema rahvas vaataks ainult tema poole kui oma Seaduseandja ja jõuallika poole. Tundes oma sõltuvust Jumalast, oleksid nad pidevalt temale lähemale tõmmatud. Nad oleksid muutunud ülevamaks ja üllamaks, sobivaks kõrgeks osaks, milleks ta oli nad oma valitud rahvana kutsunud. Aga kui inimene troonile asetataks, siis kalduks see rahva mõtteid Jumalast eemale pöörama.

TAM1897 Q1 38.16Ja mul on ükskõik, kas ta on seitsmenda päeva adventist või mitte; see kaldub rahva mõtteid Jumalast eemale pöörama.

TAM1897 Q1 38.17Loen edasi raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 38.18Nad usaldaksid rohkem inimlikku jõudu ja vähem jumalikku võimu –

TAM1897 Q1 39.1Kas nad vajasid kaitset paganate eest? – Jah. Kas paganad ei rünnanud neid ega korraldanud nende vastu rüüsteretki? – Jah. Kas nad vajasid kaitset? – Jah. Miks nad kehtestasid valitsuse? – Kaitseks – kaitseks paganate rüüsteretkede vastu.

TAM1897 Q1 39.2Mida ütles Issand selle kohta, mis juhtuks, kui nad kuuletuksid temale ja tema seadustele? Pühade ajal võisid kõik mehed oma kodudest lahkuda ja Jeruusalemma minna, ning keegi ei teeks neile mingit kurja ega ihkaks nende maad. Aga kui nad Jumalast eemaldusid ja neil puudus tema kaitse, ei saanud nad oma kodudest lahkuda, sest paganad tungisid sisse. Ja isegi kui nad kõik olid kodus, tungisid paganad nende juurde sisse. Kui nende nisu oli küps ja valmis lõikamiseks, tulid paganad sisse ja võtsid selle kõik ära, isegi kui mehed olid kõik kodus. Ja kui viinamarjad olid küpsed ja valmis korjamiseks, tulid paganad sisse ja korjasid need kõik ära. Miks? – Sest rahvas oli Jumalast eemaldunud ja ta ei saanud neid nende eemaldumise ajal õnnistada nii, nagu ta oleks neid õnnistanud siis, kui nad olid tema juures, sest see oleks neid nende eemaldumises vaid julgustanud.

TAM1897 Q1 39.3Niisiis:—

TAM1897 Q1 39.4Kui inimene troonile asetataks, siis kalduks see rahva mõtteid Jumalast eemale pöörama. Nad usaldaksid rohkem inimlikku jõudu ja vähem jumalikku võimu, ning nende kuninga vead viiksid nad patusse ja eraldaksid rahva Jumalast.

TAM1897 Q1 39.5Seepärast ütlesid nad Saamuelile: „Sea meile kuningas, kes meie üle kohut mõistaks, nagu on kõigil rahvastel.“

TAM1897 Q1 39.6Nüüd tsiteerin taas raamatust „Patriarhid ja prohvetid“ veel üht lõiku, mis puudutab otseselt ka tänapäeva:—

TAM1897 Q1 39.7Ja ikka veel [Kuhu see viib? — Tänapäeva.] on end Jumala rahvaks tunnistavate inimeste seas olemas igatsus kohanduda ilmalike tavade ja kommetega. Kui nad lahkuvad Issandast, hakkavad nad ihkama maailma kasu ja au. Kristlased püüavad pidevalt jäljendada nende tavasid, kes kummardavad selle maailma jumalat. Paljud väidavad, et ühinemine maailma inimestega ja nende tavadele kohandumine võimaldab neil avaldada jumalakartmatutele tugevamat mõju.

TAM1897 Q1 39.8Just nii ütles ka Iisrael.

TAM1897 Q1 39.9Kuid kõik, kes seda teed järgivad, eraldavad end sellega oma tugevuse Allikast. Maailma sõpradeks saades on nad Jumala vaenlased. Maise au nimel ohverdavad nad selle sõnulseletamatu au, millele Jumal on nad kutsunud, et kuulutada kiitust talle, kes on meid kutsunud pimedusest oma imelisse valgusesse. — „Patriarhid ja prohvetid“, 59. peatükk, lõik 13.

TAM1897 Q1 39.10Nüüd loen edasi, tollest ammusest Iisraelist:—

TAM1897 Q1 39.11„Nagu kõik rahvad.“ Iisraellased ei mõistnud, et selles suhtes teistest rahvastest erinev olemine oli eriline privileeg ja õnnistus. Jumal oli eraldanud iisraellased kõigist teistest rahvastest, et teha neist oma eriline aare. Kuid nemad, seda suurt au eirates, soovisid innukalt jäljendada paganate eeskuju.

TAM1897 Q1 39.12Loen ikka edasi raamatust „Patriarhid ja prohvetid“:—

TAM1897 Q1 39.13Iisraeli suurima õitsengu ajad olid need, mil nad tunnistasid Jehovat oma kuningaks – kui seadusi ja valitsust, mille ta oli kehtestanud, peeti kõigi teiste rahvaste omadest ülimaks.

TAM1897 Q1 39.14Kui ma pean Jumala valitsust ja seadusi kõigi teiste rahvaste omadest ülimaks, kuidas saan ma siis teiste rahvastega midagi tegemist teha? Kui ma pean siis looma midagi sarnast teiste rahvaste omaga, et ennast valitseda, hoida õigel teel ennast ja neid minu ümber, kes on just nagu mina, siis kas ma pean Jumala valitsust ja seadusi ülimaks nendest, mida ma ise looma hakkan? Kui ma aga ei pea tema seadusi ülimaks nendest, mida ma ise looma hakkan, siis kuhu see mind asetab?

TAM1897 Q1 39.15(Hääled) Jumalast kõrgemale.

TAM1897 Q1 39.16Täpselt nagu teine paavst; täpselt nagu Nimrod – asetades end Jumala asemele. Keegi ei saa end Jumala asemele asetada, ilma et ta asetaks end Jumalast kõrgemale.

TAM1897 Q1 39.17Sellega seoses olen kirjutanud midagi, mida te tunnistate tõeks:—

TAM1897 Q1 39.18Kuid kõik see oli nüüd unustatud, kuna nad olid kindlalt otsustanud saada endale kuninga, valitsuse ja riigi, nagu kõikidel teistel rahvastel. Vastupidiselt Issanda selgesõnalisele tahtele tahtis Iisrael, et teda loetaks rahvaste hulka... Oh, et Iisrael oleks tol ajal teadnud seda, mis kuulus nende rahu juurde! Oh, et nad oleksid uskunud Issandat ja tunnistanud, et tema teab paremini kui nemad, millist teed nad peaksid oma heaolu nimel valima! Aga tema kõige tugevama palve ja kõige tõsisema hoiatuse vastu sulgesid nad kõrvad ja kõvendasid oma südamed ning astusid just seal ja just siis teele, mis vääramatu loogikaga viis nende hävitamiseni nii rahvana kui ka valitud rahvana.

TAM1897 Q1 39.19Nii juhtuski, et hõimud jagunesid – kümme ja kaks. Mis sai neist kümnest? – Nad järgisid üht pidevat taganemise teed, kuni hüüdsid: „Meil pole kuningat.“ Siis tuli Issand nende juurde prohvet Hoosea kaudu ja ütles: Mina tahan olla teie Kuningas; pöörduge minu poole tagasi, Iisrael, sa oled minust põgenenud; mina tahan olla teie Kuningas. Aga nad ei tahtnud tagasi pöörduda; ja nad viidi vangistusse ning kadusid igaveseks.

TAM1897 Q1 39.20Kui see oli sündinud, kirjutas Hoosea Juuda kohta: „Juuda valitseb ikka veel koos Jumalaga ja on koos pühadega ustav.“ Aga te teate, et Juuda liikus samm-sammult allakäigu teel taganemise suunas, kuni tuli sõna: „Võtke ära diadeem ja võtke maha kroon: see ei jää enam samaks; ülendage madalat ja alandage kõrget. Ma kukutan, kukutan, kukutan selle maha, ja seda ei ole enam, kuni tuleb see, kellele see õigusega kuulub; ja ma annan selle talle.“

TAM1897 Q1 39.21Issand pidi panema paganad oma rahvast valitsema. Ja kui Issand oli paganate kaudu, paganate valitsuse kaudu, neid hoidnud, kuni ta ise nende juurde tuli, hüüdsid nad ikka veel sama sõna, mida nad Sauli päevil hüüdsid: „Ei, vaid me tahame kuningat.“ Ja kui Kristus ei tahtnud olla nende kuningas, lõid nad ta risti ja hüüdsid: „Meil ei ole muud kuningat kui keiser.“

TAM1897 Q1 40.1Kui nad hoolimata Issanda vastuseisust, mida Saamuel edasi andis, hüüdsid: „Ei, vaid me tahame endale kuningat!“, siis selles hüüdes kuulis Issand – ja nüüd on seda kõigil lihtne kuulda – nende lõpliku hüüde tema vastu: „Meil ei ole muud kuningat kui keiser.“ Jättes Jumala kõrvale, et olla „nagu kõik rahvad“, said nadki sarnaseks kõigi nende rahvastega, kes Jumala kõrvale jätsid.

TAM1897 Q1 40.2Hüüatus, mille nad Kristuse vastu Pilatuse kohtujärje ees välja hüüdsid, peitus selles hüüdes: „Me tahame endale kuningat“, mis kostis Sauli päevil; ja Jumal kuulis seda. See on selle loogika, ja sellest ei ole pääsu. Ja kui teie ja mina tahame sellest pääseda, peame pöörduma Jumala poole kogu südamest, kogu hingest, kogu mõistusest ja kogu jõust. Me peame lahkuma oma maalt, oma suguvõsast ja oma isa kojast. Me peame pöörama selja Egiptusele, isegi kui oleme astumas maise valitsuse troonile; me peame sellelt alla astuma, pöörama sellele selja, jätma kõik maha ja pöörduma Jumala poole elava usuga; ja siis peame elama üksi ega tohi kuuluda rahvaste hulka.

TAM1897 Q1 40.3Nii näete, et Jumal on alati õpetanud oma rahvale ja rahvastele, et tema rahva ja iga inimese igavene pääste sõltub kiriku ja riigi täielikust eraldamisest südames.