Prohvetikuulutamise vaim. – Nr 2

TAM1897 D 21.2Jutlus peetud kolmapäeva hommikul, 10. veebruaril 1897 Avaldatud Üldkonverentsi päevalehes 15. veebruaril 1897, 1. köide, nr 2, lk 21–22.

TAM1897 D 21.3Järgnev on vaid kokkuvõte pastor Jonesi märkustest. Kuna eelmise koosoleku järel oli saabunud palju uusi inimesi, tuli kulutada märkimisväärselt aega eelmisel päeval esile toodud punktide kordamisele. Lisaks sellele ütles kõneleja, et meie kui rahva probleem ei seisne selles, et me nimeliselt ei usuks, et Tunnistused on Jumalalt, vaid selles, et me peame teadma, kuidas neid uskuda. Kui ainus viis, kuidas me saame väljendada oma usku Tunnistustesse, on inimestele öelda, et me neisse usume, siis ei tähenda meie usk midagi. Nii avame inimestele võimaluse kahelda meie usu siiruses. Kui me tõesti usume Tunnistustesse, ei pea me seda inimestele ütlema. Meie elu on tunnistuseks usust, mis meis on.

TAM1897 D 21.4On toimunud Jumalast eemaldumine ja tempel vajab puhastamist, täpselt nagu vanadel aegadel Jeruusalemmas. Me oleme sattunud sellesse olukorda, kuna oleme eiranud Jumala Vaimu Tunnistusi. Kuid paljud neist, kes neid eirasid, uskusid neisse ja hoidsid tol ajal neid Tunnistusi oma käes, ega arvanud, et nad neid eiravad. Seetõttu tahame teada, kuidas suhtuda Vaimu Tunnistustesse.

TAM1897 D 21.5Ja me ei tohi hetkekski arvata, et kui antakse tunnistus ja nimetatakse inimest, siis Jumal ründab teda, et teda hävitada. Issanda eesmärk on eraldada teda vigadest, mis talle kahju teevad ja takistavad Jumala tööd. See on selleks, et päästa inimene ja hävitada viga. Jumal ei hävita ega mõista hukka inimest, kui ta pole patuga lahutamatult seotud. Kui see inimene pöördub oma valelt teelt tagasi, võtab tunnistuse omaks ja seab end Jumala silmis õigele teele, ei ole ta enam selles olukorras, milles tunnistus ta leidis. Seda tunnistust võib siis kasutada hoiatusena teistele, kuid seda ei tohi kunagi kasutada selle inimese hukkamõistmiseks, kes on oma vea tunnistanud.

TAM1897 D 21.6Jumala viis on muuta inimene millekski, mida ta ei ole; anda inimesele midagi, mida tal pole. Me ei saa Tunnistusi teistele kohaldada. Ei, isegi mitte endale väliselt. Me peame avama oma südame Jumalale, et vastu võtta tunnistus, et Issand võiks istutada meisse jumaliku põhimõtte, andes meile seda, mida meil pole, muutes meid millekski, mida me pole, ja rakendades seega ise oma Püha Vaimu kaudu tunnistust tegelikult. Siis ilmub meie elus ja avaldub meie tegudes see, mille Jumal on meisse istutanud. See on Tunnistuste vastuvõtmine. Kõik, mis jääb sellest puudu, ei ole nende vastuvõtmine.

TAM1897 D 21.7Jõud, mille Jumal sisendab ja mis võetakse südamesse, võimaldab inimesel jääda kindlaks kiusatustes ja keset oma nõrkust. See annab talle seda, mida tal pole, ja teeb temast selle, kes ta loomult pole.

TAM1897 D 21.8Kui inimene ebaõnnestub ametikohal, kuhu ta on asetatud, oleme kaldu arvama, et Jumal on teinud vea, lubades teda sellele ametikohale määrata; kuid see ei ole nii. Jumal ei teinud viga, kui ta määras Sauli Iisraeli kuningaks; kuid Saul tegi vea, kui ta ei saanud selliseks, nagu Jumal tahtis, et ta oleks. Ta tegi vea, järgides oma teid ja plaane, selle asemel et kuulata Jumala häält. Samuti ei teinud Jumal viga, kui ta määras Jerobeami Iisraeli kuningaks. Kuigi Jumala eesmärk eraldada kümme hõimu Juudast ei täitunud rahva pahelisuse tõttu, oli Jumalal siiski plaan, kuid Jerobeam ei lubanud seda ellu viia. Jumal võib kutsuda mind või teid mingile ametikohale, ja kui meil on mõni nõrkus, mis takistab meie kasulikkust, ning Jumal saadab meile sõnumi, siis on selle sõnumi eesmärk muuta meid sellisteks, nagu ta tahab, et me oleksime, et me võiksime tema armu läbi seista seal, kus ta tahab, et me seisaksime.

TAM1897 D 22.1„Päev päevalt näitavad inimesed, kas Jumala kuningriik on neis. Kui Kristus valitseb nende südametes, saavad nad põhimõttekindlust, jõudu ja võimet seista ustavate vahimeestena, tõeliste reformijatena; sest reformi ei saa olla, kui puudub põhjalik koostöö Jeesuse Kristusega. Kristuse armu kaudu peavad inimesed kasutama oma Jumalalt antud võimeid, et reformida iseennast [mitte teisi, vaid iseennast]; selle eneseohverdava tegevuse kaudu, mida taevane Issand heakskiitvalt vaatab, saavutavad nad võite oma pärilike ja omandatud kalduvuste üle. Siis, nagu Taaniel, jätavad nad teiste südametesse muljeid, mida kunagi ei kustutata. See mõju levib kõikidesse maailma osadesse.“

TAM1897 D 22.2Reformitöö algab iseendast. Ma saan teiste südametesse muljeid jätta ainult siis, kui olen iseennast reforminud. Jumal jõuab teisteni, jõudes meieni, ja jõuab teisteni meie kaudu. Avage 2. Korintlastele 1:3, 4:—

TAM1897 D 22.3„Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa, kõige lohutuse Jumal. Tema lohutab meid igas meie ahistuses, et meie omakorda võiksime lohutada neid, kes on mis tahes ahistuses lohutusega, mida me saame Jumalalt.“

TAM1897 D 22.4Jumal lohutab meid, et me saaksime lohutada teisi; Jumal aitab meid, et me saaksime aidata teisi. Meid viiakse olukorda, kus vajame Jumala lohutust, et saaksime lohutada teisi. Kui ta meid lohutab, on tal silmas teised. „Kui nüüd meid ahistatakse, siis sünnib see teie julgustuseks ja päästmiseks.“ Kui ma olen kannatustes, siis on see mõne teise inimese lohutuse ja pääsemise nimel. Võib-olla ei kohtu ma aastaid selle inimesega, keda ma pean lohutama; kuid kunagi ma temaga kohtun, ja kogemus, mis mul on olnud, valmistab mind ette istuma tema kõrvale või võtma teda käest kinni ning olema talle abiks ja lohutuseks. Ta saab minult seda, mida mina olen saanud Jumalalt, ja ta saab seda selleks, et omakorda edasi anda seda teistele, ja need omakorda teistele; ning nii ulatub meile antud Jumala armu mõju kogu maailmale, kuigi me ei pruugi oma koduosariigist välja liikuda. Vennad, just seda tahab Jumal meiega teha, ja siis kandub meie mõju kõigisse maailma nurkadesse.

TAM1897 D 22.5Nüüd küsimusele: kuidas peaksime suhtuma Tunnistustesse? Lugegem, kuidas neid tegelikult tagasi lükati, kui arvati, et neid aktsepteeritakse. Siis teame, kuidas seda viga vältida, ja teame, kuidas neid vastu võtta. Siin loen ma ühest inimesest, kelle „eeskuju on palju kaasa aidanud usalduse kõigutamisele Tunnistuste vastu“. Kuidas ta seda tegi? — „Ta ise on käinud otseselt vastuolus valgusega, mille Jumal on andnud.“ Kuid ta ei arvanud, et käib nendega otseselt vastuolus. Ta arvas, et teeb nende suhtes õiget asja. Kuidas ta siis nii märgist mööda lasi? Siin on vastus: „Issanda noomitusi ja hoiatusi on vältitud ning inimeste riukadega tõlgendatud ja tühistatud.“

TAM1897 D 22.6Kuidas neid „vältiti“? Siin on vastus: „Miks te mõtlesite välja nõrgad vabandused?“ „Oh, kui häbi peaks olema neil, kes on pöördunud ära Jumala nõuannetest ja on püüdnud varjata muljet, mille Jumal oleks tahtnud jätta.“

TAM1897 D 22.7Kuidas neid „tõlgendati“? Siin on vastus: nad „andsid neile omaenda tõlgenduse, öeldes, et need ei mõelnud seda nii.“

TAM1897 D 22.8Ja just nii vältiti, tõlgendati ja tühistati Tunnistused nende poolt, kes arvasid, et usuvad neid ja et nad võtavad neid vastu. Nüüd, kas te olete neid vältinud nõrkade vabandustega? Kas te olete neid tõlgendanud ja tühistanud, andes neile omaenda tõlgenduse, öeldes, et need ei tähendanud seda või teist? — Muidugi olete; te teate, et olete. Siis lõpetagem see kohe.

TAM1897 D 22.9Kuidas neid siis vastu võtta? Kuidas me teame, mida need tähendavad? Siin on vastus: „Need tähendasid just seda, mis seal kirjas on.“ Mida need tähendavad? — „Just seda, mis seal kirjas on.“ Kas te oskate öelda, mida need ütlevad? — Jah, piisavalt lihtne. Siis võtke neid just nii, nagu nad ütlevad. Avage oma süda laialt Jumalale, et tema hea Vaim võiks sinna istutada põhimõtte, mis on just selles, mida seal öeldakse; siis ilmub see põhimõte, see hakkab teie elus särama; siis olete Tunnistused vastu võtnud. Siis teate, et usute Tunnistustesse. Siis ei ole ohtu, et selles osas eksite. Teised teavad seda, sest te jätate südametesse muljeid, mida kunagi ei kustutata, ja nad ülistavad Jumalat tema tulemise päeval.

TAM1897 D 22.10Jumala Sõna on meie mõõdupuu. Iga armastuse tegu, iga lahke sõna, iga palve kannatajate ja rõhutute eest esitatakse igavese trooni ees ja kantakse taeva hävimatusse raamatusse. Jumalik Sõna valab valgust kõige pimedamasse mõistusse, ja see valgus paneb kõige haritumadki tundma oma ebapiisavust ja patusust. — Tunnistus nr 31.