Päästmise teadus. – Nr 1

TAM1897 D 46.2Jutlus, peetud reede õhtul, 12. veebruaril 1897 Avaldatud Üldkonverentsi päevalehtedes 16. veebruaril 1897, 1. köide, nr 3, lk 46–47 ja 17. veebruaril 1897, 1. köide, nr 4, lk 49–53.

TAM1897 D 46.3KÕIK teavad, et see on väga teaduslik ajastu, vähemalt nime, väidete ja püüdluste poolest. Jumal tahab, et tema rahvas oleks alati ajaga kaasas. Veelgi enam: ta tahab, et tema rahvas oleks alati ajast ees. Eelkõige tahab ta, et tema rahvas oleks alati reformijad, ja et inimene saaks olla reformija, peab ta olema ajast ees. Kuna tegemist on eriti teadusliku ajastuga – nii väidetavalt kui ka muul viisil –, peab Jumala asi, tema rahvas, olema teaduslik, et vastata ajastu nõudmistele. See on väide, mille uurimisele ma teid täna õhtul kutsun. Issand tahab, et teie ja mina võtaksime selle väite vastu, uuriksime seda ja ehitaksime sellele edasi, kuni meis saab maailma ees tõestatuks, et see väide on teaduslikult õige. Kui teie ja mina, kui kõik, kes tunnistavad Kristuse nime, seda teeme, siis teeb Issand selle teoks. Maailm näeb seda, ja maailm näeb seda, olenemata sellest, kas teie ja mina oleme selles osalised või mitte. Sest kui teie ja mina selles osalised ei ole, siis on selles osalised need, kes lubavad Issandal seda nende kaudu näidata; ja kui teie ja mina ei lase tal seda teha, jääme sellest ilma.

TAM1897 D 46.4Aga te ütlete: „Pääste on Jumala rahva töö. Pääste on Issanda ainus eesmärk.“ Just seda on need teised vennad öelnud. Just see oli meie tänase pärastlõunase õppetunni teema ja just seda on olnud kõigi Heebrea kirja õppetundide teemaks. See on õppetund, mida oleme saanud ka mujal Pühakirjas. Ja Pühakiri ütleb, et me ei tohi teada midagi muud kui Jeesust Kristust ja teda ristilöödut. Te ütlete seda; jah, ja mina ütlen seda. Ma ütlen, et Jumala rahva töö – kõik, mis on Jumala asi maailmas, on päästetöö. Ja see on täpselt kooskõlas sellega, mida me juba oleme öelnud. Seetõttu on pääste teadus.

TAM1897 D 46.5Veelgi enam: päästmine ei ole lihtsalt teadus, see ei ole lihtsalt üks teadus; see on kõigist teadustest tähtsaim, nende võti ja keskpunkt. See on kõige teaduslikum kõigist asjadest, millega inimeste mõistus selles maailmas tegeleb. Nii et kui Jumala rahvas võtab vastu Jumala pääste sellisena, nagu see on Jumalas; kui tema päästmise asi maailmas esindab tõepoolest tema päästmise ideid, siis ilmub maailmale teadus, mis on kõigi teiste teaduste kohal. Siis saab Jumala rahvas seista teaduse kuningate ees ja mitte häbeneda, teaduse ajastul.

TAM1897 D 47.1Nüüd olen ma sellele tõele täielikult pühendunud. Ja ma tahan, et te näeksite, kui täielikult see on tõde. Teie ja mina oleme pühendunud Jumala pakutavale päästele. Ja ma tahan, et te näeksite Piibli – kõigi tõdede raamatu – kaudu, et päästmine on teadus. Siis pühendute koos minuga sellele tõele.

TAM1897 D 47.2Esiteks tahan ma, et te mõtleksite kainelt ja näeksite ise mitte ainult seda, et pääste on teadus, vaid ka seda, et see on kõigi teaduste kõrgeim.

TAM1897 D 47.3Sõna „teadus“ tähendab sõna-sõnalt teadmist. Botaanika on botaanikaalane teadmine. Astronoomia on astronoomiaalane teadmine. Seetõttu on üks teadlane määratlenud teadust kui „mõtlemise tulemust“. Kogu teadmine – teadus –, mis maailmal astronoomia kohta on, on maailma mõtlemise tulemus astronoomia teemal.

TAM1897 D 47.4Nüüd on pääste Jumala tundmine: „Igavene elu aga on see, kui nad tunnevad sind, ainsat tõelist Jumalat, ning Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.“ Seega on see teadus. Kuid see teadmine ei ole inimese mõtlemise tulemus: see on Jumala mõtlemise tulemus. Sest „„Mida ükski silm pole näinud, mida ükski kõrv ei ole kuulnud, ja mis ei ole inimesele mõttessegi tulnud,“ asjad, mida Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad – seda on Jumal meile ilmutanud oma Vaimu kaudu, sest Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavad saladused.“ Seetõttu ei ole pääste, olles Jumala mõtlemise tulemus, mitte ainult teadus, vaid kõigi teaduste kõrgeim.

TAM1897 D 47.5Veel kord: see, mida maailm tunnistab teaduseks – loodusteadused –, on inimeste mõtlemise tulemus. Inimesed mõtlevad mõistusega. Seega tegelevad inimesed kõigi nende teadustega just mõistusega. Aga pääste tegeleb mõistusega endaga. Kumb on siis kõrgem? Kumb on kõrgem – see, mis tegeleb kõigi teiste asjadega, või see, mis tegeleb sellega, mis tegeleb kõigi teiste asjadega? — Kindlasti viimane. Kuna inimesed tegelevad mõistusega kõigi teiste teadustega ja pääste tegeleb mõistusega endaga, on täiesti selge, et pääste ei ole mitte ainult sama kindlalt teadus kui iga teine teadus, vaid et see on kõrgem teadus kui kõik teised teadused. See on kõrgeim teadus, mida inimese mõistus võib tunda.

TAM1897 D 47.6Veel kord: pääste tegeleb mõistusega. Aga kes on see, kes päästes ja pääste kaudu tegeleb mõistusega? — See on Jumal ise. Kuna just Jumal ise töötab välja ja teeb teatavaks selle teaduse ning kuna see teadus on Jumala mõtlemise vili, järeldub sellest, et päästmise teadus on kõrgeim, sügavaim ja kõige laiem teadus, mis on teada mitte ainult inimese mõistusele, vaid kogu universumile.

TAM1897 D 47.7Lugegem mõningaid piiblisalme. „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel.“ Rooma 12:2. „Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust.“ Rooma 7:25. „me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise.“ „meil on Kristuse meel!“ Ainus viis, kuidas Issand meieni jõuab, on läbi meele. Ta suhtleb meiega ainult läbi meele. Ta valitseb meid ainult läbi meie meele. Vaadake: „ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, aga oma rikutud loomusega patu seadust.“ Ja esimene kõigist käskudest on see: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on üks Issand. Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest.“ „Sest lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu; see ei allu Jumala Seadusele ega suudagi seda teha.“ Lihalik meel, mis ei saa alluda Jumala seadusele – ei saa – peab muutuma, peab asenduma teise meelega, mis teenib alati Jumala seadust. See meele muutus on pääste. Selle meele uuendamise teostab Jumal oma päästetöös, ja seda ei saa teostada keegi teine. Seetõttu on see kõige kõrgem teadus – kõrgeim, mida inimese meel teab, kõrgeim, mida universum teab.

TAM1897 D 47.8Kas te ei hakka mõistma, miks Tunnistustes räägitakse „päästmise teadusest“?

TAM1897 D 49.1Nüüd tahan, et te näeksite, et ka teised mõtlevad nii. Tahaksin, et te näeksite, et ma pole selles üksi. Tahaksin, et te näeksite, et meil on selle seisukoha jaoks autoriteet – teaduslik autoriteet –, see tähendab nende inimeste autoriteet, kes mõistavad teadust.

TAM1897 D 49.2Kui ma suudaksin teile täna õhtul tõendeid tuua, et need, kes mõistavad kõiki teisi teadusi paremini kui keegi teine selles maailmas, tunnistavad, et neid huvitab see teadus rohkem kui kõik teised teadused kokku, et nad näevad selles rohkem oma tähelepanu väärivat kui kõigis teistes teadustes kokku, kas te ei ütleks siis, et mul on õigus rääkida nii, nagu ma räägin – teaduslikust seisukohast? Noh, mul on just selline seltskond – seltskond, kes mõistab kõiki teisi teadusi, ja mul on tõepärane tõend, et nad on sellest rohkem huvitatud kui kõigist teistest kokku.

TAM1897 D 49.31. Peetruse kirjas 1:10–12 räägib apostel päästmisest, ja seal loen ma järgmist:—

TAM1897 D 49.4Seda päästet on otsinud ja seda püüdnud uurida prohvetid, kes on ennustanud teile osaks saavat armu. Nad püüdsid teada saada, millise aja ja mis asjaolude kohta osutas nendes olev Kristuse Vaim, ennustades ette Messiale määratud kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Neile ilmutati, et nad ei teeninud mitte ennast vaid teid. Seda kõike on teile rääkinud need, kes teile taevast läkitatud Püha Vaimu läbi on kuulutanud evangeeliumi. Isegi inglid ihkavad neid asju vaadata.

TAM1897 D 49.5Milliseid asju soovivad inglid uurida? — Jumala päästet, kui seda kuulutatakse taevast alla saadetud Püha Vaimu kaudu. Kreeka sõna „soovima“ tähendab siin „oma südame millelegi pühendama“. Ja kreekakeelne sõna „uurida“ tähendab „kummarduda asja poole, et seda vaadata; vaadata pea ettepoole kallutatult; uurida keha painutades; hoolikalt uurida, uudishimulikult läbi vaadata — nagu keegi, kes soovib millegagi tutvuda.“ Selline on inglite suhtumine pääsemise teemasse.

TAM1897 D 49.6Kas inglid mõistavad nüüd ka teisi teadusharusid – bioloogiat, geoloogiat, ihtüoloogiat, astronoomiat – kõiki teisi teadusharusid? Te teate, et mõistavad. Igaüks teab, et inglid mõistavad põhjalikult kõiki teisi teadusharusid. Igaüks teab, et võib täiesti kindlalt öelda, et kõik inglid mõistavad kõiki teisi teadusharusid lõpmatult põhjalikumalt, kui ükski inimene mõistab või on kunagi mõistnud ühtegi teadusharu. Kuid inglid on pääsemise teemast rohkem huvitatud kui kõigist teistest teadusharudest. Need, kes teavad kõigist teistest kõige rohkem, on just sellest teemast kõige rohkem huvitatud. Oh, noh, te nõustusite minuga veidi aega tagasi, et kui ma suudaksin tsiteerida sellist autoriteeti, ütleksite, et võime seda seisukohta julgelt võtta. Tulge siis, me oleme kindlal pinnal. Me oleme parimas seltskonnas – jah, parimas teaduslikus seltskonnas. Selles teemas on otsustav autoriteet, teaduslik autoriteet.

TAM1897 D 49.7Ma ei tee täna õhtul siin sõnaga „teadus“ mingit sõnamängu. Ma kasutan sõnu „teadus“ ja „teaduslik“ seoses päästmisega kui absoluutselt tõeseid sõnu. Jumala pakutav pääste on tõepoolest teaduslik asi, mitte valesti nimetatud, vaid tõeliselt, ülimalt teaduslik. Seega ärge mõelge üldse, et ma mängin sõnadega „teadus“ või „teaduslik“. Ma kasutan neid tõepäraselt, sest selles kontekstis on see õige.

TAM1897 D 49.8Aga see pole veel kõik: inglid ei soovi seda mitte ainult uurida, nagu need, kes tahaksid millegagi tutvuda, vaid nad saavadki millegagi tutvuda. Nad õpivadki, seda vaadeldes ja uurides. Avage Efeslastele 3:8–11 ja te näete seda mõtet väljendatuna:—

TAM1897 D 50.1Ehkki ma olen vähim kõigi Jumala pühade seast, on mulle antud see arm: kuulutada mittejuutidele Kristuse piiritut rikkust ja teha kõigile [jätan sõna „inimesed“ välja, sest see on lisatud] nähtavaks, mis on selle saladuse osadus, mis maailma algusest saadik on olnud peidetud Jumalas, kes on loonud kõik Jeesuse Kristuse kaudu, selleks et [Vaadake, nüüd pean ma kuulutama Kristuse mõõtmatut rikkust, et panna kõiki nägema, mis on selle saladuse osadus, mis on olnud peidetud Jumalas, ja see on selleks, et] nüüd saaks koguduse kaudu taevastes paikades olevatele valitsustele ja meelevaldadele teatavaks Jumala mitmekülgne tarkus (KJV sõnasõnaline tõlge), vastavalt tema eesmärgile aegade algusest, mille Jumal on teinud teoks meie Issandas Jeesuses Kristuses.

TAM1897 D 50.2Mis on selle „eesmärk“, et inimesed seda näeksid? — Selleks, et „taevastes paikades“ („taevas“, nagu teised tõlked seda esitavad; see on õige) asuvatele valitsustele ja võimudele saaks teatavaks Jumala mitmekülgne tarkus. Inglid, valitsused ja võimud soovivad südamest uurida seda päästmise evangeeliumi, kui seda kuulutatakse taevast alla saadetud Püha Vaimu abil. Nad tõepoolest vaatavad ja uurivad. Ja uurides saavad nad teada uusi ilmutusi Jumala tarkusest – Jumala mitmekesisest tarkusest – vastavalt tema igavesele kavatsusele, mille ta on seadnud Kristuses Jeesuses, meie Issandas. Te teate teistest pühakirja kohtadest, et see Jumala saladus, see igavene kavatsus, on ilmutatud evangeeliumis. Te teate, et taevased valitsused ja võimud ei ole ühes mõttes igavesed – nad ei ole igavikust igavikuni. Nad on teatud hetkest igavikuni, nagu teie ja mina. Gabriel on igavikuni ainult alates hetkest, mil ta loodi. Ta ei ole igavikust igavikuni.

TAM1897 D 50.3Aga Jumal on igavikust igavikuni. Nüüd, igavikust igavikuni oli ja on olemas kavatsus – tema igavene kavatsus, mis on kavandatud Kristuses Jeesuses, meie Issandas. Kui kaua kulub inglitel, et jõuda selle igavese kavatsuse sügavusteni, et seda täielikult uurida? – Igavikuni. See on piisavalt selge. Kuna see kavatsus on ilmutatud evangeeliumis ja teada antud Jumala saladuse kaudu, milleks on „Kristus teie sees, kirkuse lootus“, on piisavalt selge, et inglid seda uurivad. Ja kui nad seda uurivad, näevad nad seal ilmutatuna Jumala mitmekesist tarkust vastavalt tema igavesele kavatsusele. Nad soovivad seda uurida. Nad teevad seda ja õpivad seeläbi.

TAM1897 D 50.4Noh, kui nad mõistavad kõiki teisi teadusi paremini, kui ükski inimene ühtegi neist mõistab, kui nad on sellest rohkem huvitatud kui kõigist teistest ja õpivad sellest, kas pole see siis fakt, millele teie ja mina võime julgelt toetuda? Kas pole siis ka see teema, mis väärib meie mõtteid, meie kõrgeimat mõtlemist, rohkem kui kõik teised kokku? Ja kas me ei saa pühenduda sellele ja anda sellele kogu oma hinge, ilma et oleksime ebateaduslikud? Oo, me saame, me saame! Tehkem seda.

TAM1897 D 50.5Ärge mind nüüd valesti mõistke. Ma ei ründa teisi teadusi. Ma ei ütle, et kõiki teisi teadusi tuleks eirata, pidada neid eksitavateks tuledeks ja tähelepanu väärimatuks. Ei; ma ütlen, et see on suurem kui kõik need; ja et mida iganes me neis uurime, tuleb uurida alluvuses sellele, mis on neist suurem. Ma ütlen vaid, et kõik teised peavad jääma vähemalt teisejärguliseks selle ühe suhtes, kui me tahame olla teaduslikud.

TAM1897 D 50.6Mõelge sellele! Võtkem näiteks meie enda loomulik mõistus, millega tegeleme teiste teadustega. Kas mina, kas ükski inimene, oleks rangelt teaduslik, kui ta suunaks oma parima ja kõrgeima mõtlemise mõnele teadusele, kui tal oleks kõrgeima võimaliku autoriteedi kinnitus, et tema käeulatuses on veel kõrgem teadus? Kas see oleks teaduslik? – Ei. Noh, siis näeme siiani, et see on teadus; et see on kõrgeim teadus. Siis iga inimene, kes ei suuna oma kõrgeimaid mõtteid, oma parimaid mõtteid ja kõiki oma võimeid esmajärjekorras sellele teadusele ning ei lase sel juhtida kõiki teisi teadusi, ei ole asjade loomuse poolest teaduslik.

TAM1897 D 50.7Ja ta pole ka tark. Sest mis on see teadus? — Pääste. Väga hea. Ja see on igavene elu. Oletame, et ma pühendan kogu oma elu, kogu oma jõu teistele teadustele, jättes selle hooletusse või pidades seda vähemtähtsaks, kas ma saan selle kätte? — Ei. Kui kaua mul siis jääb aega teiste teaduste uurimiseks? — Kõige rohkem vaid paar aastat. Siis on mu töö nende teadustega igaveseks lõppenud ja mul ei ole enam kunagi võimalust neid edasi uurida.

TAM1897 D 50.8Aga kui ma võtan kõigepealt selle ja jätan teised tagaplaanile, kuni olen selles päästes kindel, kas mul on siis võimalus teisi uurida? — Jah. Kui kaua? — Igavesti. Ah, kas see pole siis tark viis? Kas see pole ainus tark tegutsemisviis? Ja kas see pole ainus teaduslik ja mõistlik tegutsemisviis? — Kindlasti on. Tulge siis, olgem teaduslikud, rangelt, ülimalt teaduslikud.

TAM1897 D 50.9Vaadakem nüüd veidi kaugemale. Selles esimeses lõigus, mida me inglite kohta vaatasime, algas see prohvetitega järgmiselt: „Seda päästet on otsinud ja seda püüdnud uurida prohvetid, kes on ennustanud teile osaks saavat armu.“ See toimus siis, kui nad eelnevalt tunnistasid Kristuse kannatustest ja sellele järgnevast auhiilgusest.

TAM1897 D 51.1Nüüd, prohvetite kaudu toodi kirjalikult esile, nagu meil siin on, see päästmise teadus, see Jumala mõtlemise tulemus päästmise teemal. See teaduse raamat, see päästmise teadus, tuli prohvetite kaudu. Kas nad teadsid midagi teistest teadustest? — Jah.

TAM1897 D 51.2Seda leiame rohkematest kirjakohtadest, kui meil täna õhtul on aega käsitleda. Aga vaatame kaht või kolme punkti, et meile jääks meelde asjaolu, et neil oli neist teadmine.

TAM1897 D 51.3Esimese kirja korintlastele viieteistkümnendas peatükis on teaduslik väide, mis esitati umbes 1700 aastat enne, kui teadus selle avastas. See oli seal kogu selle aja jooksul, kuid teadlased, kelle valdkonnas see asus, ei teadnud seda oma mõtlemisprotsessi kaudu. See on tõe väide astronoomias. Kes iganes uskus Piiblis esitatud väidet, teadis seda muidugi kogu aeg, isegi kui ta polnud kunagi sõna „astronoomia“ kuulnud; kuid inimteadus ei teadnud seda ja avastas selle alles nii pika aja möödudes.

TAM1897 D 51.4Veel üks mõte: kui see Piibli autor esitas selle teadusliku väite, mille teadlased 1700 aastat hiljem leidsid olevat teaduslikult õige, kas see ei olnud kogu aeg sama tõeline teaduslik väide kui pärast selle avastamist? — Kindlasti. Kas siis ei olnud see nii ka siis, kui autor selle kirjutas? — Kindlasti. See lõik on 1. Korintlastele 15:41:—

TAM1897 D 51.5Erinev on päikese kirkus, erinev kuu kirkus ja erinev tähtede kirkus. Ka üks täht erineb teisest kirkuse poolest.

TAM1897 D 51.6Seda ei teatud sada aastat tagasi, sest umbes nii kaua aega tagasi kritiseeris üks mees, kes pidas end märkimisväärseks astronoomiks ja keda ka tema kolleegid selliseks pidasid, seda väidet kui ebaõiget ning Piibli kirjutajate teadmatuse tõendit; sest ta arvas (st Piibli kirjutaja arvas), et üks täht erineb teisest tähest hiilguses, säras, mitte kauguses. See on selle kriitiku väide selle kohta. Tema arvamus oli – ja ta rääkis astronoomiateaduse nimel –, et ainus põhjus, miks üks täht on meie jaoks heledam ja ilusam kui teine, on see, et üks on meile lähemal kui teine, nii et me saame sellest rohkem valgust. Kuid tänapäeval on kõigis teaduse valdkondades teada tõde, et tähtede vahel on sama palju erinevusi nende suursugususes, ilus ja värvitoonides kui maapealsete lillede puhul. Nii et kui me näeksime kõiki maa peal kasvavaid lilli meie ees suurel väljal, kogu nende hiilguses ja värvitoonide mitmekesisuses, ning saaksime siis näha taevatähti sama selgelt kui neid, näeksime üht sama kirjut ja ilusat kui teist. See on nüüd teada, kuid seda ei teatud siis, kui see lõik korintlastele kirjutati.

TAM1897 D 51.7Nüüd küsin ma: kas see polnud teaduslik väide, kas see polnud teadusliku tõe väljendus sel päeval, mil Paulus selle kirjutas ja Korintosse saatis, täpselt sama kindlalt kui see on praegu? Asjaolu, et teadus avastas, et see on tõde, ei teinud sellest tõde ega lisanud sellele tõena kaalu. Nende avastus näitas lihtsalt, et nad olid avastanud midagi, mis oli tõsi, kuid mida nad varem ei teadnud, sest nad ei uskunud Piiblit. Kui nad oleksid seda vaid Piiblist lugenud, sellesse uskunud ja selle vastu võtnud, oleksid nad seda teaduslikku tõsiasja teadnud juba ammu enne, kui teadlased selle avastasid.

TAM1897 D 51.8On veel üks teadus: Sir Isaac Newton istus ühel päeval õunapuu all. Õun kukkus oksalt tema lähedale. Õunu oli puudelt varemgi palju kordi kukkunud. Ta oli varemgi näinud, kuidas õunad puudelt kukuvad. Aga sel päeval oli tal mõtisklev meeleolu ja ta hakkas mõtlema. Miks see õun kukkus? See pidi olema sellepärast, et maa avaldas sellele mingit mõju, tõmmates seda enda poole. Kuna maa on õunast suurem, tõmbas see õuna enda poole, kui see puult lahti tuli. Ta ütles: „Kui ma võtan selle õuna ja viskan seda nii kõrgele kui suudan, kukub see jälle maale. Kui see oli Maa mõju, mis pani õuna selle lühikese vahemaa võrra langema, siis kui ma viskan selle nii kõrgele kui suudan ja see tuleb tagasi, on see tõend, et Maa mõju ulatub nii kaugele Maast eemale, hoiab seda asja kinni ja toob selle tagasi. Kui ma suudaksin selle miili kõrgusele visata ja see tuleks tagasi, siis oleks selge, et see mõju ulatub miili kaugusele, et see asi tagasi tuua.“ Siis ütles ta: „Kui see on tõsi, peaks see mõju ulatuma Kuu juurde. Ma mõtlen, kas see ulatub tõesti Kuu juurde? Ma lähen ja vaatan järele.“ Ta läks koju ja istus maha, võttis välja astronoomilised arvutused Kuu orbiidi kohta ja töötas läbi pika arvude rea. Aga need ei klappinud. Ta proovis seda ikka ja jälle, kuid need ei klappinud; ta ei suutnud seda mõju Kuu juurde ulatuma panna.

TAM1897 D 52.1Ta pani selle asja umbes kümneks aastaks kõrvale, kui ma õigesti mäletan, enne kui ta selle uuesti kätte võttis. Ühel päeval avaldati uus arvutus Kuu orbiidi kohta, mis parandas mõningaid ebatäpsusi varasemates arvudes. Kui see avaldati, ütles Newton: „Ma mõtlen, kas see annab mulle seda, mida ma vajan.“ Ta hankis arvud, asus tööle ja töötas läbi pika arvude rea, mille üle teie ja mina muidugi imestaksime. Aga lõpuks jõudis ta nii kaugele, et lõpuni jäi vaid kaks või kolm arvu, ja ta nägi, et see hakkab klappima. Ta oli sellest imelisest faktist nii rabatud, et ei suutnud oma arvutusi lõpule viia. Sulg kukkus tal käest ja ta pidi paluma sõbral seda tema eest lõpule viia. Sõber tegi seda, ja Sir Isaac Newton oli tõestanud teaduslikku fakti, või pigem uut teadusharu. Seda nimetatakse gravitatsiooniks. Ja sellest ajast peale on ta jäädvustatud igavikku.

TAM1897 D 52.2See oli tõepoolest suur asi. Kuid see oli kirjas Piiblis juba 2500 aastat enne, kui Sir Isaac Newton selle looduses avastas. Gravitatsioon on lihtsalt universumi tasakaal. See on see põhimõte, see seadus, nagu teadlased ütleksid, mille abil säilitatakse universumi tasakaal. See tähendab, et iga keha universumis mõjutab kõiki teisi kehasid ja on nendega tasakaalus. Mitte ainult iga keha, vaid iga aineosake universumis tõmbab ligi ja mõjutab kõiki teisi aineosakesi universumis.

TAM1897 D 52.3Füüsilises maailmas on see lihtsalt vastav fakt sellele, mida me täna pärastlõunal piiblitunnis elu teemal arutasime. Me leidsime, et te ei saa kedagi ega midagi puudutada, ilma et sellest saaks teada kogu universumis. Ükski varblane ei kuku maha ilma teie Isa teadmata, ja see varblane ei kuku maha ilma, et tema kukkumist tunnetataks kogu universumis. See on lihtsalt sellele vastav fakt.

TAM1897 D 52.4On olemas ka vaimne tõsiasi, mis vastab neile kahele.

TAM1897 D 52.5Kuhu ma peaksin minema sinu Vaimu eest? Või kuhu ma peaksin põgenema sinu palge eest? Kui ma tõusen taevasse, oled sa seal; kui ma teen endale voodi põrgus, vaata, oled sa seal. Kui ma võtan hommiku tiivad ja elan mere äärepoolseimates paikades, isegi seal juhib mind sinu käsi ja sinu parem käsi hoiab mind. Laul 139:7–10.

TAM1897 D 52.6Kui teie ja mina mõtleme õiget mõtet, kas seda tajutakse kusagil mujal? Me mõtleme valet mõtet. Mis on vale mõte? — Patt. Kus siis patt algab? — Mõttes. Kas minu pattu tajutakse kusagil mujal universumis peale minu enda? Kes seda tajub? — Jumal oma Vaimu kaudu. Oo, kas siis on meie universumis mõni vaimne tõsiasi, mida ei tajuta? Mida ei tunnetata? Või mõni hea või halb mõte, mida ei tunnetata? Kas te ei näe siis gravitatsiooni kui teadust? Sir Isaac Newton avastas universumis tõe, mis vastab teistele universumi tõdedele.

TAM1897 D 52.7Seadus, mille Newton avastas, on, nagu ma olen öelnud, see, mille abil säilitatakse universumi tasakaal. Nüüd loen ma piiblikoha, mis näitab, et seda teati juba 2500 aastat enne, kui Newton selle avastas. Jesaja 40:12:—

TAM1897 D 52.8Kes on mõõtnud veed oma peopesaga ja mõõtnud taeva vaksaga ning mahutanud maa tolmu mõõdunõusse ja kaalunud mägesid kaaludel ja künkaid kaalul?

TAM1897 D 52.9Kui mäed ja künkad paika pandi, olid need üksteisega tasakaalus. Kas Jumal seadis asjad nii, et nende tasakaal säiliks? Mis on selle seaduse teaduslik nimetus, mille abil asjade tasakaal säilitatakse? — Gravitatsioon. Millest siis Jesaja rääkis? — Gravitatsioonist. Kindlasti rääkis ta sellest.

TAM1897 D 52.10Üks teadlane illustreerib seda asjaolu väikese lille, lumikellukese abil. Mõelge kahte liiki lilledele, mis paljunevad seemnest. Üks on püsti seisva õiega, teine on longus õiega. Te olete kindlasti märganud lilledel väikseid vardaid, mis seisavad keskmise ümber. Nüüd, püsti seisvas lilles, mis paljuneb seemnest, on keskne varras alati lühem kui ümbritsevad. Kui tegemist on rippuva lillega, on keskne varras pikem kui ümbritsevad. Selle põhjuseks on see, et ümbritsevatel varrastel olev õietolm peab langema keskmisele vardale, vastasel juhul ei saa lill paljuneda.

TAM1897 D 52.11Seega peab seemnest paljuneva püstiõie puhul see keskne varras olema lühem kui teised, et teiste varraste õietolm saaks sellele langeda. Kui see oleks pikem, langeks õietolm allapoole ja mööduks sellest, mistõttu ei saaks seemet tekkida. Kui tegemist on rippuva õiega ja see varras on lühem kui teised, langeb õietolm kõrvale ja jälle ei saa seemet tekkida. Seega on igas püsti seisvas õies, mis paljuneb seemnest, keskmine varras lühem kui ümbritsevad. Igas rippuvas õies, mis paljuneb seemnest, on keskmine varras pikem.

TAM1897 D 53.1Lumikelluke paljuneb seemnest. Ja kuigi see on püstiõis, on keskne varras siiski pikem kui ümbritsevad. Kuidas see võimalik on? Ma kordan seda veel kord, et te asjast selgemini aru saaksite: lumikelluke on õigupoolest püstiõis ja paljuneb seemnest. Seega peaks keskne varras olema lühem kui teised. Aga see on pikem. Kuidas saab see siis seemnest paljuneda? Issand on selle eest hoolt kandnud. Ta on selle nii korraldanud, et kuigi tegemist on püsti seisva õiega, siiski painub see ja langeb alla. Seetõttu on keskne varras tehtud teistest pikemaks just selles püsti seisvas õies. See kasvab üles ja seisab sirgelt, kuni õitseb ning on küps ja valmis paljunemiseks. Just siis langetab ta pea, ja kui õietolm on oma kohale langenud, tõuseb väike õis jälle üles ja seisab püsti.

TAM1897 D 53.2See on iseenesest juba ilus; kuid siin tulebki mängu gravitatsiooniseaduse illustratsioon. See teadlane ütleb mulle, et see, mis paneb lille longu vajuma ja pead langetama, on Maa tõmbejõud. See on õige. Mis paneb õuna kukkuma? — Kaal. Aga kaal on lihtsalt gravitatsioon — ladina sõnast gravus, mis tähendab kaalu. Mis paneb selle püsti seisva lille pead langetama? — Maa kaal. Aga miks ei pane Maa kaal seda lille varem pead langetama? — Ah, kui Jumal selle väikese lille lõi, tasakaalustas ta Maa, jah, ta tasakaalustas kogu universumi vastavalt selle vajadustele. Kui Jumal lõi selle tagasihoidliku väikese lumikellukese, hoidis ta universumi tasakaalus ja kohandas selle selle pisikese lille vajadustele! Ja kui Jumal hoolitseb selle pisikese lille eest, kas ta siis ei hoolitse veelgi enam teie eest, te väikese usuga inimesed?

TAM1897 D 53.3Nüüd ütleb see teadlane mulle, et kui maa – ja muidugi ka universum – oleks loodud ühe naela või ühe untsi võrra raskemaks, kui see on, oleks see pannud lumikellukese pea langema enne õiget aega; sest olles raskem, oleks see avaldanud sellele suuremat mõju. Ja sel juhul oleks esimene lumikelluke olnud ka viimane. Aga et see väike lumikelluke võiks elada ja inimkonda rõõmustada maailma lõpuni, kujundas Jumal universumi täpselt selle lille vajadustele vastavaks, nii et kui saabub täpne aeg, mil see on vajalik, on raskus täpselt piisav, et seda kallutada. Siis, kui see ripub, et paljunemine saaks toimuda, tuleb juurtest juurde uut jõudu, vars muutub veidi jäigemaks ja õis võidab gravitatsiooni ning seisab nagu enne.

TAM1897 D 53.4Kes on mõõtnud veed oma peopesaga ja mõõtnud taeva vaksaga ning mahutanud maa tolmu mõõdunõusse ja kaalunud mägesid kaaludel ning künkaid kaalukausil?

TAM1897 D 53.5Kes seadis universumi tasakaalu? — Jumal. Jesaja ütles seda ligi 2500 aastat enne, kui Sir Isaac Newton selle avastas. Kas see polnud teaduslik fakt, kui Jesaja seda kirjutas? — Jah. Kas see polnud kogu selle aja jooksul kirjas? — Jah. Kas see polnud kogu aeg teaduslik tõde? — Oli küll. Kas see oli sugugi rohkem teaduslik tõde siis, kui Newton selle avastas? — Ei; teadlased õppisid midagi, mida nad varem ei teadnud, kuid see oli kogu aeg Piiblis kirjas olnud.

TAM1897 D 53.6Mõelge nendele asjadele. Jumal tahab, et me seda teeksime. Ta tahab, et teie ja mina mõistaksime, et pääste, Sõna, mille ta meile on andnud ja mille poole ta suunab meie kõrgeimaid mõtteid, ei ole mingi väike ja kitsas kõrvalteema, vaid suurim asi, mida maailm üldse teada võib. See on suurim asi, mida maailma teadus üldse teada võib. See on tähtsaim teadus, mida maailm üldse teada võib.

TAM1897 D 53.7Siiski ei tohi me seda uurida selleks, et olla teaduslikud. Me peame seda uurima selleks, et päästetud saada; ja päästetud saamine on teaduslik.