Jumala misjonärid

TAM1897 Q1 14.2Jutlus, peetud kolmapäeva õhtul, 3. märtsil 1897 Avaldatud General Conference Bulletin’is, esimene kvartal, 1897, 2. köide, nr 1, lk 14–20.

TAM1897 Q1 14.3Eileõhtune õppetund lõppes ajaloo esimese teadaoleva riigi asutamisega; tegelikult riigi tekkega. Pühakirjas öeldakse Nimrodi kuningriigi kohta:

TAM1897 Q1 14.4Tema kuningriigi algus oli Paabel, Erech, Akkad ja Kalne Šinari maal. Sellest maast läks välja Assur ja rajas Niineve.

TAM1897 Q1 14.5Meie tõlkes on kirjas: „Läks välja Assur ja rajas Niineve.“ Kuid õige mõte on, nagu märgib ääremärkus: „Ta [Assur] läks välja Assüüriasse ja rajas Niineve“ ning teised seal nimetatud linnad. Seega oli tema kuningriigi algus Šinari maal ja selle laienemine ulatus Assüüriasse.

TAM1897 Q1 14.6Nimrod ei olnud lihtsalt võimas loomade kütt, vaid ka inimeste tagakiusaja. Ja võimu, mille ta oli omandanud ning mille ta sai oma kuningriigi rajamise ja laiendamise kaudu, kasutas ta selleks, et sundida inimesi tunnustama tema võimu ja jumalat, keda ta teenis. Seega on iga riik, alates esimesest, mis kunagi maailmas on olnud, kuni viimaseni, mis kunagi maailmas olema saab, kasutanud oma võimu Jumala vastu.

TAM1897 Q1 14.7Ma kordan seda veel kord: iga riik, alates esimesest, mis kunagi on olnud, s.t Nimrodi riigist, kuni viimaseni, mis kunagi olema saab, s.t käesoleva riigini, on kasutanud oma võimu Jumala vastu, tema tõe vastu, tema rahva vastu, et sundida inimesi Jumalast eemale. Algusest lõpuni – see on igaühe neist ajalugu. Kui maailm lõpeb, on see maailma kuningriikide ja riikide ajalugu.

TAM1897 Q1 14.8Siin on tsitaat ajakirja „Review“ 14. aprilli 1896. aasta esilehekülje artiklist: Suurpettur „meelitas inimesi kummardama ebajumalaid ja saavutas sel viisil ülemvõimu maapealsete kuningriikide üle. Ta pidas seda, et olla selle maailma jumal, peaaegu sama heaks asjaks kui Jumala trooni omandamine taevas.“ Eelmises õppetükis tsiteeritud ajaloost võite näha, kuidas toimis see kava, mis ilmutati prohvetikuulutamise vaimus. Esmalt pöördusid inimesed ebajumalate kummardamise poole, seejärel monarhia poole. Ja esimene, kes seda tegi, rajas riigi ning oli ise inimeste tagakiusaja, kasutades selleks võimu, mille ta sel viisil oli omandanud. Selline on ajalugu. Te näete, kuidas see teistes rahvastes samamoodi kulges, kui me edasi liigume.

TAM1897 Q1 14.9Nimrodi ajast ei möödunud kaua, kui kogu selles maas unustasid Jumala kõik peale Aabrahami. Ainuüksi Aabraham otsis ja leidis Jumala; ning Aabrahamiga andis Jumal inimkonnale uue alguse Issanda teel. Nüüd pange tähele, mida ta Aabrahamile ütles. Arvestades seda, mida oleme õppinud, arvestades seda, mis oli meie ees eelmises õppetükis, ja seda, millele ma just praegu teie tähelepanu juhtisin, mõelge, mida Jumal ütles Aabrahamile, kui ta alustas temaga uut rahvast; see tähendab, Jumala rahvast. 1. Moosese raamat 12:1 ütleb meile, mida Issand talle esimesena ütles. „Ja Issand ütles Aabramile: Mine välja“ – kust? – „oma maalt.“ Mis oli esimene?

TAM1897 Q1 14.10(Kogudus) Oma kodumaalt.

TAM1897 Q1 14.11„Ja oma suguvõsast ning oma isa kojast, maale, mille ma sulle näitan.“ Jumal ütles, et Aabram peab kolm asja maha jätma. Esiteks peab ta maha jätma, mida? – Oma kodumaa. Järgmiseks? – Oma suguvõsa. Järgmiseks? – Oma isa koja. Tema isa kojas olid ebajumalakummardajad. Tema kodumaa sundis inimesi ebajumalakummardamisele; see oli Jumala vastu. Tema kodumaa, suguvõsa ja isa koda olid ebajumalakummardajad, ja ta pidi kõigest lahkuma. Issand näitas talle seda maad; aga kas ta andis selle talle omandusse? – „Jumal ei andnud Aabrahamile siin jalatäitki maad pärandiks.“ Kui Jumal kutsus ta sellest maast välja, kas ta viis ta siis teisele maale? — Ei; kuid „tõotas selle maa anda … talle ja ta järeltulijatele.“ Kui Jumal kutsus ta siis tema kodumaalt välja ega viinud teda teisele maale, kuhu see ta siis jättis?

TAM1897 Q1 14.12(Kogudus) Rändur ja võõras.

TAM1897 Q1 14.13Kas see jättis Jumala esindaja selles maailmas täiesti kodumaata siin maailmas?

TAM1897 Q1 14.14Kuid kas ta oli tõepoolest täiesti kodumaata? — Oo, ta ootas „paremat kodumaad, nimelt taevast“.

TAM1897 Q1 14.15Pöördugem Heebrea kirja 11. peatüki poole ja vaatame seda. Kaheksas salm, algus:—

TAM1897 Q1 14.16Usus läks Aabraham kuulekalt teele, kui teda kutsuti paika, mille ta pidi saama pärandiks. Ta läks teele, teadmata, kuhu ta läheb.

TAM1897 Q1 15.1Kust ta aga läks? — Oma kodumaalt, teadmata, kuhu ta läheb. „Usu läbi rajas ta oma kodu tõotatud maale otsekui sisserändaja võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kellele see tõotus samuti kuulus.“ Te teate, et Jumal ei andnud talle mingit pärandit, ei, isegi mitte nii palju, et ta oleks saanud sinna oma jalga astuda; ja ometi lubas Jumal anda selle pärandiks talle ja pärast teda tema järglastele. Ta viis ta välja tema enda kodumaalt; ja ühestki teisest maast maa peal ei andnud ta talle isegi nii palju, et ta oleks saanud sinna oma jalga astuda. Nõnda jäi ta maa peal täiesti kodumaata. Selles oleme kindlad; kuid pidage meeles, mida Jumal ütles. Kes oli Aabraham sel ajal? — Ta oli „Jumala sõber“, „kõigi nende isa, kes usuvad Jumalasse“. Kas ta on teie isa? Kas teil on selles maailmas kodumaa?

TAM1897 Q1 15.2Sest ta ootas kindlale vundamendile rajatud linna, mille kavandaja ja ehitaja on Jumal. Ja usu läbi sai isegi viljatu Saara väe suguvõsa alustamiseks, kuigi oli sünnituseast juba ammu väljas, sest ta pidas tõotuse andjat ustavaks. Nii sündis ühest elujõu kaotanud mehest nõnda rohkesti järglasi, nagu on taevas tähti ja nagu merekaldal liiva, mida ei saa ära lugeda. Need kõik surid uskudes. Nad ei saanud kätte tõotusi.

TAM1897 Q1 15.3Mida Jumal lubas, kui ta viis ta tema kodumaalt välja? Kas ta lubas talle kodumaad? – Jah. Aga ta ei saanud kodumaad selles maailmas; „kuid nad nägid ja tervitasid neid eemalt. Ja nad tunnistasid, et nad on võõrad ja läbirändajad maa peal. Sest kes nõnda räägivad, näitavad, et nad igatsevad kodumaad.“ Kas inimene saab otsida kodumaad, kui tal on juba üks? — Ei; sest inimene ei saa omada kahte kodumaad, nagu ta ei saa teenida kahte isandat.

TAM1897 Q1 15.4„Noh,“ ütleb keegi, „Aabraham oli oma kodumaalt eemal.“ Jah, kuid tal oli võimalus tagasi minna, kui ta oleks tahtnud. Kui ta oleks seda ikka veel oma kodumaaks pidanud, nii et see oli tal südames, ja tal oleks tekkinud koduigatsus, kui ta oli jõudnud kaheksasaja või tuhande miili kaugusele, ja maal valitses näljahäda ning seal polnudki nii palju avastamisrõõmu, kui ta arvas, et seal võiks olla, oleks ta võinud öelda: „Ma tahaksin veel kord näha sealseid inimesi, neid armsaid vanu tasandikke ja tuttavaid puid. Kui ma seda vaid saaksin teha, siis oleksin valmis tagasi tulema ja sellel tööpõllul mõnda aega viibima.“ Kui ta oleks nii mõelnud, oleks tal olnud võimalus tagasi pöörduda; sest on kirjutatud: „Kui nad oleks meenutanud kodumaad, kust nad olid lahkunud, siis nad oleks saanud ju pöörduda tagasi.“

TAM1897 Q1 15.5Meeles pidama – mis see tähendab? – Kui nende mõtted oleksid olnud täis seda maad, kust nad välja tulid, oleks neil olnud võimalus tagasi pöörduda. Ja see võimalus oleks neil ka olnud, sest siis oleksid nad selle ise loonud.

TAM1897 Q1 15.6Aga nad igatsevad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seepärast [seepärast, sel põhjusel] Jumal ei häbene lasta end hüüda nende Jumalaks, kuna tema on valmistanud neile linna.

TAM1897 Q1 15.7Kas olete lahkunud oma kodumaalt? Avage Rooma 4:1–12:—

TAM1897 Q1 15.8Mis me siis ütleme oma lihase esivanema Aabrahami kohta? Milline oli tema kogemus? Kui Aabraham oleks tegude alusel õigeks mõistetud, siis oleks tal põhjust kiitlemiseks, aga mitte Jumala ees. Sest mida Pühakirjas öeldakse? „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati talle õiguseks.“ Sellele, kes teeb tegusid, ei arvestata tasu mitte armust, vaid võlgnevuse tõttu temale. Ent kui keegi tegusid tegemata usub temasse, kes jumalatu õigeks mõistab, siis arvestatakse õigeksmõistmise alusena tema usku. Samuti nimetab Taavet õnnistatuks inimest, keda Jumal arvestab õigeksmõistetuks tegudest sõltumata: „Õnnistatud on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnistatud on inimene, kelle pattu Issand ei arvesta.“ Kas see õndsus kuulub siis ainult ümberlõigatuile, või ehk ka ümberlõikamatuile? Me ju ütleme: „Aabrahami usk arvati talle õiguseks.“ Mis olukorras seda siis arvati? Kas sellal, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli veel ümber lõikamata? Ta ei olnud siis ümber lõigatud, vaid oli tõesti veel ümber lõikamata! Ning ta võttis vastu ümberlõikamise märgi selle õigeksmõistmise kinnituseks, mis tal oli juba ümberlõikamatuna oma usu tõttu. Nõnda sai ta kõigi nende esiisaks, kes on ümber lõikamata, aga kes usuvad, ning seda arvestatakse nende õigeksmõistmise alusena. Samuti sai ta nende ümberlõigatute esiisaks, kes on mitte ainult ümber lõigatud, vaid ka elavad selle usu eeskujul, mis oli meie esiisal Aabrahamil juba enne ümberlõikamist.

TAM1897 Q1 15.9Nüüd oli see meie isa Aabrahami usk, mis tal oli veel ümberlõikamata olles, just see usk, mis tal oli, kui Jumal kutsus teda välja tema maalt, tema suguvõsast, tema isa kojast, ja ta jäi Jumala kätesse, ilma kodumaata kogu maailmas. Ja ta on isaks kõigile neile, kes usuvad, isegi kui nad pole ümber lõigatud; ja ka kõigile teistele, tingimusel, et me kõik järgime seda usku, mis tal oli, kui ta oli veel ümber lõikamata. „kui te olete Kristuse omad, siis te olete ka Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse kohaselt.“

TAM1897 Q1 15.10„Sinu järeltulijad on võõrad maal, mis ei ole nende oma.“ Kas te olete tema järeltulijad? Kas te olete Aabrahami järeltulijad, sest te usute Jeesusesse Kristusesse? Kas te olete võõrad maal, kus te viibite? – Kui te olete tema järeltulijad, siis olete. Miks? – Sest see ei ole teie kodumaa. See ei ole enam teie kodumaa.

TAM1897 Q1 15.11See pole aga teooria. See puudutab praktilist, igapäevast usku. Vend Dan Jones rääkis eile, nagu te mäletate, Mehhikosse minevatest misjonäridest ja ta soovis, et sinna läheksid misjonärid, kes võtaksid kaasa oma südamed. Neid, kes jätaksid oma südamed Ameerika Ühendriikidesse või mis tahes osariiki, kui nad sinna misjonitööd tegema lähevad, ta ei taha; sest siis ei saa nad misjonitööd teha.

TAM1897 Q1 15.12Issand tahtis, et Aabraham oleks misjonär kõigile inimestele, keda ta hiljem maa peal kohtab; ja ta oli seda. Aga Jumal teadis – ja igaüks teab, kes näeb seda nii, nagu Issand seda näeb –, et ükski inimene ei saa olla misjonär selles maailmas, kellel on selles maailmas kodumaa. Teie ja mina ei saa olla misjonärid üheski teises riigis, kui Ameerika on meie kodumaa. Me ei saa olla misjonärid Ameerikas niikaua, kui Ameerika on meie kodumaa. Te ei saa olla misjonär isegi kodus, kui te pole esmalt oma kodumaalt lahkunud. See on nii. See on asjade loomuses.

TAM1897 Q1 16.1Küsimus. – Kuidas te seda põhjendate?

TAM1897 Q1 16.2Me ei saa seda ise ära seletada. Ma ei kavatsegi seda ise ära seletada. Issand on selle selgeks teinud ning teie ja mina peame sellest aru saama ja seda uskuma.

TAM1897 Q1 16.3Milleks me oleme maailmas misjonärid? Vaatame seda. Miks meid on saadetud misjonärideks? Misjonärideks milleks? Mis on meie misjonitöö? Mis on selle eesmärk? Kas me oleme misjonärid Ameerika jaoks või oleme me misjonärid Jumala jaoks? Kas Ameerika on Jumala maa, eraldi kõigist teistest maadest maa peal? See ei ole piisavalt hea, et olla Jumala maa; ja see ei ole piisavalt hea Jumala rahvale, ükskõik kui hea see ka poleks.

TAM1897 Q1 16.4Teie ja mina peame olema Jumala misjonärid, et kutsuda inimesi Jumala juurde; kutsuda neid sealt, kus nad on, Jumala juurde, patust õigusesse, pimedusest valgusesse, maalt, kus nad on, parema maa poole, mille Jumal on valmistanud.

TAM1897 Q1 16.5Kui Saksamaa on minu kodumaa – ja kui mu süda on seal, siis on see minu kodumaa –, kuidas saaksin ma kutsuda inimesi riiki, kuhu ma ei kuulu, mis ei ole minu oma? Kui Ameerika on minu kodumaa, kuidas saaksin ma teha misjonitööd mõne teise riigi nimel? – See on võimatu. Kui Jumal tahtis, et Aabraham oleks Jumala misjonär, misjonär selle riigi nimel, kuhu Jumal kutsub kõiki inimesi, siis pani ta ta sinna, kus ta võis tõepoolest olla misjonär kõigi inimeste jaoks. Jumal kutsus teda olema misjonär, ja sellega andis ta eeskuju kõigile järgnevatele inimestele, mida tähendab misjonitöö alustamine. Esimene asi on oma kodumaalt lahkuda. Nii et kui te kavatsete olla misjonär Nebraskas, lahkuge oma kodumaalt. Kui te kavatsete olla misjonär Mehhikos, lahkuge kõigepealt oma kodumaalt. Sest kui te üldse kavatsete olla misjonär maa peal, ütleb Issand teile: „Mine välja oma kodumaalt!“; ja seejärel täpsustab ta: „oma kodumaalt ja oma isa kojast.“ Kõik need asjad takistavad misjonitööd, kuni te pole neist eemale ja neist välja pääsenud. Aga kui te olete lahkunud oma kodumaalt, oma suguvõsast ja oma isa kojast, siis kus iganes te maa peal olete, olete te misjonär. Te ei pea seda olema; te oletegi see. „ei saa ükski teie seast, kes ei loobu kõigest, mis tal on, olla minu jünger.“ Ja „Kes isa või ema armastab rohkem kui mind, ei ole mind väärt.“ „Mine välja oma kodumaalt, oma suguvõsast ja oma isa kojast, maale, mille ma sulle näitan.“

TAM1897 Q1 16.6Nagu ma hetke eest ütlesin ja nüüd uuesti kordan, on see igapäevane praktiline kristlus, nagu see on alati olnud neile, kes usuvad Jumalasse.

TAM1897 Q1 16.7(Hääl) Kuidas saab inimene jääda Nebraskasse ja samas oma kodumaalt lahkuda?

TAM1897 Q1 16.8Sündides uuesti. Kui ta on sündinud Nebraskas, peab ta sündima uuesti. Kui ta on sündinud Ameerikas, las ta sünnib uuesti, ja ta on oma kodumaalt lahkunud. Kui ta on sündinud Saksamaal, las ta sünnib uuesti, ja ta on oma kodumaalt lahkunud.

TAM1897 Q1 16.9Nüüd, vennad, selles peitub väga palju. Selles maailmas pole midagi, mis oleks meie misjonitööd nii palju takistanud kui see korduv välismaale minek ja ettevalmistused peaaegu kohe tagasi pöördumiseks. Iga seitsmenda päeva adventistide misjonär, kes on välismaal viibinud, teab, et see on tõsiasi. Ja ta ei pea Ameerika Ühendriikidest lahkuma, et seda teada saada. On isegi välja pakutud, et oleks mõistlik hankida teine laev, mis tooks koju need misjonärid, keda „Pitcairn“ ära viib; kui „Pitcairn“ nad ära viib, las teine laev järgneb talle lühikese aja pärast, kui neil tekib koduigatsus, ja toob nad koju! Nüüd peab see asi lõppema, muidu ei saa meist kunagi misjonäre siin maa peal; Issand ei taha midagi sellist.

TAM1897 Q1 16.10Kui teie süda on selles riigis; või kui teie süda on siin teie sugulaste juures; kui teie süda on siin teie isa kojas – siis oma hinge ja Jumala asja nimel ärge lahkuge sealt, enne kui olete oma südame kõigest sellest eemale suunanud. Sest kus on teie süda, seal on ka teie aare, ja te tahate sinna võimalikult kiiresti tagasi pöörduda.

TAM1897 Q1 16.11Kui lähete teise riiki, kuigi teie süda ei ole seal, ei saa te seal olles midagi head teha; te olete nuhtluseks iseendale ja kõigile teie ümberolijatele. Ärge arvake, et see nii ei ole, sest nii see on.

TAM1897 Q1 16.12Meie ülesanne on teada, kus on meie kodu – meie õige kodu –, ja et see ei asu kusagil siin maa peal; et see on taevas ja et me peame sinna varsti minema. Ja siis, kuhu iganes teid siin maa peal kutsutakse, pidage meeles, et te lähete koju. Siis, olgu see Lõunamere saared või Mehhiko, olete te kodus; ja te teate seda ning olete seal, et kodus viibida ja töötada Jumala heaks seal, kus te olete, kuni ta kutsub teid teisele tegevusväljale; ja kui te sinna jõuate, olete te ikka veel kodus. Sel viisil ei ole te kunagi võõras kohas ja inimesed ei ole teile võõrad.

TAM1897 Q1 16.13Nüüd toimib see mõte, et teil on selles maailmas mingi kodumaa, just niimoodi. Riikide puhul on see riik, mis on teie oma, teie mõtetes esikohal; ja kui te lähete teise riiki, hakkate te pidevalt võrdlema seda riiki oma kodumaaga. Õppetunnid, mida te annate, jutlused, mida te peate, ja isegi mõju, mis teid saadab, on sellest nii läbi imbunud – ilma et te ise seda teadlikult märkaksite –, et inimesed tunnevad seda kogu aeg ära. Seega on teie ja nende vahel barjäär, millest te kunagi üle ei saa, kuni te oma kodumaalt lahkute.

TAM1897 Q1 17.1Niikaua, kui see asi on teis, on teie ja nende vahel barjäär. Teie töö ei saa olla tulemuslik, kuni see barjäär teie ja inimeste vahel on murtud ning nad näevad, et olete eraldatud oma kodumaast, oma suguvõsast ja oma isa kojast. Aga kui te olete oma kodumaalt lahkunud, kui te olete uuesti sündinud, on teie sünnikoht selles taevases riigis; teie kodu on seal; ja see on ainus maa, mille poole teie süda igatseb. Siis ei ole teie ja kellegi vahel siin maa peal enam mingit barjääri ning te saate viia evangeeliumi igale inimesele selles maailmas. Igaühes, keda te maa peal kohtate, leiate te sõbra; nad ei ole teile võõrad.

TAM1897 Q1 17.2Tegelikult võite minna teiste riikide inimeste sekka ja avastate, et nad on sama head kui siinsed inimesed. Üle-eelmisel suvel käisin ma mitmes neist teistest riikidest. Käisin Taanis, Norras, Rootsis, Saksamaal, Šveitsis, Böömimaal, Austrias, Ungaris, Bulgaarias, Türgis, Kreekas, Itaalias, Hollandis, Inglismaal, Iirimaal, Šotimaal – kokku kuueteistkümnes erinevas riigis. Igaüks neist riikidest, igaüks omal kohal, oli minu jaoks sama hea kui see riik on kunagi olnud.

TAM1897 Q1 17.3Paljuski on need täpselt ühesugused. Vesi seal on täpselt nagu vesi siin riigis. Rohi kasvab seal täpselt nii, nagu siin riigis – tipud kasvavad ülespoole. Puud kasvavad seal täpselt nii, nagu siin, ja on täpselt samasugused kui siinsed puud. Isegi inimesed on oma kehaehituse ja üldise välimuse poolest täpselt samasugused kui siin. Noh, kui mäed, kaljud, vesi, puud, rohi ja inimesed seal on täpselt samasugused kui siin, kas nad pole siis sama head kui need? Ma ei näe mingit vahet.

TAM1897 Q1 17.4Pastor Ballenger. – Kas te saaksite neist asjadest kõigis neis riikides rääkida sama vabalt kui siin?

TAM1897 Q1 17.5Muidugi. Ma jutlustasin just neid asju nendes riikides. Evangeeliumi võib jutlustada kõikjal. Vennad, ma leidsin igal sammul häid inimesi ja mitte midagi muud kui häid inimesi. Ma ei leidnud ühtegi teist liiki. Ausalt öeldes, tõesti ei leidnud. Inimesed, kes olid mulle täiesti võõrad – keda ma polnud kunagi varem näinud, kelle keelt ma ei mõistnud ja kes ei mõistnud minu keelt –, tegid kõik, mis nende võimuses oli, et mind aidata, teed näidata ja mind igati toetada. Kohtades, kus ma viibisin, oli mu taskus olev raha nende raha. Ma ei osanud seda lugeda. Kui ma läksin trammipileti eest maksma, rongipileti ostma või midagi sellist – siis suutsin ma vaid ulatada piisavalt raha, et kindel olla, ja lasta neil võtta summa, mida ma pidin maksma, ning nad võtsid selle ja ei võtnud rohkem kui vaja ning andsid mulle õige vahetusraha.

TAM1897 Q1 17.6Ma ütlen teile, vennad, inimesed on kõikjal ühesugused. Ainus erinevus on selles, et mõnes kohas on nad veidi paremad kui teistes. See ongi kogu erinevus, mida ma leian. Ja evangeelium – evangeelium on, nagu me teame, kõikjal maailmas sama. Selles pole kahtlustki. Ja kuna see evangeelium on kõikjal sama, on see mõeldud kogu inimkonnale. Ja kuna inimesed on kõikjal ühesugused, täpselt nagu evangeeliumgi on kõikjal sama, siis kui viite evangeeliumi Issanda viisil ja lähete inimeste juurde Issanda viisil, leiate, et see toimib just nii kogu aeg ja kõikjal.

TAM1897 Q1 17.7Kui ma olin Taanis, oli see minu jaoks tõesti parim riik maailmas; ja ma nautisin seda koos inimestega, kes mind ümbritsesid! Kui ma olin Norras, oli see minu jaoks parim riik maailmas. Kui ma olin Türgis, oli see minu jaoks parim riik maailmas; ja kui ma peaksin otsima misjonivälja, läheksin otse Türgisse. Türklased on täpselt nagu teisedki inimesed – lahked ja viisakad, kui nad kohtavad teid tänaval, ja ka maal, kui nad kohtavad teid teel.

TAM1897 Q1 17.8Vend Holser ja mina pidime ootama, kuni laev seisis ankrus Smyrnas Aasias, ja läksime vaatama Efesose varemeid. Ta läks minust kaugemale, kuid me kõndisime koos umbes kuus miili maale üksi. Me kõndisime täpselt nii, nagu teie siin põldudele lähete. Me kohtasime inimesi maanteel täpselt nii, nagu teie siin kohtate. Ma ei tundnud mingit ohtu ega usu, et tema tundis. Me ei leidnud midagi, mille pärast hirmu tunda. Me jalutasime seal ringi täpselt nii, nagu me siin teeksime. Olimegi Nikomeedias, kui armeenlased ütlesid, et majast välja minna pole kuigi ohutu ja eriti ohtlik on see, kui kedagi leitakse mägedel kõndimas; kuid me läksime linnast välja ja mägedele, oodates rongi. Kohtasime teel türklasi nende vankrite ja härgadega; leidsime nad tee ääres puhkamas. Me ei tundnud hirmu. Meile ei olnud mingit ohtu. Kõikjal valitses turvalisus.

TAM1897 Q1 17.9Ma ütlen teile, et igas neist riikidest on inimesed head, sõbralikud, lahked ja abivalmis. Nad jätavad oma töö pooleli, et teile teene teha, teed näidata, teid üle tänava aidata või teiega paar kvartalit kaasa kõndida, et teed näidata, kuigi nad pole teid varem näinud ega looda teid enam kunagi näha. Minu süda täitus soojade tunnetega nende heade inimeste suhtes, kes meid ümbritsesid, ja ma soovin, et nad saaksid tulla koos meiega sellele paremale maale, kus saaksime olla koos ja olla üksteise vastu alati head. Nagu ma hetke eest ütlesin ja nagu D. T. Jones teile eile rääkis, peitub just selles misjonitöö põhiolemus. Just nii see on. On olnud neid, kes on saadetud teele, valmis ja rõõmsad minema välismissioonile. Sellega nad alustasidki, sellised olid nende kavatsused; suurte kulutustega jõudsid nad sinna. Vaid veidi aega hiljem saabub kiri, milles palutakse luba tagasi tulla. „Oh, laske mul lihtsalt koju tulla! Ma ei palu teil mu kojusõitu maksta; laske mul lihtsalt tagasi tulla.“

TAM1897 Q1 18.1(Hääl) Kas Välismisjoni Nõukogu annab sellistele inimestele võimaluse tagasi tulla?

TAM1897 Q1 18.2Muidugi. Kuidas nad saaksid teisiti teha? See pole mingi tühine jutt. See on fakt, vennad. Aga see pole misjonitöö. Loomulikult ei sooviks Välismisjoni Nõukogu, et sellised inimesed sinna jääksid. Parim, mida nad teha said, oli lasta neil koju tulla; sest ainus koht, kus nad midagi teha said, oli kodus. Nende süda oli nende kodus Ameerikas.

TAM1897 Q1 18.3Tegelikult kartsid mõned nii väga, et nad surevad, kui sinna jäävad, et tulid koju ja suridki. See on fakt. Ma ei kasuta seda väljendit ega esita seda nii, et teie tunnetega mängida või midagi sellist. Mõned inimesed on tundnud nii suurt koduigatsust, et kartsid, et ei suuda seal elada; ja nad tulid koju omal soovil ning surid varsti pärast seda. Nad ei oleks saanud midagi vähemat teha, kui oleksid jäänud välismaale.

TAM1897 Q1 18.4Ma tean, ja teie teate ka, et paljud on läinud välismissioonidele pigem mõttega, et lähevad ekskursioonile, kui et tegema rasket misjonitööd. Ja kui nad reisi lõpus avastasid, et see polnud ekskursioon, vaid raskused, et see tähendas enesesalgamist, haigusi ja kõrget palavikku, kadus sellelt peagi igasugune ekskursiooni võlu. See polnud see, mida nad silmas pidasid, kui nad teele asusid.

TAM1897 Q1 18.5Ma tean ja teie teate, et alguses on sellel misjonitöö ideel teatav aureool. Aga me tahame jõuda kindlate faktideni, suunata pilgu eemale sellest aureoolist ja meeles pidada, et selle taga peitub midagi konkreetset. On küll mingi aureool selles, kui astume rongi või laeva pardale suure rahvahulga saatel ja suure pidulikkusega, kui alustame missiooni, selliselt austatuna; muidugi on see kõik hästi, kuid need, kes lähevad, peavad olema kindlad, et nende mõtted ja südamed on suunatud millelegi kindlamale kui see. Nad peavad meeles pidama, et kuigi vennad on valmis neid rongi või laeva juurde saatma ja vajaduse korral lahkumisel pisaraid valama, ei tohi peale kõige selle ükski neist misjonäridest unustada, et ta läheb vastu raskustele, segadustele, ohtudele ja haigustele.

TAM1897 Q1 18.6Ja las ta mäletab, et ta võib mitte ainult kõigi nende asjadega kokku puutuda, vaid neid ka läbi elada, kartmata, et ta sureb. Olgu igaüks täiesti kindel, et ta on surnud enne teele asumist, ja ta ei karda, et ta sureb, kui ta sinna jõuab. Aga kui te pole enne teele asumist surnud, siis ärge asuge teele enne, kui olete surnud; sest vastasel juhul ei tee te head ei endale ega asjale. Te olete vaid koormaks neile, kes seal on – kui seal on enne teie saabumist üldse kedagi, kes on ustav.

TAM1897 Q1 18.7See ongi tõde ja te teate seda. Miks peaksime siis laskma sellel asjal silmist kaduda? Just sellist asja on meie töös kõik need aastad vaja olnud. Oleks säästetud suuri summasid raha, kui seda oleks enne teie teele asumist kindlalt nõutud. Oleks vältitud suuri vigu ja tohutut kannatust, kui seda oleks kindlalt nõutud ja seda oleks nõutud enne, kui töötajad teele asusid.

TAM1897 Q1 18.8Nagu ma hetke eest ütlesin, kui te olete enne lahkumist ja seal viibimise ajal tõepoolest surnud, ei häiri teid surma väljavaade eriti. See ei tähenda, et te surete, kui haigestute, väga raskelt haigestute – palavikust põledes. See ei tähenda, et te surete, ja et peaksite arvama, et peate kohe asjad kokku pakkima ja koju minema, niipea kui sellest välja tulete või piisavalt terveks saate, et teele asuda.

TAM1897 Q1 18.9Ma tean misjonäre, võib-olla teate ka teie, eriti ühte meest ja tema naist, kes mul silme ees on, kes läksid välismaale misjonile. Nad olid mõlemad noored inimesed. Ma arvan, et kumbki neist polnud vanem kui kakskümmend kaks; abikaasa oli tõenäoliselt kõige rohkem kakskümmend kolm. Nad läksid oma tegevuspiirkonda ja asusid tööle. Aja jooksul tabas neid haigus. Esimesena tabas naist kohalik palavik ja ta oli kohutavalt haige – nii haige, kui inimene, ma arvan, üldse olla saab ja ikkagi ellu jääda; kuid kumbki neist ei tundnud palaviku kõrval koduigatsust. Nad pidasid vapralt vastu; abikaasa hooldas naist haiguse ajal, ja just siis, kui naine suutis vaevu istuda ja ringi kõndida, tabas sama palavik sama rängalt ka teda ennast; ja naine, olles ise nii nõrk, hooldas teda omakorda. Aga nad läbisid selle kõik nagu vaprad kristlased, tänu Issandale. Nad on siiani sellel misjoniväljal; nad on edukad sellel väljal, kus nad on, ja on olnud edukad alates päevast, mil nad sinna saabusid. See peab olema meie ideaal.

TAM1897 Q1 18.10Ma ei ütle, et keegi neist, kes sinna läksid, poleks tohtinud kunagi tagasi tulla. Ma ei ütle, et keegi neist poleks tohtinud kohe pärast missiooniväljale jõudmist tagasi tulla. Aga ma tahan öelda, vennad, et nad oleksid pidanud enne lahkumist teadma, kas nad peavad kohe tagasi tulema või mitte.

TAM1897 Q1 18.11See, et misjoninõukogu arvab, et teist võiks saada hea misjonär, ei ole piisav tõend, mille alusel välismisjonile minna. Te peate ise teadma, et Jumal kutsub teid sinna minema, ja et te lähete sinna, sest Jumal tahab, et te seal oleksite. Siis, kui te lähete, lähete te sellepärast, et Jumal kutsub teid, ja te teate, et ta on teiega, kui te teel olete. Te teate, et ta on teiega, kui te sinna jõuate; ja teid ei hirmuta ühedki raskused, ei heiduta ühedki katsumused, ei pööra tagasi ühedki haigused ega isegi surma väljavaade.

TAM1897 Q1 19.1Kui asi peaks jõudma selleni, et te peate tõepoolest füüsilise surma surema, siis te ei tea, kuidas te sellega Jumala asjale kahju teete, kui te põgenete, et sellest pääseda. Teie ja mina, iga kristlane ja eriti iga seitsmenda päeva adventistist kristlane – sest see on kristlik kogemus –, peame omaks võtma selle ühe elava põhimõtte, et kristlase töö ei lõpe, kui ta sureb füüsilise surma. Kui ta on oma tööle ustav eluajal ja sureb oma postil, siis jätkub tema töö ka pärast tema surma.

TAM1897 Q1 19.2See on fakt. Kui te lähete Jumala kutse järgi, kui te lähete koos Jumalaga, ja kui te surete enne lahkumist, kui te olete selline misjonär, keda Jumal kutsub – selline, nagu oli Aabraham –, siis peate te ise Jumala ees, Jumala all ja koos Jumalaga teadma, et see on tema tahe teie suhtes.

TAM1897 Q1 19.3See, et teil on täna veendumus, et peate minema misjonäriks, ei ole tõend selle kohta, et peate alustama siit konverentsilt, et minna sellele misjoniväljale. Kui teie veendumus on õige ja hea, siis see püsib. Kui see pole õige veendumus, siis ei peaks see püsima. See peaks võimalikult kiiresti riknema. Ja kui te peate seda veidi aega hoidma ja see rikneb, siis on parem, et see rikneb siin, kui alles siis, kui olete juba misjoniväljal.

TAM1897 Q1 19.4Kui teie veendumus on pärit Issandalt, on see hea ja püsib. Taavetil oli kakskümmend aastat veendumus, et temast saab Iisraeli kuningas. Aga ta ei oodanud sugugi kärsitult aega, mil temast saab Iisraeli kuningas. Ta ei kiirustanud asjaga. Kui kõik oli tema kätes, ei liigutanud ta sõrmegi, et end troonile tõsta. Tal oli veendumus, mis oli piisavalt hea, et seda kakskümmend aastat hoida; ja kui Issand oli teda proovile pannud ja võis teda usaldada, tõi ta ta ise troonile.

TAM1897 Q1 19.5Nii võib ka teil olla veendumus seoses teatud misjoniväljaga. See võib olla Jumalalt. Nüüd ärge püüdke oma ideed ellu viia, olenemata sellest, kas misjoninõukogu sellesse usub või mitte, või kas konverents sellesse usub või mitte. Oodake lihtsalt Jumalat ja laske tal teistele inimestele öelda, et asi on just nii. Kui me niimoodi Jumalat ootame ja siis läheme, läheb Issand meiega kaasa, ja me teame seda; ning ta on meiega, kui me seal oleme, ja me teame seda. See on meie post, ja me seisame sellel postil, kuni Jumal meid ära kutsub. Ja kui ta on meid seal kasutanud nii kaua, kui ta saab, tulemuslikult, elusana; ja ta saab teie mõju paremini ära kasutada, kui te olete surnud; siis on teie ülesanne lihtsalt maha heita ja surra õnneliku kristlasena; teades, et Jumal jätkab teie tööd pärast teie surma. Veendumus, mille Jumal pani teie kaudu inimeste südametesse, kui te olite elus ja nendega rääkisite, süveneb, tugevneb ja elavneb teie hea eeskuju kaudu pärast teie surma; ja selle kaudu juhitakse nad Jeesuse Kristuse juurde.

TAM1897 Q1 19.6Kas te olete siis valmis, et Jumal kuulutaks evangeeliumi nii teie surma kui ka teie elu kaudu? Kas te olete valmis, et ta kuulutaks evangeeliumi teie kaudu, kui te olete surnud, füüsiliselt surnud ja hauas, sama kindlalt kui te olete valmis, et ta kuulutaks evangeeliumi teie kaudu, kui te olete elus ja kõnnite maa peal? Kui te ei ole, siis pole te valmis misjonile minema.

TAM1897 Q1 19.7Nüüd loen selle Piiblist ette. Avage Filiplaste kirja esimene peatükk. Seal on näide sellest misjonärist, keda Jumal kutsus, teile eeskujuks, näidiseks kõigile, kes hiljem usuvad Jeesusesse Kristusesse, et saada igavene elu. Te mäletate Pauluse raskusi. Te mäletate tema vintsutusi, tema katsumusi, tema tagakiusamisi, tema piitsutamisi, tema ohtusid kõikjal; ja te teate, et ta ei kõhelnud kunagi üheski kohas, kus ta viibis.

TAM1897 Q1 19.8Vennad ja õed, ma tahan, et te teaksite: minu praegune olukord on tulnud evangeeliumi levikule isegi kasuks. Nii et kogu kohtukoja valvemeeskonnale ja kõigile teistele on saanud teatavaks, et ma olen vangis Kristuse pärast. Salmid 12, 13.

TAM1897 Q1 19.9Kui see kirjutati, ei teadnud ta, millisel päeval keisri otsus täide viiakse ja ta hukatakse. Ta ootas seda. Mõelge nüüd kõigile neile asjadele, mida ta läbi elas. Piitsutamised, katsumused, tagakiusamised, ohud, röövimised, kord visati teda kividega, lohistati linnast välja ja jäeti sinna surnuks peetuna. Nüüd ütleb ta: „Ma tahaksin, et te mõistaksite, et need asjad on minuga juhtunud evangeeliumi edendamiseks.“ Mida tegi Jumal igaühe neist katsumustest, kannatustest ja ohtudest läbi?—Ta kasutas seda meest, et tema kaudu evangeeliumi kuulutada, nii et kui need inimesed teda kividega viskasid, linnast välja tirisid ja ta surnuks peetuna sinna jätsid, kinnitas Jumala Püha Vaim nende südametesse oma tõe pitseri, et see mees oli Jumalast, et sõnum, mille ta neile tõi, oli Jumalast; ja kui nad sellele vastu hakkasid, oli nende hukatus pitseeritud; ja kui nad sellele alistusid, said nad päästetud.

TAM1897 Q1 19.10Just seda peab Jumal meie kaudu tegema. Kõik, milleks me siin maailmas oleme, on selleks, et Jumal saaks meie kaudu evangeeliumi kuulutada. Seda ei tee niivõrd meie ise, kuivõrd Jumal meie kaudu, olgu siis sõna või mõju kaudu; ja Jumal suudab mõju kaudu sama hästi tegutseda kui sõna kaudu. Jumal paneb evangeeliumi nii meie mõjusse kui ka meie sõnadesse. Me kuulutame alati oma mõju kaudu sama hästi kui oma sõnadega.

TAM1897 Q1 19.11Minu ahelate tõttu on enamik vendi ja õdesid saanud enesekindlaks Issandas ja julgevad evangeeliumi kartmatult kuulutada. Mõned küll kuulutavad Kristust kadedusest ja tüli tõstmiseks, teised aga head soovides: teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta südamega, vaid lootes suurendada minu vangipõlve kannatusi. Ühed teevad seda armastusest, teades, et mind on pandud siia evangeeliumi kaitsmiseks. Aga mis sellest! Peaasi, et Kristust kuulutatakse, ükskõik kuidas, olgu tagamõttega või tõemeeli. Selle üle olen ma rõõmus nüüd ja ka edaspidi, sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks tänu teie palvetele ja Jeesuse Kristuse Vaimu abile. Minu kindel ootus ja lootus on, et ma ei jää häbisse milleski, vaid nõnda nagu alati, ilmneb Kristus nüüdki suurena minu kaudu, olgu elus või surmas.

TAM1897 Q1 20.1Kas pole siis kirjas, et Jumal kasutab surnut evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse au ülistamiseks? Kas olete valmis, et ta teeks seda teie kaudu, kui ta suudab seda teie surma kaudu paremini teha kui teie elu kaudu? Tõepoolest surnud, kuid elus tema jaoks. Kas te siis ei näe, et selles heas mõttes ei sure kristlane kunagi? „sest tema jaoks on kõik elus.“ „Seepärast, ükskõik, kas me elame või sureme, oleme ikka Issanda omad!“ Kas olete? Kui olete Issanda omad eluajal, olete Issanda omad ka surma järel. Ja sama kindlalt, kui Jumal kasutab teid eluajal evangeeliumi kuulutamiseks, kasutab ta teid ka surma järel evangeeliumi kuulutamiseks. Ja teie töö ei peatu, kui te olete surnud. Nii kindlalt, kui teie töö on Kristuse töö, kui te elate, jätkub see ka siis, kui te olete surnud. Teie mõju avaldub, ja Jumal teeb teie kaudu pärast teie surma asju, mida ta ei suuda nii hästi teha, kui te elate.

TAM1897 Q1 20.2Oletagem, et Paulus peaks surema. Ta ootas seda. Vaadake järgmise peatüki seitsmeteistkümnendat salmi. Aga muide, seda silmas pidades, mida ta kogu aeg tegi? „Selle üle olen ma rõõmus nüüd ja ka edaspidi.“

TAM1897 Q1 20.3„Ja isegi kui mu elu valatakse välja nagu joogiohver teie usust tuleneva ohvri ja teenistuse peale, olen ma rõõmus ja tunnen rõõmu teie kõigi üle.“ Millele ta viitas, kui ütles: „kui mu elu valatakse välja nagu joogiohver teie usust tuleneva ohvri ja teenistuse peale“? Ta ootas iga päev, et ta ohverdatakse Jeesuse Kristuse usu ohvriks. Mida ta sellega seoses tegi? – „olen ma rõõmus ja tunnen rõõmu teie kõigi üle.“ Mida pidid nemad tegema? – „Olge siis teiegi rõõmsad ja rõõmustage koos minuga!“

TAM1897 Q1 20.4Kas ta ootas, et filiplased rõõmustaksid koos temaga, kui tal pea maha raiutakse? – Jah, ta ütleb seda ise. Vennad, kui me mõistame, et kristlase töö ei lõpe tema surmaga, siis ei pea me enam nii palju otsuseid vastu võtma ega kaastundeavaldusi saatma, kui keegi on surnud. Tänagem Issandat, et kuigi ta on surnud, jätkub tema töö. Rõõmustage selle üle – mitte selle üle, et ta on surnud, vaid selle üle, et tema töö jätkub; et Jumal kasutab teda sel viisil paremini, kui ta oleks elus.

TAM1897 Q1 20.5Seepärast laskem Jumalal sisse tulla ja kogu ruumi enda alla võtta, et me armastaksime Jumalat kogu südamest, kogu hingest, kogu mõistusest ja kogu jõust. Just see tähendabki olla misjonär.

TAM1897 Q1 20.6Ja kõige esimeseks asjaks, et selliseks misjonäriks saada, on: „Mine välja oma maalt.“