Iisraeli taganemine. – Nr 2

TAM1897 Q1 40.5Jutlus pühapäeva õhtul, 14. märtsil 1897 Avaldatud General Conference Bulletin’is, esimene kvartal, 1897, 2. köide, nr 1, lk 40–45.

TAM1897 Q1 40.6Nagu nägime eelmises õppetükis, langes Iisrael uskmatusse ja nõudis endale kuningat, et olla nagu kõik teised rahvad. Käesolevas õppetükis näeme, kui täielikult nadki rahvaste sarnaseks muutusid. Aga Iisrael langes Jumalast ära, sest nad ei uskunud Jumalasse kogu südamest. Sõna ei segunenud usuga neis, kes seda kuulsid. Nad muutusid vormiliseks, ja siis tabasid neid need õnnetused, millest nad oleksid pääsenud, kui nad oleksid olnud Jumalale ustavad, nagu tabasid need ka teisi paganrahvaid; ja siis, nagu prohvetikuulutamise vaim meile ütleb, panid nad kõik õnnetused, mis olid nende enda taganemise tagajärg, Jumala valitsuse süüks. Nad pidasid tema valitsust läbikukkumiseks; see ei olnud neile piisavalt hea, see ei olnud neile selles maailmas piisav, ja neil pidi olema oma valitsus – selline, mida nad ise juhtida suutsid ja mille abil nad end valitseda ja kaitsta said.

TAM1897 Q1 40.7Siis ütlesid nad Saamuelile: „Pane meile kuningas, nagu on kõigil rahvastel,“ „et me oleksime nagu kõik rahvad“; ja kuigi Issand Saamueli kaudu sellele tõsiselt vastu oli, vaidlesid nad sellele vastuväitele vastu ja ütlesid: „Ei, vaid me tahame endale kuningat, nagu on kõigil rahvastel.“ Kuna nad seda nii tahtsid, lasi Issand neil seda saada. Nad polnud mitte ainult otsustanud ja kokku leppinud, et tahavad kuningat, vaid olid juba otsustanud, kes see kuningaks peaks saama. See oli Saul, Kishi poeg; ja Issand lasi neil ka tema saada, sest nad pidid oma tahtmise läbi suruma.

TAM1897 Q1 40.8Kuid kõik need õnnetused, millest Issand neile rääkis, et need tulevad neile kuninga ja kuningriigi valimise tõttu, tabasidki neid. Nad hakkasid osa neist juba Sauli päevil kogema. Taaveti mõju ja valitsemisaeg aitasid neil märkimisväärselt nende õnnetustest pääseda. Kuigi nad lükkasid Jumala tagasi, ei hüljanud ta neid, vaid jäi ikkagi nende juurde, et juhtida kõiki, kes juhtimist soovisid, ja päästa neid, kui võimalik, õnnetustest, mis kindlasti tulevad ja mille tulekut ta teadis, ning millest nad rahvana põgeneda ei saanud. Aga ta päästaks kõik, kes tahtsid sellest üksikisikutena pääseda. Nad olid asunud teele, mis viis neid vältimatult ja pöördumatult edasi, samm sammu haaval, kuni, nagu me näeme, saabus hukatus.

TAM1897 Q1 40.9Saalomoni ajast algasid kõige ilmsemal viisil raskused, mis olid selle tee vältimatu tagajärg, mille nad olid valinud hoolimata Issanda vastuseisust. Ja Egiptus oli alati sellega seotud. Egiptus tuleb alati mängu. Saalomon võttis endale naise Egiptusest, vastupidiselt Issanda sõnale. Ta saatis Egiptusesse hobuste järele, vastupidiselt Issanda sõnale. Au, mille Issand talle andis, kasutas ta vääriti, rakendades selle Egiptuse ning egiptlaste ja kõigi ümbritsevate rahvaste ebajumalateenistuse teenistusse. Koormad, mis langesid rahva õlgadele, et ülal pidada Saalomoni seitsesada naist ja kolmsada liignaist kõigist paganarahvastest ning nende ebajumalakummardamist, olid sellised, mida ei oleks tohtinud kanda, mida rahvas ei oleks suutnud pikaajaliselt taluda; ja mõlema rahva hüvanguks otsustas Issand eraldada kümme hõimu neist kahest.

TAM1897 Q1 40.10Me ei saa teada, milline oli see hea, mida Issand kümnele suguharule või kahele suguharule kavandas, sest see ei saanud kunagi teoks. Jerobeam oli määratud olema see, kes peaks esimesena kümmet suguharu valitsema. Kuid Jerobeam, unustades Taaveti suurepärase eeskuju, et oodata Issanda sobivat aega ja lasta temal viia ta kümne hõimu troonile omal viisil – isegi veel Saalomoni eluajal – tõstis ta käe kuninga vastu, astudes sammu, millega kavatses võtta kümne hõimu trooni ja neid valitseda, et end Saalomoni vastu kuningaks seada. See oli riigireetmine ja mäss. Saalomon kavatses teda selle eest karistada, kuid Jerobeam põgenes Egiptusesse ja jäi sinna kuni Saalomoni surmani.

TAM1897 Q1 40.11Kui ta varem südamelt egiptlane ei olnud, siis pärast sinna jõudmist sai temast egiptlane. Kui Saalomon oli surnud, naasis Jerobeam Egiptusest. Saabus aeg, mil kümme hõimu pidi kahest hõimust eralduma, ja Rehabeam valis tee, mis neid eraldas. Kui rahvas tuli ja palus tal kergendada koormat, mille tema isa neile oli pannud, oli see mõistlik ja õige palve. Vanad mehed, kes olid olnud Saalomoni nõuandjad, soovitasid tal seda teha. Kuid Rehabeam ei olnud rahul nende nõuannetega, sest ta ei tahtnud olla rahva teenija, nagu nad talle soovitasid; ta tahtis olla rahva ülem ja seetõttu konsulteeris ta noorte meestega, kes olid koos temaga üles kasvanud. Tema ema oli ammonlanna, üks madalaimatest ebajumalakummardajatest naistest, keda Saalomonil oli; ja noored mehed, kes olid koos temaga üles kasvanud, olid teiste ebajumalateenistajate naiste pojad, keda Saalomonil oli naisteks. Need noored mehed olid üles kasvanud kõigis paganluse jäledustes, mida Saalomon oli koos oma naistega harrastanud. Rehabeam jagas nende tundeid ja kaldus nende teele ning lükkas muidugi tagasi Issanda nõu ja nende meeste nõu, kes kartsid Issandat.

TAM1897 Q1 41.1Rehabeam andis rahvale vastuse, mis on meile kõigile tuttav: „Te olete palunud mul teie koormat kergendada, kuid selle asemel teen ma selle raskemaks; kui see oli varem nagu teie väike sõrm, teen ma selle nüüd nagu teie vöökoht.“ Nad ütlesid: „Minge oma telkidesse, Iisrael! Hoolitse nüüd omaenda majapidamise eest, Taavet!“ Rehabeam, kui ta nägi, mis oli juhtunud, oli sellest tõesti üllatunud; ja ometi pole see tema puhul nii imelik, sest kui ta oli nii pime, et ei suutnud näha, et see, mida ta neile ütles, oli kõige rumalam asi, mida öelda võis, pole sugugi imelik, et ta oli üllatunud sellest, mis järgnes, kui ta selle välja ütles. Ta saatis nende juurde oma varahoidja, et neid rahustada, asja siluda ja võimaluse korral tagasi tuua. Aga nad viskasid varahoidja kohe kividega surnuks, ja Rehabeam, nähes, milline oli tulemus, ehmus, tormas oma sõjavankrisse ja kiirustas tagasi Jeruusalemma, kogus kokku sõjaväe, et minna neid alistama ja sundida neid teda teenima. Aga Issanda prohvet ütles talle, et nii ei tohi teha, vaid et nad peaksid koju jääma, ja nii nad tegidki.

TAM1897 Q1 41.2Siis võttis Jerobeam kuningriigi enda kätte ja püstitas kuldsed vasikad, mille ta oli Egiptusest toonud, nii et kümme hõimu viidi kohe Egiptuse teele, Egiptuse ebajumalateenistuse ja Egiptuse valitsussüsteemi juurde, kui nad neist kahest eraldati. Nii algas Jerobeami kaudu see suundumus ja loodi eeskuju, mida järgisid kõik ülejäänud kümne hõimu kuningad. Ja alati pärast seda öeldakse: „Jerobeam, Nebati poeg, kes pattu tegi ja pani Iisraeli pattu tegema.“ Ja taganemine läks üha, üha allamäge, kuni kogu kuningriik hukkus ja sellest ei kuulnud enam kunagi midagi ega kuulda ka kunagi. Taganemine kümne hõimu kuningate reas läks halvast veel halvemaks ja halvemaks. Jerobeam oli halb; ka need, kes talle kohe järgnesid, olid halvad. Siis tuli Omri, ja ta oli teistest veel halvem; seejärel tuli Ahab, ja ta oli halvem kui kõik tema eelkäijad. Nii see kuningriigis jätkus, kuni kogu kuningriik hävines ja kadus.

TAM1897 Q1 41.3Kuid Issand andis kogu aeg endast parima, et panna neid teda teenima. Ta saatis neile prohveti prohveti järel; ta kutsus korduvalt kuningaid üles teda kartma ja teenima. Kui jõuame Iisraeli viimastesse päevadesse, on seal eelkõige Aamos ja Hoosea, kes prohvetlikult räägivad. Aamos, Hoosea ja Miika prohvetlikult rääkisid Iisraeli eest ja Iisraelile Iisraeli viimastel päevadel. Kuid Miika raamatust puudutab vaid väike osa otseselt kümmet hõimu. Peaaegu kogu Aamose raamat käsitleb neid, samuti suurem osa Hoosea raamatust. Aamose ja Hoosea prohvetlikud sõnad puudutavad suures osas, peaaegu täielikult, Iisraeli ning on Issanda viimane üleskutse Iisraelile, et nad pöörduksid veel kord tema poole ja pääseksid täielikust hävitamisest.

TAM1897 Q1 41.4Kõik need prohvetlikud sõnad ja Iisraeli ajalugu on Piiblisse kirja pandud hoiatuseks inimestele, kes elavad selle maailma ajaloo viimastel päevadel. Ja seal on Jumala juhis viimaste päevade inimestele – pöörduda Jumala poole, et nad pääseksid tegelikust hukatusest. Sellepärast on need asjad sinna kirja pandud. Seega on Aamos ja Hoosea täna teile ja mulle ning kõigile maailmas sama palju praegune tõde kui nad olid kümne hõimu rahvale sel ajal, mil nad kirjutasid.

TAM1897 Q1 41.5Aamos kuulutas prohvetlikult, ja preester, kes oli Bet-Elis, ütles talle: „Ära kuuluta siin; see on kuninga koda ja kuninga õukond; mine üle Juudasse.“ Ja ta läks ning rääkis teisele Jerobeamile, et Aamos kuulutas maa kohta halba ja õpetas mässu kuninga vastu ning ütles, et Issanda mõõk langeb kõige peale ja et maa ei suuda kõiki tema sõnu taluda.

TAM1897 Q1 41.6Pöördugem nüüd selle konkreetse lõigu juurde ja lugegem Aamose raamatut 7:10–15:—

TAM1897 Q1 41.7Siis saatis Beteli preester Amasja sõna Iisraeli kuningale Jerobeamile, öeldes: „Aamos on sinu vastu vandenõu sepitsenud Iisraeli rahva keskel; maa ei suuda kõiki tema sõnu taluda. Sest nõnda ütleb Aamos: Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse kindlasti vangistusse oma maalt.“ Samuti ütles Amasja Aamosele: „Oo, nägija, mine, põgene Juuda maale, söö seal leiba ja ennusta seal; aga ära ennusta enam kunagi Bet-Elis, sest see on kuninga pühakoda ja kuninga õukond.“ Siis vastas Aamos ja ütles Amasjale: „Ma ei olnud prohvet ega prohveti poeg, vaid ma olin karjane ja metsviigipuu viljade korjaja; ja Issand võttis mind, kui ma karja järel käisin, ning Issand ütles mulle: ‚Mine, kuuluta mu rahvale Iisraelile!‘“

TAM1897 Q1 41.8Ja ta kuulutas neile; kuid ärge unustage, et need olid Iisraeli viimased päevad. Aga kui nad ei lasknud Aamosel selles maas prohvetlikult rääkida, vaid ajasid ta minema ja kiusasid teda taga, nagu nad olid varem teinud paljude prohvetitega, siis kutsus Issand Juuda maal Hoosea prohvetiks; ja tema, olles Juuda maal, kuhu see ebajumalateenistaja preester Aamosele käskis minna, sai Iisraeli kohta prohvetlikult rääkida, ning nad ei saanud teda taga kiusata ega temaga teha, mida nad tahtsid.

TAM1897 Q1 42.1Nüüd veel üks sõna, vaadates kogu seda valdkonda uuesti üle: te teate, et alates Saamueli ajast taga kiusasid Iisraeli kuningad Jumala rahvast, taga kiusasid prohveteid, tapsid preestreid, nagu neile meeldis. Nad tegid seda, sest neil oli nii võim kui ka tahtmine seda teha. Aga kui Iisraelil poleks kunagi olnud kuningat, kuningriiki ega oma valitsust, kas nad oleksid seda suutnud teha? – Ei, see oleks olnud võimatu. Te teate, et Iisraeli kuningad olid Jumala meestele ja Issanda prohvetitele halvemad kui paganakuningad: nii et seal, kus Iisraeli ja Juuda kuningad Issanda prohveteid täielikult väärkohtlesid, austasid paganakuningad neid ja soosisid neid.

TAM1897 Q1 42.2Hoosea, nagu ma juba ütlesin, ennustas ka selle kohta. Nüüd loen ma ette mõned salmid Hoosea raamatust, et te näeksite, mida ta selle kohta ütleb. Vaadake kõigepealt üheksandat peatükki, vaid paar sõna:—

TAM1897 Q1 42.3Nad ei ela Issanda maal, vaid Efraim pöördub tagasi Egiptusesse.

TAM1897 Q1 42.4Efraim oli üks kümnest suguharust, kuid seda nime kasutatakse siin nende kõigi kohta. Kümme suguharu läksid Assüüriasse; assüürlased viisid nad vangi. Kuid kui assüürlased nad vangi viisid, mida Issand siis mõtleb, kui ta ütleb, et nad pöörduvad tagasi Egiptusesse? – Egiptus tähistab võimalikult kaugeleulatuvat taganemist Jumalast. Pimedus, mis on täielikult egiptuslik pimedus, on see, kus inimesed valitsevad Jumala asemel, ja kogu valitsus – valitsus, inimesed ja kõik – on suunatud Jumala ja tema rahva vastu, nagu see oli Iisraeli vastu, kui nad olid Egiptuse maal vahetult enne, kui Egiptust tabasid nuhtlused ja Iisrael vabastati. Ja kui Issand siin ütleb, et Efraim peab minema Egiptusesse, kuigi Assüüria – Assüüria valitsus – pidi nad vangi viima, näitab see, et nad olid otsustanud minna täielikku taganemisse Jumalast ja seetõttu ei saanud nad – lihtsalt sellepärast, et nad ei tahtnud – elada „Issanda maal“.

TAM1897 Q1 42.5Te mäletate, et me lugesime, mida Issand ütles Aabramile: „Mine välja oma maalt, oma suguvõsast ja oma isa kojast maale, mille ma sulle näitan.“ Seega on see maa Issanda maa. Ja kui ta räägib Hoosea kaudu, et Iisrael ei ela Issanda maal, ei viita see sellele väikesele maatükile Samaaria ümbruses, vaid viitab maale, mida näidati Aabrahamile ja kuhu Jumal oli oma rahva kutsunud, kui ta nad Egiptusest välja tõi. Nad ei ela Issanda maal; sellele järgneb Egiptus, täielik taganemine usust. Te näete seda edaspidi, kui ma edasi loen.

TAM1897 Q1 42.6Nad ei ela Issanda maal, vaid Efraim pöördub tagasi Egiptusesse ja nad söövad Assüürias roojaseid asju. Nad ei too Issandale veiniohvreid ega ole talle meelepärased: nende ohvrid on neile nagu leinajate leib; kõik, kes seda söövad, saavad roojaseks, sest nende hinge leib ei jõua Issanda kotta. Mida te teete pühal päeval ja Issanda pidupäeval? Sest vaata, nad on hävimise tõttu läinud: Egiptus kogub nad kokku, Memfis matab nad maha; nende kallid hõbeda hoiupaigad võtavad enda alla nõgesed; okkad on nende telkides.

TAM1897 Q1 42.7Kümnes peatükk:—

TAM1897 Q1 42.8Iisrael on tühi viinapuu, ta kannab vilja iseendale; oma vilja rohkusele vastavalt on ta altarite arvu suurendanud; oma maa viljakusele vastavalt on nad teinud kauneid kujusid. Nende süda on jagunenud: nüüd leitakse neis viga; ta lammutab nende altarid, ta hävitab nende kujud. Sest nüüd ütlevad nad: „Meil pole kuningat.“

TAM1897 Q1 42.9Sel ajal polnud neil kuningat. Ta oli mõrvatud ja kestis kuningata vaheaeg. Teist kuningat polnud veel tema asemele tulnud. Aga pange tähele, mida ta ütleb: „Sest nüüd ütlevad nad: Meil pole kuningat.“ Kui nad valisid selle kuninga tema vastuseisu kiuste, ütles Issand neile, et nad lükkavad teda tagasi. „Ei, me tahame kuningat.“ Kas neil oli kuningas? – Jah; ja tuli aeg, mil nad olid sunnitud ütlema: „Meil pole kuningat.“ Aga mida ütles Issand just sel ajal?

TAM1897 Q1 42.10Sest nüüd nad ütlevad: „Meil pole kuningat, sest me ei kartnud Issandat; mida peaks kuningas meile siis tegema?“ Nad on rääkinud sõnu, lepingut sõlmides valet vandudes; nõnda tärkab kohus nagu mürgine taim põlluvagudes. Samaaria elanikud hakkavad kartma Bet-Aveni vasikate pärast, sest selle rahvas leinab seda ja selle preestrid, kes selle üle rõõmustasid, selle au pärast, sest see on sellest lahkunud.

TAM1897 Q1 42.11Kolmeteistkümnendas peatükis on kirjas, mida Issand ütleb. Üheksas salm:—

TAM1897 Q1 42.12Oo, Iisrael, sa oled ennast hävitanud, kuid minus on su abi. Mina tahan olla su kuningas.

TAM1897 Q1 42.13Aga nad ei tahtnud seda nii. Nii et näete kogu selle loo vältel, et Issand tahtis olla nende ainus kuningas; tahtis, et nad leiaksid temast oma kuninga ega võtaks kedagi teist. Siis, nagu ta järgmises salmis ütleb: „Ma andsin sulle kuninga oma vihas ja võtsin ta ära oma raevus.“ Niisiis loen ma kogu selle salmi:—

TAM1897 Q1 42.14Mina tahan olla su kuningas: kus on veel keegi teine, kes võiks sind kõigis su linnades päästa? Ja su kohtunikud, kellest sa ütlesid: „Anna mulle kuningas ja vürstid!“

TAM1897 Q1 42.15Ta viitab neile just sellele ajale, mil nad ütlesid: „Anna meile kuningas, kes meie üle valitseks.“ Ta ütleb nüüd: „Ma protesteerisin tol ajal, et te ei peaks teda võtma, ja hoiatasin teid, et see õnnetus tuleb; nüüd tunnistate ise, et teil pole kuningat, vaid olete end ise hävitanud. Mina tahan olla teie kuningas; laske mul olla teie kuningas.“ Vaadake nüüd üheteistkümnendat peatükki, esimest salmi:—

TAM1897 Q1 42.16„Kui Iisrael oli veel laps, siis ma armastasin teda ja kutsusin oma poja Egiptusest välja.“

TAM1897 Q1 43.1Miks ta räägib seda siin Iisraeli viimastel päevadel, tuhat aastat pärast seda, kui ta oli ta Egiptusest välja toonud? Milleks see on?

TAM1897 Q1 43.2Kui Iisrael oli laps, siis ma armastasin teda ja kutsusin oma poja Egiptusest välja. Nagu nad neid kutsusid, nii läksid nad neist ära: nad ohverdasid Baalidele ja põletasid viirukit kujuile. Ma õpetasin ka Efraimi kõndima, võttes neid käsivarrest kinni; aga nad ei teadnud, et ma neid tervendasin. Ma tõmbasin neid inimese köitega, armastuse sidemetega; ja ma olin neile nagu need, kes võtavad ikke nende lõugadelt ära, ja ma panin neile toitu ette. Ta ei pöördu tagasi Egiptuse maale, vaid Assüüria kuningas saab olema tema kuningaks, sest nad keeldusid tagasi pöördumast. Ja mõõk jääb tema linnadele ning hävitab tema oksad ja neelab need ära nende endi nõuannete pärast. Ja mu rahvas on valmis minust taganema: kuigi neid kutsuti Kõigekõrgema juurde, ei tahtnud keegi teda ülistada.

TAM1897 Q1 43.3Issand leinab nüüd Iisraeli, just siis, kui see on hävingu äärel. Ta teeb viimase üleskutse: viimane prohvetlik sõnum tuleb nüüd; ja sellega, just sel ajal, valitseb Juudas Hiskija. Kui ta troonile asus, asus ta kuningriiki reformima ja seda Aahase taganemisest taastama. Kui ta oli templi puhastanud ja kõik korda seadnud, pidasid nad kahe nädala pikkust paasapüha. Kuid enne seda paasapüha saatis Hiskija sõnumitoojad kogu kümne hõimu juurde – selle juurde, mis neist alles oli jäänud –, et kutsuda neid paasapühale Jeruusalemma, et kummardada Issandat, vägede Jumalat; kuid kirjas on, et nad pilkasid sõnumitoojaid ja naersid neid halvustavalt; kuid „suur hulk“ Issakarist, Sebulonist, Naftalist ja provintside erinevatest osadest tuli Jeruusalemma, pidas paasapüha ja ühines Issandaga. Ja kui need inimesed tulid Jeruusalemma ja asusid oma kohtadele Juuda rahva seas, just sel ajal tuli Assüüria kuningas ja vallutas kogu kümne hõimu maa. Ja nõnda pääsesid need, kes kuuletusid Hiskija üleskutsele minna Jeruusalemma Issandat kummardama, Assüüria vangistusest.

TAM1897 Q1 43.4Nüüd, vahetult enne kui Hiskija oma palve esitab, kirjutab Hoosea seda, ja Issand leinab selle pärast, mida rahvas on otsustanud teha. Vaadake, mida ta ütleb:—

TAM1897 Q1 43.5„Ma õpetasin ka Efraimi kõndima, võttes neid käsivarrest kinni.“

TAM1897 Q1 43.6Issand soovis nii väga, et nad läheksid õigel teel, et ta võttis neid käsivartest kinni ja juhtis neid edasi; kuid nad tõmbasid käed tagasi, nad ei tahtnud end isegi sel viisil juhtida lasta. Aga ikkagi ei suuda ta neist loobuda. Vaadake:—

TAM1897 Q1 43.7Kuidas ma saaksin sind hüljata, Efraim? Kuidas ma saaksin sind loovutada, Iisrael? Kuidas ma saaksin sind Adma sarnaseks teha? Kuidas ma saaksin sind Seboimi sarnaseks muuta? Mu süda on mu sees liigutatud, mu kahetsus on süttinud. Ma ei lase oma raevu täies jõus vallanduda, ma ei pöördu tagasi Efraimi hävitama, sest ma olen Jumal, mitte inimene; Püha, kes on sinu keskel; ja ma ei astu linna sisse.

TAM1897 Q1 43.8Nõnda hoiab ta end tagasi kohtuotsustest, mis peavad nende peale langema. Kuna ta on Jumal, ei lase ta seda veel langeda, isegi kui see peab langema. Aga ikkagi mässasid nad; ikkagi jätkasid nad oma teed. Ja tulemus on kirja pandud 2. Kuningate raamatus 17:5–8:—

TAM1897 Q1 43.9Siis tuli Assüüria kuningas kogu maa peale ja läks Samaariasse ning piiras seda kolm aastat. Hoosea üheksandal aastal vallutas Assüüria kuningas Samaaria ja viis Iisraeli Assüüriasse ning asustas nad Halahisse, Haborisse Gozani jõe äärde ja meedlaste linnadesse. Sest nii oli, et Iisraeli lapsed olid pattu teinud Issanda, oma Jumala vastu, kes oli nad ära toonud Egiptuse maalt, Egiptuse kuninga vaarao käe alt, ja olid kartnud teisi jumalaid ning käinud paganate seaduste järgi, keda Issand oli Iisraeli laste eest välja ajanud, ja Iisraeli kuningate seaduste järgi, keda nad olid endale seadnud.

TAM1897 Q1 43.10Seejärel jälgib jutustus nende käekäiku kuni kolmeteistkümnenda salmini:—

TAM1897 Q1 43.11Kuid Issand andis tunnistust Iisraeli ja Juuda vastu kõigi prohvetite ja kõigi nägijate kaudu, öeldes: „Pöörduge oma kurjadest teedest tagasi ja pidage kinni minu käskudest ja seadustest, vastavalt kogu seadusele, mille ma teie isadele käskisin ja mille ma teile oma teenijate, prohvetite kaudu saatsin.“ Siiski ei tahtnud nad kuulata, vaid kõvendasid oma kaela, nagu olid teinud nende isad, kes ei uskunud Issandasse, oma Jumalasse. Ja nad lükkasid tagasi tema seadlused ja tema lepingu, mille ta oli sõlminud nende isadega, ning tema tunnistused, mida ta nende vastu andis; ja nad järgisid tühisust ning muutusid tühiseks ja järgisid neid paganrahvaid, kes olid nende ümber, kelle kohta Issand oli neile käskinud, et nad ei tohi nende moodi käituda.

TAM1897 Q1 43.12Nõnda läksid kümme suguharu kaduma. Hoosea, kui ta neist prohvetlikult rääkis, ütles: „Juuda valitseb ikka veel koos Jumalaga ja on ustav koos pühadega.“ Juuda suutis veel mõnda aega vastu pidada. Kuningaks oli Hiskija; Hiskijale järgnes Manasse, kes viis kuningriigi taas taganemisse; tema poeg järgis tema jälgi; Joosija järgnes talle ja ta reformis kuningriiki veel kord; ja kui Joosija tapeti, läks kuningriik otse hukatusse. Pärast Joosijat ei olnud kedagi, kes oleks Issandat kartnud. Isegi Hiskija ajal pöördusid nad pidevalt Egiptuse poole ja klammerdusid Egiptuse külge, püüdes saada Egiptuselt päästmist, püüdes saada Egiptuselt abi, kuigi raskused, mis neile olid osaks saanud, tulenesid kõik nende uskmatusest ja Issandast lahkumisest.

TAM1897 Q1 43.13Vaadake nüüd Juuda viimaseid päevi. Aahas saatis sõnumi Assüüria kuningale Tiglat-Pileserile ja palus tal tulla ning päästa teda Damaskuse kuninga ja Samaaria kuninga käest. Tiglat-Pileser tegi nii; ta vallutas Damaskuse, vabastades sel moel Aahase. Aahas maksis talle andamit, läks Damaskusesse talle vastu ja avaldas talle alama austust. Seal olles leidis ta ebajumalateenistuse altari, lasi endale sellise valmistada ja püstitas selle Issanda templi ukse ette. Nõnda viis ta rahva taganemisele, nagu teisedki Iisraelis.

TAM1897 Q1 43.14Juudas järgnes Aahasele Hiskija. Kui Hiskija kuningaks sai, tahtis ta vabaneda Assüüria võimu ja andami alt. Juudas oli rühm, kes toetas Hiskijat ja oli otsustanud Assüüriast vabaneda. See rühm arvas, et ainus viis seda teha oli saada abi Egiptuselt. Sel ajal kuulutas Jesaja prohvetlikult ja ütles neile, et nad peaksid lootma Issandale, et saada vabaks nii Egiptusest kui ka Assüüriast. Ta ütles neile, et nad olid rõhutud just seetõttu, et olid pattu teinud Issanda vastu. Ta ütles neile, et nende katse saada abi Egiptuselt ei anna tulemust; sest nende püüd saada abi Egiptuselt toob neile veelgi rohkem rõhumist, sest Egiptus hakkab neid rõhuma, selle asemel et neid aidata; et Egiptus ei suuda neid vabastada.

TAM1897 Q1 44.1Vaadake nüüd Jesaja raamatu kaheksandat peatükki. Millist piiblikohta me Jesaja raamatust nii sageli kasutame, mis räägib Issanda tulekust ja Issanda tuleku ootamisest? Kus me selle leiame? Kas te mäletate, et just Jesaja raamatu kaheksandas peatükis räägitakse neist, kes otsivad abi vaimude vahendajatelt, kes piiksuvad ja pomisevad – viidates spiritismile? Seal on kirjas: „Siduge tunnistus kokku, pitseerige seadus mu jüngrite seas. Ja ma ootan Issandat, kes peidab oma palge Jaakobi soo eest, ja ma otsin teda.“ Kas see on siis adventipeatükk? – Jah. Kas see on peatükk, mis puudutab Issanda tulekut? – Jah.

TAM1897 Q1 44.2Vaadake nüüd, mis selles peatükis on. Vaadake, mis on selle peatüki alguses, alates viiendast salmist.

TAM1897 Q1 44.3Ja Issand rääkis minuga jälle, öeldes: „Kuna see rahvas lükkab tagasi Siiloa veed, mis voolavad vaikselt, ja rõõmustab Rezini ja Remalja poja üle [see oli Assüüria ja Damaskus]; siis vaata, Issand toob nende peale jõeveed, võimsad ja rohked, nimelt Assüüria kuninga ja kogu tema hiilguse; ja ta tõuseb üle kõikide oma sängide ning ületab kõik oma kaldad; ja ta läbib Juuda; ta voolab üle ja läheb üle, ta ulatub isegi kaelani; ja tema tiibade laius täidab su maa laiuse, o Immanuel.“

TAM1897 Q1 44.4See oli nende puhul sõna-sõnalt tõsi. Assüüria kuningas tuli ja ujutas üle kogu maa. Aga miks on see kirjutatud seoses ja kohas, kus oodatakse Issanda tulekut, ning rahva kohta, kes peab ootama Issanda tulekut? See on sinna kirjutatud ja meile edasi antud, et näidata kõigile inimestele praegusel ajal, et raskused, viletsused ja segadused tulevad kogu maa ja kõigi rahvaste peale, mis voolavad üle ja ulatuvad isegi kaelani ning täidavad kogu maa, ja et rahvas ei tea, kuidas sellest pääseda. Seepärast on see lõik edasi antud meile, kes me ootame Issandat. Lugegem edasi ja vaadakem.

TAM1897 Q1 44.5Ühinege, rahvad, ja teid purustatakse; ja kuulge, te kõik kaugetest maadest: vöötage endid, ja teid purustatakse; vöötage endid, ja teid purustatakse. Pidage koos nõu, ja see läheb tühjaks; rääkige sõna, ja see ei pea paika: sest Jumal on meiega. Sest Issand rääkis minuga tugeva käega ja õpetas mind, et ma ei peaks käima selle rahva teel, öeldes: „Ärge öelge: ‚Liit‘, kõigile neile, kellele see rahvas ütleb: ‚Liit‘; ega kartke nende hirmu ega peljake.“

TAM1897 Q1 44.6Kas on praegu sellised ajad, just siis, kui oodatakse Issanda tulekut? Kas nad ühinevad, sest neid valitseb hirm ja segadus? Sest maale on tulemas raskused? Kas me näeme kusagil midagi sellist? Kas keegi teist on seda näinud? – Oo jah, olete küll! Kas keegi peale seitsmenda päeva adventistide on seda näinud? — Tõepoolest, kui üldse mingit vahet võiks olla, siis peaaegu kõik näevad seda selgemini kui adventistid. Aga seda nähakse; see on piisavalt selge. Ja nad ühinevad, seovad end rühmadeks ja kimpudeks ning vöötavad end. Milleks nad end vöötavad? Mis on tulemas? — Nad purustatakse tükkideks. Milleks nad siis end vöötavad? — Et tükkideks purustatud saada. Kuid nemad ei arva nii, vaid et nad vöötavad end tulevate õnnetuste vastu. Ja nende katsed end õnnetustest päästa süvendavad olukorda veelgi ning toovad nad hävitusele ja tükkideks purustamisele veelgi lähemale.

TAM1897 Q1 44.7Pühitsege vägede Issandat ennast; ja olgu tema teie hirm ja olgu tema teie kartus. Ja ta saab olema pühamu, kuid komistuskiviks ja pahanduskaljuks mõlemale Iisraeli soole, lõksuks ja püüniseks Jeruusalemma elanikele. Ja paljud neist komistavad, kukuvad ja purunevad, jäävad lõksu ja võetakse kinni. Siduge tunnistus kokku, pitseerige seadus mu jüngrite seas. Ja ma ootan Issandat, kes peidab oma palge Jaakobi soo eest, ja ma otsin teda. Vaata, mina ja lapsed, keda Issand mulle on andnud, oleme märgid ja imed Iisraelis vägede Issandalt, kes elab Siioni mäel.

TAM1897 Q1 44.8On selge, et see ulatub Issanda tulekuni. See on manitsus rahvale, kes peab Issandaga kohtuma. Aga miks tuuakse siin esile raskused ajast, mil Assüüria Juudat rõhus? Sest see näitab lihtsalt kõige selgemalt, millised raskused tabavad kogu maad ja vaevavad kogu rahvast Issanda tulemise ajal. Ja need katsed, mida Juuda tegi, et neist kurjadest asjadest pääseda ja end neist vabastada, on täpselt samasugused katsed, mida teevad need, kes tunnistavad end Jumala rahvaks, et end tulevastest kurjadest asjadest vabastada.

TAM1897 Q1 44.9Jumal kutsub kogu aeg: Ärge lootke Assüüriale; ärge lootke Egiptusele; vaid lootke ainult Issandale. Pöörake Assüüriale selg: see on õige. Aga ärge minge Egiptusesse, et Assüüriast pääseda. Otsige Issandat. Ärge minge Egiptusesse; minge Issanda juurde. Ja kui te leiate Issanda kogu oma südamest, vabastatakse teid kogu sellest Assüüria poolt põhjustatud vaevast ja rõhumisest. Selle kohta vaid paar sõna. Jesaja raamatu kolmekümnes peatükk paljastab meile selle saladuse.

TAM1897 Q1 45.1„Häda mässulistele lastele,“ ütleb Issand, „kes nõu peavad, aga mitte minu nõu järgi; ja kes end katavad, aga mitte minu Vaimuga, et nad võiksid patule patu lisada; kes lähevad Egiptusesse, ilma et oleksid minult küsinud; et tugevdada end vaarao jõuga ja loota Egiptuse varjule. Seepärast saab vaarao jõust teile häbi ja lootus Egiptuse varju peale teile alandus.“ Salmid 1–3.

TAM1897 Q1 45.2Tema saadikud tulid sinna, et Egiptusega läbirääkimisi pidada. Ja kui Juuda saatis saadikuid Egiptusesse, häbenes Egiptus neid saadikuid.

TAM1897 Q1 45.3Sest tema vürstid olid Zoanis ja tema saadikud tulid Hanesisse. Nad kõik häbenesid rahvast, kes neile kasu ei toonud, ei olnud abiks ega kasuks, vaid häbiks ja ka häbistavaks. Lõunamaa loomade koorem: häda ja vaeva maale, kust tulevad noor ja vana lõvi, rästik ja tuline lendav madu, nad kannavad oma rikkusi noorte eeslite õlgadel ja oma aardeid kaamelite küürudel rahva juurde, kes neile kasu ei too. Sest egiptlased aitavad asjatult ja tulutult; seepärast olen ma selle kohta hüüdnud: „Nende jõud on paigal istumises.“ Salmid 4–7.

TAM1897 Q1 45.4Et te näeksite, et see ei ole meile võõras, pöördun ma siinkohal ühe tunnistuse poole, mis on dateeritud 5. juuliga 1896, ja loen sellest järgmist:—

TAM1897 Q1 45.5Jumala sõnas Iisraeli lastele antud hoiatused olid mõeldud mitte ainult neile, vaid kõigile, kes peaksid maa peal elama. Ta ütleb neile: „Häda mässulistele lastele, … kes peavad nõu, kuid mitte minuga; ja kes katavad end kattega, kuid mitte minu Vaimuga, et nad võiksid lisada patu patule: kes lähevad alla Egiptusesse ega ole minu suust küsinud; et tugevdada end vaarao jõuga ja loota Egiptuse varju peale.“ Kui Issand noomis oma rahvast ammu sellepärast, et nad unustasid raskustes temalt nõu küsida, kas ta siis ei ole täna pahane, kui tema rahvas, selle asemel et toetuda õiguse Päikese säravatele kiirtele, et need nende teed valgustaksid, pöördub katsumuste ja proovilepanekute ajal abi saamiseks temast eemale inimeste poole, kes on sama ekslikud ja jõuetud kui nemad ise? Kus on meie tugevus? Kas inimestes, kes on sama abitud ja sõltuvad kui meie ise; kes vajavad Jumala juhatust sama palju kui meie? Kristus ütleb: „Ilma minuta ei saa te midagi teha“; ja ta on andnud Püha Vaimu abiks igal vajaduse hetkel.

TAM1897 Q1 45.6Kuid te teate, et eelmise aasta segadustes, mida loodeti lahendada poliitilise kampaaniaga, kaldusid isegi seitsmenda päeva adventistid nii kaugele oma ustavusest Jumalale, et nad osalesid kampaanias, püüdes manipuleerida poliitilisi sündmusi, kontrollida valimisi ja asju oma soovi järgi kujundada. Milleks? – Oh, et aidata riigil välja raskustest, mille saabumises nad olid nii kindlad. Muidugi on raskused riigile tulemas. Aga kas seitsmenda päeva adventistid koondavad end selliseks tööks rühmadesse? Las nad pääsevad Assüüriast; las nad pääsevad nii Assüüriast kui ka Egiptusest Jumala juurde. See on ainus pääste. See on ainus vabastus, olgu siis, praegu või igavesti.