Esimene suur käsk

TAM1897 D 279.2Jutlus peetud teisipäeva õhtul, 2. märtsil 1897 Avaldatud General Conference Daily Bulletinis, 5. märts 1897, 1. köide, nr 16, lk 279–285.

TAM1897 D 279.3TE teate, et Issand on öelnud selle aja ja sel ajal elavate inimeste kohta: „Siin on need, kes peavad kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust“. Teie ja mina tunnistame õigustatult, et oleme need inimesed, ja seisame seal, kus tunnistame, et Issand võib meie kohta kogu universumile öelda: „Siin on need, kes peavad kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust.“ Ja see saab olema tõsiasi, mitte lihtsalt sellepärast, et ta seda ütleb, vaid ta ütleb seda, sest see on tõsiasi.

TAM1897 D 279.4See tekst kehtib täielikult teie ja minu kohta, kes me siin selles majas oleme; ja Issand tahab, et see saaks tõsiasjaks just nüüd ja jääks tõsiasjaks edaspidigi, nii et ta saaks seda kogu maailmale ja kogu universumile pidevalt kuulutada: „Siin on need, kes peavad kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust“.

TAM1897 D 279.5Seda peame me õppima. Peame neis õppetundides uurima, kas me peame kinni Jumala käskudest või mitte; et Issand saaks meie kohta öelda: „Siin on need, kes peavad kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust“.

TAM1897 D 279.6Jumala käskude pidamisel tuleb kindlasti esimesena esile esimene käsk, ja seda peame kindlasti pidama. Ja siin on tema sõna: „Kõige tähtsam on: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on üks Issand. Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust!“ See on esimene käsk.“

TAM1897 D 279.7Kas Issand saab nüüd selle käsu puhul teie ja minu kohta öelda: „Siin on need, kes seda peavad?“

TAM1897 D 279.8Kas Issandal on kogu teie süda, nii et teil pole südant millegi muu jaoks peale tema ja selle, mis on tema oma?

TAM1897 D 279.9Kas Issandale kuulub kogu teie hing pühendunud armastuses, nii et pole ühtegi teie olemuse tunnet, mis ei kuuluks talle?

TAM1897 D 279.10Kas Issand on hõivanud kogu teie meele, nii et teie meeles pole ühtegi mõtet, ühtegi tegevust, ühtegi osa, mis ei kuuluks talle – pühendatud tema teenimisele? Sest me teenime Issandat, meie Jumalat, oma meelega. Mitte osaliselt, mitte osaga, vaid kogu meelega. Nii et teil pole meelt, mida pühendada või suunata millelegi, mis ei ole Jumalast.

TAM1897 D 279.11Kas kogu teie jõud kuulub talle, nii et teil pole jõudu, mida suunata mujale kui sellele, mis on Jumala oma, ja tema teenimisele?

TAM1897 D 279.12Kui see kõik kehtib teie kohta, siis võib teie kohta tõepoolest öelda: „Siin on need, kes peavad kinni käskudest“.

TAM1897 D 279.13„Ja teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!““ Kui Jumala armastus on meie südametes, nagu esimeses käsus, on piisavalt lihtne armastada oma ligimest nagu iseennast.

TAM1897 D 279.14Nagu vend Kellogg mõni päev tagasi oma kõnes rääkis, oli Chicagos üks väike poiss, kes läks ühe täiesti võõra mehe juurde ja ütles talle: „Kas sa tead, et oled maailma suurim patune?“ Ja kui mees üllatunult küsis, kuidas see võimalik on, öeldes, et ta pole kunagi kedagi mõrvanud ega ühtegi suurt kuritegu toime pannud, vastas väike poiss talle: „Suurim käsk on: Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust! Kas sa teed seda?“ Mees vastas: „Ei, ma ei tee. Ma ei saa öelda, et ma seda üldse teen.“ „Noh,“ ütles väike poiss, „see on suurim käsk. Sa rikud suurimat käsku; seega oled sa suurim patune.“ Mees tunnistas seda ja ta juhiti Jumala juurde ning täieliku päästmise juurde. See on piisavalt selge: kuna see on suurim käsk, on see, kes seda rikub, suurim patune. Kas see olete teie?

TAM1897 D 279.15Teie ja mina tunnistame, et peame kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust. Kas me rikume kõigi Jumala käskude esimest? Kui me ei pea kinni suurimast, esimesest kõigist käskudest, siis rikume seda. Kui me seda rikume, ei pea me käskudest kinni; see on kindel. Teie ja mina peame nüüd otsustama ja peame otsustama igaveseks, kas me teenime Issandat kogu südamest, kogu hingest, kogu mõistusest ja kogu jõust.

TAM1897 D 279.16On kirjutatud: „Jumala kuningriik on teie sees.“ See valdus, mis on meie sees, on Jumala valdus; nii oli see siis, kui inimene loodi, kuid vaenlane võttis Jumala koha üle; ja Issand vabastas inimese uuesti, et ta saaks valida, kas Jumalal on oma koht oma kuningriigis või kas usurpaatoril on Jumala koht Jumala kuningriigis. Kuningriik, mis on teie sees, kuulub Issandale. Teie otsustate, kas seal valitseb Issand või vaenlane. Ja kui te ei vali, et seal valitseks Issand, siis valite te, et seal valitseks vaenlane. See, kes valitseb, sõltub täielikult inimese valikust.

TAM1897 D 280.1Keegi peab valitsema. Inimene ei ole loodud valitsema iseennast, Jumalast sõltumatult. Ta on loodud olema iseendaks koos Jumalaga ja ei saa olla iseendaks ilma Jumalata. Inimene on loodud seisma Jumala kõrval. Jumala kuningriik oli temas. Jumal valitses temas. Aga ta hakkas tegema oma tahtmist, järgides Saatanat. Kuid inimene saab teha oma tahtmist ainult Jumalat järgides. Jumala kuningriik on teie sees. Me peame valima, et Jumal võtaks enda koha meis, oma kuningriigis meie südametes. Ta võtab seal oma koha ja valitseb seal, kui ta saab oma kuningriigis oma koha sisse võtta.

TAM1897 D 280.2Te teate, et Jumala kuningriik maa peal ulatub merest mereni ja jõest maa otsani. Jumala kuningriik – see kuningriik, mis tuleb, kui Issand tuleb – hõlmab, nagu te teate, iga tolli, iga osakese maad, mis selles maailmas on. Nüüd on Jumala kuningriik teie sees. Kas see kuningriik teie sees, kus Jumal valitseb – kas tema valitsus hõlmab iga ruumitükki, iga maapinnatükikest teie südames? Kas hõlmab? See on küsimus, ja need küsimused on meile mitmes mõttes olulised.

TAM1897 D 280.3Ma lihtsalt loen käsku ette ja juhin teie tähelepanu sellele, mida käsk ütleb. Ja seda selleks, et teie ja mina hoiaksime oma meeled ja südamed alati avatuna küsimusele: kas meie kohta kehtib, et „siin on need, kes peavad kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust“ kogu südamest, hingest, mõistusest ja jõust?

TAM1897 D 280.4Mille peale teie mõistus toetub, mida ta uurib, millega ta tegeleb – kas Jumal on selles asjas? Kas see on Jumala auks? Teie uurimistöö, teie õpingud, kogu teie mõtlemine – kas see on selleks, et Jumala kujutis sinna jäädvustuks? Kas see on selleks, et leida Jumalat oma mõtetes veelgi enam? Kas see on selleks, et teda veelgi enam ülistada? Kas ta on teie intellektuaalsetes pingutustes esimene ja kõik kõiges? Kas te armastate teda ja teenite teda kogu oma mõistusega?

TAM1897 D 280.5Ja kogu oma jõuga. Põld, mida te künnate – kas te künnate seda Jumala nimel? Höövel, millega te lauda silute – kas te teete seda Jumala nimel, nii et kõik, mida te saate, kuulub Jumalale ja mitte üldse teile endile? Kas teie jõud on nii täielikult pühendatud Jumalale, et te töötate Jumala töös kõikjal, kuhu te oma käe panete?

TAM1897 D 280.6On levinud arusaam, et inimene peab lõpetama oma ameti või mis tahes füüsilise töö tegemise, enne kui ta saab olla Jumala töö tegija. Paljud ütlevad: „Ma tahan oma praegusest tööst vabaneda. Soovin, et saaksin sellest välja. Soovin, et saaksin sellest töökojast välja. Tahaksin olla Jumala töö tegija.“ Kui te ei ole Jumala töö tegija seal, kus te praegu olete, siis ei ole te seda ka seal, kuhu tahate jõuda. Kui te ei ole Jumala töö tegija, kui te põldu kündate, siis ei oleks te Jumala töö tegija ka siis, kui püüaksite jutlustada kantslist. Kui olete sepp ja seisate päev-päevalt alasi juures – kui te ei ole Jumala töö tegija nii täielikult, nii südamest, nii kogu südamest, nagu mina olen kantslis, siis ei oleks te Jumala töö tegija ka siis, kui peaksite kusagil traktaate jagama.

TAM1897 D 280.7Meie ees on näide sellest, milline inimkond võib olla; ja milline peab olema iga Jeesusesse uskuja. Jumala Poeg tuli sellesse maailma, et näidata teile ja mulle, mida tähendab käskude pidamine ja kuidas seda tehakse. Ja ta tegeles oma ametiga umbes kuus korda nii kaua kui jutlustas. Alates kaheteistkümnendast eluaastast, kui ta sai hakata Joosepiga puusepa ametis töötama, kui ta suutis juba märkimisväärselt palju teha – sest kaheteistkümneaastane poiss suudab puusepa abistamisel palju asju ära teha. Seega alates kaheteistkümnendast eluaastast kuni umbes kolmekümnenda eluaastani, mil ta ristiti ja hakkas jutlustama, möödus kaheksateist aastat. Need aastad töötas ta puusepana. Kolmekümnendast eluaastast kuni kolmekümne kolme ja poole eluaastani tegeles ta avaliku teenistusega, jutlustades. Nii et näete, et ta töötas puusepana peaaegu kuus korda kauem kui jutlustas.

TAM1897 D 280.8Kas ta oli siis need kaheksateist aastat, mil ta töötas puusepana, sama palju Jumala Poeg kui need kolm ja pool aastat, mil ta tegeles jutlustamisega? — Te teate, et oli. Kas ta oli minu Päästja ja teie Päästja, kui ta seal lauda saagis, pinki valmistas ja sellele jalad alla pani – kas ta oli siis sama palju minu Päästja ja teie Päästja kui siis, kui ta oli ristil? — Te teate, et oli. „Sest me oleme päästetud tema elu läbi.“

TAM1897 D 281.1Ärge unustage, et just nende kaheksateistkümne aasta lõpus, kui ta tuli ristimisele ja ristiti, oma teenistuse alguses ja puusepatöö lõpus, — just siis ütles Jumal: „See on minu armas Poeg, kelle üle mul on hea meel!“ Kas ta polnud siis nende kaheksateistkümne aasta jooksul sama palju Jumala töö tegija kui viimased kolm ja pool aastat? — Te teate, et oli. Kui te olete puusepp ja tunnistate end Jeesuse Kristuse uskujaks, kas te ei saa siis olla tema järgija? Kas te ei peaks olema tema järgija ja Jumala töö tegija just seal, täpselt nii tõeliselt, nagu oleksite kantslis? Ma ei ütle, et te peate alati puusepaks jääma. Tema ei jäänudki. Ma ei ütle, et te peate alati jääma sepaks või talupidajaks; kuid ma ütlen ja rõhutan, et niikaua, kui te olete puusepp, niikaua, kui te olete sepp, niikaua, kui te olete talupidaja, peate te olema Jumala töö tegija sama tõeliselt, nagu te seda kunagi tulevikus olema saate, kus iganes te ka ei viibiks.

TAM1897 D 281.2Nii on Jeesus näidanud igaühele meist, mida tähendab olla kristlane ja milline peaks olema meie elu, olenemata sellest, millega meie mõistus, süda või käed on hõivatud. Ta armastas Jumalat kogu oma südamest, kogu oma hingest, kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust, kui ta oli puusepp. Kui ta saagis planke, kui ta valmistas laudu, kui ta valmistas uksi ja paigaldas neid, siis oli see Jumala auks. Jumal oli talle kõik kõiges. Kui keegi tuli tema kui puusepa juurde, nägemata temas maailma Päästjat, vaid ainult puuseppa – kui keegi tuli tema juurde üksnes kui puusepa juurde, istus tema juurde ja ütles: „Ma tahan, et sa teeksid mulle laua. Kas sa teeksid selle mulle?“ ja ta vastas: „Millist lauda sa tahad?“ ja mees kirjeldas seda talle, ning Jeesus ütles: „Jah, ma teen selle sulle;“ kui Jeesus oli laua valmis teinud ja kandis selle seljas mehe majja, viis selle mehe majja sisse ja seadis selle sinna maha, et mees saaks seda kasutada – kogu selles toimingus kuulus Jeesus täielikult Jumalale. Jumal oli kõigis tema tegudes. Igas liitekohas, mille ta sellele lauale tegi, polnud ühtegi pragu, ükski neist ei olnud tolmuga kaetud, midagi ei olnud varjatud – see oli aus laud. See oli läbi ja lõhki selline laud, mida Jumal võis heaks kiita.

TAM1897 D 281.3Ja kui ta sõlmis kokkuleppe laua valmistamiseks, siis oli see aus kokkulepe, selline, mida Jumal võis vaadata ja öelda: „See on aus kokkulepe.“ Ta ei küsinud mehelt rohkem tasu, kui sellise töö eest õiglane oli. Mees küsis temalt: „Kas sa teed sellise ja sellise laua?“ „Teen küll.“ „Mida sa selle eest küsid? – kui palju see maksab?“ Ta arvutas selle välja ja ütles mehele: „Puit maksab nii palju, valmistamine võtab nii palju aega ja minu töö on nii palju väärt. Kas sa ei arva nii? Kas sa ei arva, et minu töö, arvestades selleks kuluvat aega, on nii palju väärt?“ Ja mees vastas: „Jah, arvan küll. Ma arvan, et see on seda kõike väärt. See on aus. See on selge kokkulepe.“ Ja kui ta võttis laua selga, viis selle sinna ja pani maha, maksis mees talle kokkulepitud summa, ning Jumal võis kogu seda tehingut vaadata ja öelda: „See on aus. See on kõik, mida keegi teha saab.“

TAM1897 D 281.4Kas te olete selline puusepp? Te tunnistate end kristlaseks. Kas te olete selline töömees, mida iganes te ka teete?

TAM1897 D 281.5Kas te armastate Jumalat kogu oma südamest, kogu oma hingest, kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust? Mida iganes te teete või mida iganes te olete kutsutud tegema; milliseid iganes asju te oma ligimesega ajate, olgu ta pagan või kristlane; kas see on tehtud nii, et Jumal võib seda vaadata ja öelda: „See on piisavalt hea Jumala kuningriigi jaoks,“ sest kogu teie süda, kogu teie hing, kogu teie mõistus ja kogu teie jõud on selles Jumala auks.

TAM1897 D 281.6Kas me oleme käskude täitjad või mitte? See on küsimus. Ja on aeg, et me selgitaksime selle välja nii põhjalikult, et Issand saaks oma sõnumis kinnitada: „Siin on need, kes peavad kinni Jumala käskudest“ (KJV sõnasõnaline tõlge).

TAM1897 D 281.7Nüüd võite näha, et see käsk hõlmab kõike, ja et me ei saa puudutada ühtegi mõtet kogu mõtete valdkonnas, mis ei kuulu selle teksti alla, millega me alustasime. Seega peame vaatama kõike oma mõtlemises, peame vaatama kõike, mille poole meie meel on suunatud, selle pühakirja valguses, mis on esimene kõigist käskudest.

TAM1897 D 281.8Kõike, mille juurde meid kutsutakse, peame vaatlema selle kõige suurema käsu valguses. Kas see on asi, millele ma Jumala kartuses saan pühenduda kogu oma südamest, hingest, mõistusest ja jõust? Kui ei ole, siis kas ma tahan seda puudutada? — Ei. Kui see on midagi, millele ma ei saa pühenduda kogu oma südamest, mõistusest, hingest ja jõust ning koos Jumalaga, siis mis mul sellega tegemist on? Kui Jumal ei saa minuga kaasa tulla, siis ma rikun käske. Ma ei pühenda talle kõike. Kogu mu jõud on tühine, kui see on suunatud millelegi, millesse ta ei saa astuda, mida ta ei saa puudutada ega heaks kiita või mida ta ei saa vastu võtta.

TAM1897 D 282.1Ma tean, et see on karm, aga see on kristlus. See on kristlus, ja teie ja mina ei tohi leppida millegagi, mis jääb sellest kasvõi ühe kuueteistkümnendiku võrra vajaka. Me ei tohi endale lubada isegi kõige põgusamaks hetkeks rahulduda millegagi selles maailmas, mis on vähem kui see, et kõiges, millega me tegeleme, teeme seda koos Jumalaga, ja siis pühendume sellele kogu südamest, kogu hingest, kogu mõistusest ja kogu jõust. Ja ma ütlen teile, et kui me kõik selle juurde jõuame, kui kõik siin saalis olevad inimesed annaksid end kohe Jumalale üle ja püsiksid selles kindlalt, ei suuda me ette kujutada, milline Jumala vägi ilmub maailmas.

TAM1897 D 282.2Suurim raskus on algusest peale olnud see, et inimesed ei ole andnud Jumalale oma südames seda kohta, mis talle kuulub. Jumal lõi inimese sellisena, kuid inimene pöördus kõige muu poole ja sulges Jumala täielikult välja. Jumal vabastas inimese sellest pimedusest, andis talle vabaduse valida ja kutsus teda valima, kas ta armastab Jumalat kogu südamest, kogu hingest, kogu mõistusest ja kogu jõust. Inimesele anti vabadus valida, kas lasta Jumalal jälle oma koht sisse võtta; kuid nii paljud valisid, et Issandal ei peaks olema oma kohta, et veeuputus pühkis nad maa pealt minema.

TAM1897 D 282.3Siis andis Issand inimkonnale uue alguse. Ja ainus asi, mida ta igaühelt palus, oli see, et ta armastaks Issandat Jumalat kogu südamest, kogu hingest, kogu mõistusest ja kogu jõust ning oma ligimest nagu iseennast. See on kõik, mida ta palus neilt kaheksalt, kes laeva sisenesid ja sealt välja tulid. Kui esimene inimene oleks armastanud Jumalat kogu oma südamest, kogu oma hingest, kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust, poleks ükski patt kunagi sisse pääsenud.

TAM1897 D 282.4Pärast seda, kui ta oli pattu teinud ja Issand oli ta sellest orjusest vabastanud, kui Aadam ja kõik tema lapsed oleksid armastanud Jumalat kogu südamest, hingest, väest, mõistusest ja jõust, milline oleks olnud maailma seisukord? — Nad oleksid pidanud kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust, ning õigus oleks katnud maa nagu veed katavad merd. Kas on võimatu, et see saaks täituda inimeses, kes on needuse orjuses, patuse liha orjuses? Kas Jumal suudab patuse inimese nii vabastada lihas valitsevast patu võimust, et ta suudaks armastada Jumalat kogu südamest, hingest, väest, mõistusest ja jõust? — Jah. Patt ei oleks saanud maad niimoodi needuse alla viia, isegi kui inimesed olid patuse liha orjuses, kui nad oleksid uskunud Jumalasse ning pidanud kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust. See on tõde, sest see ongi kristlus. Nii et näete, et kõik, mida Issand meilt kunagi on tahtnud, kõik, mida ta on inimeselt alati tahtnud alates Aadama patust, oli ja on see, et ta peaks pidama kinni Jumala käskudest ja Jeesuse usust. Ja esimene kõigist käskudest on: Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust!“

TAM1897 D 282.5Roomlastele 1:21 ütleb, et alguses „tundsid nad Jumalat“. Vaadake seda: inimene tundis Jumalat oma elutee alguses. Aadam tundis Jumalat alguses, kuid ei säilitanud seda teadmist. Kui Aadam pattu tegi ja uuesti alustas, tundis ta Jumalat. Kui inimkond pärast veeuputust uuesti alustas, tundis ta alguses Jumalat; nii et inimkond on kogu aeg Jumalast eemaldunud. Maailm oli nii patune, on nii patune ja jääb nii patuseks, sest ta tundis Jumalat ja lükkab teda tagasi, mitte sellepärast, et ta Jumalat ei tundnud. Seega ei ole maailm kurjusesse sattunud pimeduse tõttu; maailm on pimeduses kurjuse tõttu.

TAM1897 D 282.6Maailm algas valguses; ja see, et pimedus on sisse tulnud, on inimeste valiku tõttu: „tundes Jumalat, ei ole nad teda ülistanud ja tänanud kui Jumalat, vaid on andunud tühistele targutustele ja nende mõistmatu süda on mattunud pimedusse. Väites end olevat targad, on nad muutunud rumalaks ning kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese, lindude, neljajalgsete ja roomajate kujutise vastu.“

TAM1897 D 282.7Nüüd pange tähele: mis oli esimesena? — Nad tundsid Jumalat, kuid ei austanud teda Jumalana; nad ei andnud talle endas seda kohta, mis talle kuulub. Nad ei austanud Jumalat — ei ilmutanud teda inimestele, ei teinud teda maa peal nähtavaks; sest Jeesus ütles: „Ma olen sind maa peal austanud“, ja tema oli lihas ilmunud Jumal. Need inimesed, kes tundsid Jumalat, ei lubanud Jumalal lihas ilmutuda. Nad ei olnud tänulikud. Siis muutusid nad oma mõtetes tühiseks; siis pimenesid nende rumalad südamed; siis tunnistasid nad oma pimeduses endid tarkadeks. See tarkus oli rumalus, ja siis valmistasid nad kujusid.

TAM1897 D 282.8Nii näete, et kuju, mis seisab ebajumalaid teeniva inimese silme ees, on vaid ebajumalateenimise välimine ilming, selle välimine kujutis. Ebajumalateenimine on juba sügaval südames ja on juba mitu sammu väljapoole liikumas. Mõelge sellele. Kus ebajumalateenistus algab? — Südames. Kus selles protsessis ebajumalateenistus algab? — Kui nad tundsid Jumalat, ei austanud nad teda kui Jumalat; just sealt see kõik algab. Kus siis on mingi kesktee Jumala tundmise ja ebajumalateenistuse vahel?

TAM1897 D 283.1Mõelge nüüd hoolikalt järele. Nad tundsid Jumalat ja: „Igavene elu aga on see, kui nad tunnevad sind.“ Jumala tundmine on igavene elu; see on kindel. Nad tundsid Jumalat; neil oli igavene elu Jumala tundmises. See on kirjas. Aga nad langesid ebajumalateenistusse. Kui palju samme Jumala tundmisest astusid nad ebajumalateenistuseni? — Ainult ühe. Siis, kui palju samme Jumala armastamisest kogu südamest, kogu väest, kogu mõistusest ja kogu jõust tuleb astuda, et jõuda ebajumalateenistuseni? — Ainult üks. Siis, kui ma ei armasta Jumalat kogu oma südamest, kogu oma hingest, kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust, mis ma siis olen? — Ebajumalateenija.

TAM1897 D 283.2Võib-olla pole mul enda ees ühtegi kuju. Ka neil inimestel polnud seda alguses. Aga neil oli kujutis, mõttes kujunenud ettekujutus, ja kui nad oma kuju valmistasid, oli see lihtsalt silme ette asetatud kujutis sellest, mis neil juba mõttes oli. Esimesel inimesel, kes kuju valmistas, oli sellest ettekujutus mõttes juba enne, kui ta selle valmistas. Esimesel inimesel, kes kuju valmistas, oli kujutlus, et see peaks olema tema jumal, ja see kujutlus oli olemas juba enne, kui ta kuju puust või kivist valmistas. Siis oli see kivikuju, mille ta oma silme ette seadis, vaid välimine vorm, mille ta valmistas, et kujutada endale selles kujus seda jumalat, kes tal juba mõttes oli. Kas tal siis ei olnud jumalat enne, kui ta selle kuju valmistas? — Jah. Kus see oli? — Tema südames.

TAM1897 D 283.3Nad muutusid oma kujutlustes tühiseks. Kelle kujutlustes? — Omaenda. Siin on see mees, kes midagi ette kujutab; ta teeb oma kujutlusest kuju ja asetab selle enda silme ette, väljapoole ennast. Kujutlemine on lihtsalt vaimne kujutamine. Ja kivist kujutis on vaid südames toimuva kujutamise käegakatsutav vorm. Kus see kujutis esmalt loodi? — Tema meeles; tema enda kujutluses, tema enda mõtetes. Aga kes oli seal, kui ta oli Jumalast lahkunud? — Mitte keegi peale Saatana ja tema enda. Siis, kust võivad tema mõtted tulla? — Ainult temast endast ja Saatanast.

TAM1897 D 283.4Nii et näete piisavalt selgelt, et ebajumalateenistus on südames; kontseptsioon, kujutis, on seal juba enne, kui kujutis väljaspool ilmuda saab. Kuigi tema jumalaks on päike, kuu või tähed, on see kontseptsioon, tema idee, tema kujutlus seal juba enne, kui ta selle päikeses, kuus ja tähtedes välisesse vormi valab.

TAM1897 D 283.5Kõik, mis ebajumalateenimises ilmub, on lihtsalt peegeldus sellest, mis on südames. Ja Jumal peab olema südames, kogu südamega, kogu hingega, kogu mõistusega ja kogu jõuga, vastasel juhul on seal ebajumalateenimine. Vahepealset seisukohta ei ole.

TAM1897 D 283.6Tegelikult, pärast veeuputust, kui inimesed esmakordselt tõelisest Jumalast lahkusid ja läksid oma teed ning võtsid endale oma jumalad – nad lubasid neil jumalatel enda jaoks Jumala koha hõivata, näidates sellega, et kui nad Jumalat tundsid, tunnistasid nad teda oma ainsaks valitsejaks. Kui ma armastan Jumalat kogu oma südamest, kogu oma hingest, kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust, kes siis on minu ainus Jumal? – Jumal. Kes on minu ainus autoriteet? – Jumal. Kellel üksi on minu üle võim? – Jumal. Kas ta suudab õiget võimu teostada? – Jah. Kas ta suudab inimest õigel teel hoida? – Jah. Kui inimene armastab Jumalat kogu oma südamest, hingest, mõistusest ja jõust, ei vaja ta ühtegi muud seadust ega autoriteeti, et teda maailmas õigel teel hoida. Kes on tema valitseja? — Jumal. Ja kas Jumal suudab valitseda, kui me armastame teda ülimalt? — Jah. Aga kui inimene hülgab Jumala ja pöördub ebajumalateenimise poole, kas ta suudab siis iseennast valitseda? — Ei.

TAM1897 D 283.7Nüüd, pärast veeuputust, kui nad veel Jumalat tundsid, tunnistasid nad teda oma ainsaks kuningaks ja valitsejaks. Neil polnud muud valitsejat. Kui nad esmakordselt Jumalast lahkusid ja panid tema asemele teisi jumalaid — ma mõtlen alguses, kui nad Jumalast eemaldusid ja panid Jumala asemele teisi jumalaid —, lubasid nad neil teistel jumalatel valitsejate koha hõivata. Nad tunnistasid, et need jumalad olid nende valitsejad. Neil polnud kuningaid; inimesed ei kuulutanud veel, et nad seavad end valitsejateks. Inimesed kuulutasid, et jumalad on kuningad; ja võimul olevad inimesed olid vaid jumalate esindajad, samal ajal kui jumalad olid tõelised kuningad.

TAM1897 D 283.8Selle kohta leiate tõendeid raamatust „Piibli impeeriumid“, leheküljel 50. Siin on esimesed kirjed, mis leiti Babüloonias, kus inimkond alguse sai ja kus toimus keelte segadus – kus inimkond unustas Jumala. Ma loen:—

TAM1897 D 284.1Ninridule, tema kuningale, Ridu asekuninga Idadu, teenri, Ninridu rõõmu, alalhoidmiseks.

TAM1897 D 284.2Siin tunnistas valitseja Idadu oma jumalale pühendatud kirjutises, et ta oli lihtsalt oma jumala asekuningas. Ta ei väitnud end olevat kuningas. Seega näete, et jumal oli selle mehe kuningas. Jumalat peeti rahva kuningaks ja see mees, kellel oli võim, oli vaid jumala asekuningas ehk asetäitja.

TAM1897 D 284.3See näitab, et teadmine Jumalast kui õiguspärasest valitsejast oli nii värske, et kellelgi polnud veel julgust end kuningaks kuulutada. Kas te saate sellest aru? Mõelge hoolikalt järele. Kui Jumal oli ainus valitseja, oli ta muidugi ka nende ainus kuningas; aga kui nad pöördusid temast ära ja võtsid endale teisi jumalaid, oli nende teadmine tõelisest Jumalast nii värske, oli nende teadmises suhe temaga nii värske, et kui nad asetasid teised jumalad Jumala asemele ja seadsid need valed jumalad oma kuningaks – ei olnud ühelgi inimeste seas võimu omaval mehel julgust võtta endale kuninga tiitlit, vaid ta eelistas olla tuntud selle jumala asekuningana, kes pidi olema tõeline kuningas. Ma kordan seda. Teadmine tõelisest Jumalast kui ainsast Kuningast oli nende meeste meeles veel nii värske, et ühelgi inimesel polnud veel julgust võtta endale kuninga tiitlit. Nende mälestus Jumalast kui ainsast Kuningast ja Valitsejast oli ikka veel nii selge, et kui keegi oleks võtnud endale kuninga tiitli, oleks see olnud liiga sarnane katsega Jumalat troonilt tõugata.

TAM1897 D 284.4Ma loen ette veel ühe kirjutise samast maast, samast ajast:—

TAM1897 D 284.8Siin on mees, kes ehitas maja oma jumala auks. See mees ütleb, et ta on selle jumala, kes on kuningas, asekuningas. See mees Gudea ei väida end olevat kuningas. Tal on võim, kuid ta ei väida end olevat kuningas. Kes on kuningas? — Tema jumal. See näitab teile taas, et teadmine tõelisest Jumalast kui ainsast Kuningast oli nende meeles veel nii värske, et nad polnud Jumalast ja ideest Jumalast kui ainsast Kuningast ja Valitsejast veel nii täielikult eemaldunud, et oleksid olnud valmis Jumala kuningavõimu idee kõrvale jätma ja lubama inimesel võtta endale kuninga tiitli.

TAM1897 D 284.9A. F. Ballenger. — Seega väitis võimul olev mees, et ta on oma jumala asekuningas, mitte kuningas?

TAM1897 D 284.10Jah. Kuningaid veel ei olnud. Me ei räägi inimesest kui kuningast. Inimeste seas ei olnud veel kuningaid. Võimul olid inimesed. Üks mees valitses teiste üle. Tal oli võim, kuid ta ei nimetanud end kuningaks. Teda ei tuntud kuningana ja ta ei lubanud endale veel kuningatiitlit võtta. Miks? — Sest ta ei olnud veel nii kaugele eemaldunud tõelise Jumala kui ainsa õiguspärase Kuninga ideest, et olla piisavalt julge, et omada piisavalt õelat julgust, et kõrvale jätta igasugune arusaam mõnest jumalast kui kuningast ja end kuningaks kuulutada.

TAM1897 D 284.11Need on kõige varasemad kirjed, mis sellelt maalt on leitud. Näete, et need kuuluvad kõige varasemate hulka. Need on kirjed ajast, mil inimesed ei olnud veel üldse kuningatiitlit omaks võtnud ja mil neil oli ettekujutus tõelisest Jumalast kui Kuningast.

TAM1897 D 284.12Kuid siin on veel veidi varasem kirje, mis räägib keelte segadusest Paabeli torni juures. Raamatu „Piibli impeeriumid“ neljandal leheküljel on toodud Piibli kirjeldus keelte segadusest. See on kirjeldus, mille kirjutasid inimesed, kelle seas keelte segadus toimus. Piiblis on selle kohta Issanda kirjeldus. Selles kirjutises, mis leiti Paabeli varemetesse maetud tellistelt, on nende enda kirjeldus sellest sündmusest. Võite seda võrrelda Piibli kirjeldusega 1. Moosese raamatu 11. peatükis ja näete, et need kaks on täpselt ühesugused. Siin on, mida nad selle kohta ütlesid:—

TAM1897 D 284.14See on üks varasemaid olemasolevaid kirjeldusi. Need teised järgnevad sellele ajaliselt. Kuid need teised näitavad, et oli aeg, mil inimeste seas veel kuningat ei olnud; et võimul olev mees ei võtnud endale kuninga tiitlit; et tema jumal oli tema kuningas; ja et mõte tõelisest Jumalast kui kuningast oli nii uus, et ta ei julgenud öelda, et ta on kuningas. Seni oli see tema arusaama tõelisest Jumalast silmas pidades liiga suure võimu omastamine.

TAM1897 D 285.1See oli enne Nimrodi aega. Nimrod oli esimene mees, kellel oli julgust võtta endale kuninga tiitel, hoolimata arusaamast, et Jumal on kuningas. Nii loen ma raamatu „Piibli impeeriumid“ viiekümnendal leheküljel:—

TAM1897 D 285.2Nimrod oli see julge mees. Tema nimi tähendab mässu, ülbet põlgust ning on Geseniuse sõnul võrdväärne äärmiselt jumalakartmatu mässajaga. Ja „ta hakkas olema võimas maa peal“. Või, nagu teine tõlge seda väljendab, ta „oli esimene võimas maa peal“.

TAM1897 D 285.3Nimrod oli esimene inimene, kes endale kuninga tiitli võttis; esimene, kes omas kuninglikku võimu ja kandis avalikult kuninga tiitlit. Ja tema nimi tähendab täpselt seda, mida see tähendas rahva seas, kelle üle ta end seadis.

TAM1897 D 285.4Järgmine väide ei pärine minult, vaid selle teema asjatundjalt:—

TAM1897 D 285.5Nimrodi kuningriigi rajamisega astus kogu antiikmaailm uude ajaloolisse etappi. Idamaine traditsioon, mis nimetab seda sõdalast esimeseks meheks, kes kandis kuningakrooni, viitab asjaolule, mis on olulisem kui uue riietuskaunistuse omaksvõtmine või isegi mõne provintsi vallutamine. Tema valitsemisaeg tõi maailma uue suhete süsteemi valitseja ja valitsetavate vahel. Varasemate valitsejate autoriteet oli tuginenud suguluse tundele ning pealiku ülemvõim oli vanemliku kontrolli sümbol. Nimrod oli seevastu territooriumi suverään ning valitses inimesi vaid niivõrd, kuivõrd nad olid selle elanikud, hoolimata isiklikest sidemetest. Siiani olid olnud hõimud – laienenud perekonnad – ühiskond; nüüd oli olemas rahvas, poliitiline kogukond – riik. Maailma poliitiline ja sotsiaalne ajalugu on sellest alates eraldiseisvad, kui mitte lausa lahknevad. – „Piibli impeeriumid“, lk 51.

TAM1897 D 285.6Mis oli siis riigi päritolu?