10. peatükk – Kesköö hüüd
GSAM 160.1„KESKÖÖL aga kõlas hüüd: ‚Peigmees tuleb! Minge talle vastu!‘ Siis ärkasid kõik need neitsid ja hakkasid lampe kohendama.“1
GSAM 160.2Oleme juba rääkinud ooteajast, mida toob esile see „kümne neitsi“ tähendamissõna, ning pöörame nüüd erilist tähelepanu sellele osale, mida eespool toodud tekstis tutvustatakse ja mida adventistid nimetavad „kesköö hüüuks“. Üks silmapaistev kirjanik, kes on seda teemat käsitlenud ajakirjas Midnight Cry 3. oktoobril 1844, ütleb:—
GSAM 160.3„Aga kuidas me sattusime sellesse ootamisöösse? Sest me alustasime nägemust [2300 päeva nägemust] kevadel, mitte sügisel, 457 eKr. Me jäime määratud sihtkohani jõudmisest maha kuus kuud ja mõned päevad. See paiskas meid kuuekuulisesse ootamisöösse.“
GSAM 160.4Teine kirjanik, S. S. Snow, rääkis 22. augusti 1844. aasta Cry numbris 2300 päevast järgmist:—
GSAM 160.5„Need algasid selle dekreedi väljaandmisest, millega anti luba Jeruusalemma taastamiseks ja ehitamiseks. Dekreeti andis esimesena välja Kyros, seda uuendas Darius ja viis lõpule Artaxerxes Longimanus oma valitsemisaasta seitsmendal aastal. See kuulutati välja ja jõustus eKr 457. aasta sügisel, kui Esra, olles jõudnud Jeruusalemma Issanda hea käe abil, taastas juudi riigi, nimetas ametnikud ja kohtunikud ning alustas müüri ehitamist.“2
GSAM 160.6Kuna nägemuse aeg oli 2300 tervet aastat, oleks vaja kogu aastat 457 ja kogu aastat 1843, et saada kokku 2300, ning kui dekreet anti välja alles 457. aasta eKr seitsmendas kuus, õpetati, et see periood ei lõpe enne 1844. aasta seitsmendat kuud. Kuna seitsmenda kuu kümnenda päeva pidamine näis olevat sündmus, mis märkis selle ajavahemiku algust, siis näidati veenvalt, et seitsmenda kuu kümnendal päeval (juudi aja järgi), 22. oktoobril 1844, lõppeksid 2300 päeva ja saabuks aeg pühamu puhastamiseks. Kõik tõendid, mida kasutati selle perioodi lõppemise kohta 1843. aastal, kehtisid sama jõuliselt ka 1844. aasta arvutuste puhul, ning sellega kaasnes kindlus, et nad olid avastanud selle, mis tundus olevat kindel lahendus nende pettumuse põhjusele. Viisi, kuidas adventistid kuulutasid „tõelist kesköö hüüdu“, nagu seda tol ajal nimetati, ei saa paremini illustreerida kui tsiteerides nende kirjutisi, kes olid sel ajal selles töös silmapaistvalt kaasatud.
GSAM 161„Minge talle vastu“
GSAM 161.1Ajakirjas Cry 3. oktoobri 1844. aasta numbris ilmus George Storrsi kirjutatud artikkel pealkirjaga „Minge talle vastu“, milles ta ütles:—
GSAM 161.2„Võtan pliiatsi kätte tundedega, mida pole kunagi varem kogenud. Minu meelest on kahtlemata nii, et seitsmenda kuu kümnendal päeval ilmub meie Issand Jeesus Kristus taevapilvedes. Me oleme sellest sündmusest vaid mõne päeva kaugusel – kohutav hetk neile, kes pole valmis, kuid hiilgav neile, kes on valmis.
GSAM 161.3„‚Peigmees tuleb‘ sel aastal; ‚minge talle vastu.‘ Me oleme lõpetanud nimekristlike kirikute ja kõigi õelatega, välja arvatud niivõrd, kuivõrd see hüüd neid puudutab. Meie ülesanne on nüüd äratada neitsid, ‚kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu‘. Kus me praegu oleme? ‚Kui nägemus viibib, oodake seda.‘ Kas pole see olnud meie vastus alates möödunud märtsist või aprillist? – Jah. Mis juhtus, kui Peigmees viibis? – Neitsid kõik tukkusid ja magasid, kas pole nii? Kristuse sõnad ei ole ebaõnnestunud; ja ‚Pühakirja ei saa kõrvale heita‘. Meil pole mingit kasu teeselda, et oleme olnud ärkvel; me oleme uinunud, mitte Kristuse tulemise suhtes, vaid selle aja suhtes. Me sattusime ooteajale; me ei teadnud, ‚kui kaua‘ see kestab, ja selles osas oleme uinunud. Mõned meist on unes öelnud: ‚Ära määra uut aega!‘, nii et me magasime. Nüüd on probleemiks meid üles äratada. Issand, aita, sest inimese abi on tühine. Räägi ise, Issand. Oo, et ‚Isa‘ nüüd selle aja ‚teataks‘.
GSAM 162Sõnumi kesköö
GSAM 162.1„Kui pikk on ooteaeg? – Pool aastat. Kuidas sa seda tead? – Sest meie Issand ütleb: ‚keskööl‘, kui Peigmees viivitas. Nägemus hõlmas ‚2300 õhtut ja hommikut‘ ehk päeva. Üks ‚õhtu‘ ehk öö moodustab poole sellisest prohvetlikust päevast ja on seega kuus kuud. See ongi kogu ooteaja pikkus. Praegune tugev aja hüüd algas umbes juuli keskel ning on levinud suure kiiruse ja jõuga, millega kaasneb Vaimu ilmutus, mida ma pole kunagi näinud, kui hüüti ‚1843‘. Nüüd on sõna-sõnalt: ‚Minge talle vastu.‘ Toimub selline kõigest loobumine, mida ma poleks kunagi osanud ette kujutada. Kui see hüüd haarab südame, jätavad talupojad maha oma talud koos saagiga. Toimub tugev, pisaratega kaasnev hüüd ja kõige pühendamine Jumalale, mida ma pole kunagi varem näinud. Selles tõdes on selline kindlus, mida eelmise hüüde ajal samas ulatuses kunagi ei tuntud, ning selles on nutmine või sulav hiilgus, mis ületab igasuguse arusaamise, välja arvatud neile, kes seda on tundnud.
GSAM 162.2„Selle praeguse tõe nimel julgen ma armu läbi kõike kaalule panna ja tunnen, et kahtlustega selle suhtes leppimine tähendaks Jumala solvamist ja tooks endale kaasa ‚kiire hävingu‘. Olen veendunud, et nüüd ‚kes iganes oma elu püüab hoida‘ – seal, kus see hüüd on ausalt esitatud –, andudes mõttele ‚mis siis, kui see ei tule‘ või kartes sellele tõele toetuda, ‚kaotab selle‘. See nõuab sama usku, mis ajendas Aabrahami ohverdama Iisakit, Noa ehitama laeva, Loti lahkuma Soodomast, Iisraeli lapsi seisma kogu öö, oodates oma lahkumist Egiptusest, või Taanieli minema lõvide koopasse või kolme heebrealast tulise ahju. Oleme kujutlenud, et pääseme kuningriiki ilma sellise usukatsumuseta, kuid olen veendunud, et nii see ei ole. See viimane tõde toob kaasa just sellise proovi, ja sellele ei julge astuda keegi peale nende, kes julgevad lasta end lollideks, hulludeks või millekski muuks pidada, mida veeuputuseelsed sodomiidid, leige kirik või magavad neitsid on valmis neile kaela kallama. Veel kord tahaksin hüüda: ‚Põgene oma elu päästmiseks!‘; ‚Ära vaata tagasi!‘; ‚Meenutage Loti naist!‘“
GSAM 163Storrsi lame kalju
GSAM 163.110. oktoobri 1844. aasta Midnight Cry ajakirjas ilmus George Storrsi sulest järgmine tekst pealkirja „Finaal“ all, mida adventistid nimetasid „Storrsi lamedaks kaljuks“:—
GSAM 163.2„Kuidas saame olla selle päeva jaoks valmis? – Uskuge Jumala tõde ja astuge sellele teele tugeva usuga, mis annab Jumalale au. Meil peab olema sama meelelaad, mis meil oleks, kui teaksime, et peame sel päeval surema – sama täielik pühendumus Jumalale ja surnud olemine maailma suhtes.
GSAM 163.3„Ma ei suuda oma mõtet paremini illustreerida kui kujutades ette suurt lamedat kaljut keset ookeani. Üks kuulsusrikas ja võimas vürst on andnud tõotuse, et kindlal ajal saadab ta suurepärase auriku, et viia kõik inimesed, keda ta sealt leiab ja kellel on tõend, et nad uskusid täielikult tema sõna, ühte kuulsusrikasse maale. Paljud seiklevad kivi poole. Mõned, kui nad on kaljul turvaliselt, lõikavad köie läbi, ja paat, millega nad sinna tulid, triivib neist eemale, ning nad ei vaata enam selle järele, vaid ootavad aurulaeva saabumist. Neil pole kahtlust lubaduse tõe suhtes ja nad panevad selle nimel kõik kaalule. Teised, kes tulevad sinna, arvavad, et piisab sellest, et nad on kaljul. Aga nad tahavad olla ‚targad‘ ega taha liiga suurt riski võtta.
GSAM 164.1„‚Nagu su usk on, nii sündigu sulle‘ oli kõlanud juba enne aurulaeva oodatavat saabumist. Päev saabub. Ettevaatlikud kavatsevad ehk oma paadid lahti siduda ja need ära ujuda lasta, kui nad näevad aurikut tulemas. See ilmub silmapiirile; kuid nüüd on liiga hilja paate lahti lasta, ilma et neid avastataks; pealegi nõuaks sama ettevaatus nüüd, et nad ei laseks paatidel ära ujuda enne, kui on kindlad, et nad ei eksi läheneva laeva suhtes. Nüüd on see nii lähedal, et nad ei saa paate lahti siduda ilma et neid avastataks.
GSAM 164.2„Aurik jõuab kaljule. ‚Mis on tõendiks, et te usaldasite täielikult lubadust auriku saabumise kohta?‘ – ‚Meie paadid on lahti seotud ja on meilt eemale triivinud, nii et meil poleks olnud mingit võimalust kaldale pääseda ja me oleksime kindlasti hukkunud, kui aurik poleks saabunud, sest see on kalju, mille juurest ükski teine laev kunagi mööda ei sõida.‘ ‚Sellest piisab,‘ hüüab aurulaeva kapten; ‚tulge pardale; sellist usaldust ei peteta.‘
GSAM 164.3„Need, kes olid hoidnud oma paadid kaljule kinni seotuna, kogunevad nüüd ümber ja püüavad aurikule pääseda. Kapten küsib: ‚Mida tähendavad need paadid, mida ma näen seal kaljule kinni seotuna, või mille köied on alles läbi lõigatud pärast seda, kui ma silmapiirile ilmusin?‘ Nad vastavad: ‚Me arvasime, et oleme ettevaatlikud, et kui aurik ei jõuaks kohale, oleks meil millegagi maale tagasi pääseda.‘ ‚Te tegite siis ettevalmistusi lihalikele vajadustele,‘ hüüab kapten, ‚kas pole nii, ja kahtlesite seega minu sõnades? Teie usu järgi sündigu teile. Tõendid räägivad teie vastu. Te tegite ettevalmistusi tagasipöördumiseks ja nüüd peate lõikama oma uskmatuse vilja.‘ Nii ‚nad ei saanud sinna minna oma uskmatuse pärast.‘ Oh, kohutav meeleheide!
GSAM 164.4„Lõigake nüüd oma köied läbi, vennad; laske oma paatidel silmist kaduda; jah, kiirustage, enne kui ilmub ‚Inimese Poja tunnustäht‘. Siis on juba liiga hilja. Riskige nüüd ja riskige kõigega. Oh, mu süda valutab teie pärast; ärge viivitage; lükake see paat lahti, või olete kadunud; sest ‚kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle‘, nõnda ütleb Jeesus Kristus, meie Issand ja Kohtumõistja. Kiirustage siis, veel kord ma palun teid, oh, kiirustage! Laske lahti iga paat, millega te praegu kavatsete maale põgeneda, ‚kui see ei tule‘. See ‚kui‘ hävitab sind. See on nüüd viimane katsumus ja kiusatus. Tee nii, nagu meie Issand tegi kurja vaimu viimase kiusatuse puhul – ‚Hoia minust eemale, saatan!‘ ütles ta. Siis jättis Saatan ta maha ja ‚tulid tema juurde inglid ja teenisid teda.‘ Nii läheb ka sinuga, kui oled selle võidu saavutanud.“
GSAM 165Kesköö hüüu kiire mõju
GSAM 165.1Mis puutub „kesköö hüüu“ sõnumi kiirusesse, jõusse ja mõjusse, siis saame õige ettekujutuse N. Southardi sõnadest, kes oli selle ajalehe toimetaja, millest me varem tsiteerisime – Midnight Cry. 31. oktoobri 1844. aasta numbris ütleb ta:—
GSAM 165.2„Alguses oldi kindla aja suhtes üldiselt vastu; kuid selle kuulutamisega näis kaasnevat vastupandamatu jõud, mis pani kõik selle ees põlvili. See levis üle maa tornaado kiirusega ning jõudis erinevates ja kaugetes paikades asuvatesse südametesse peaaegu üheaegselt ning viisil, mida saab seletada ainult eeldusega, et Jumal oli selles. See kutsus kõikjal esile sügavaima südame läbikatsumise ja hinge avamise taeva Jumala ees. See summutas armastuse selle maailma asjade vastu, lõpetas vaidluse ja vaenulikkuse, viis ülekohtu ülestunnistamiseni, oma mina purustamiseni Jumala ees ja pattukahetsevatest rõhutud südametest tulevate palvete esitamiseni, et saada andestust ja leida vastuvõtmist. See tõi kaasa sellise sügava alandlikkuse, mille tunnistajad me pole kunagi varem olnud. Nagu Jumal oli Joeli kaudu käskinud ajaks, mil Jumala suur päev on lähedal, tõi see kaasa südamete, mitte riiete lõhkumise ning pöördumise Issanda poole paastumise, nutmise ja leinamisega. Sakarja kaudu lubas Jumal valada kaastunde ja anumise vaimu Tema lastele: nad vaatasid Temale, kelle nad olid läbi pistnud, maal oli suur kaebamine, iga perekond eraldi ja naised eraldi; ja need, kes ootasid Issandat, vaevasid oma hinge Tema ees.“
GSAM 166Üleloomuliku jõu poolt liigutatud rahvas
GSAM 166.1Ta räägib sellest liigutavast kuulutusest veel kord järgmist:—
GSAM 166.2„Meile tundus see olevat nii sõltumatu inimlikust tegevusest, et me võisime seda pidada vaid ‚kesköö hüüu‘ täitumiseks pärast peigmehe viibimist ning neitsite uinakut ja magamist, mil nad kõik pidid tõusma ja oma lambid korda tegema. Ja viimane töö näib olevat tehtud; sest varem pole kunagi olnud aega, mil vastavad adventirühmad oleksid olnud nii hästi valmis Issanda tulekuks.“
GSAM 166Maisest varast loobumine
GSAM 166.3Adventismi õpetuse kaasa haarava kuulutuse mõjul loobusid paljud oma maistest varadest, kasutades oma varandust avalike kõnelejate töö toetamiseks, trükiste ja traktaatide levitamiseks või abivajajate vajaduste rahuldamiseks, andes sel moel maailmale parima tõendi oma siirusest ja tõsisusest; samal ajal märgistasid maailmalikud need, kes klammerdusid oma maistele varadele ega teinud selle töö nimel mingeid erilisi ohvreid, kui inimesi, kes tegelikult ei uskunud seda, mida nad väitsid. Näitena toon kaks juhtumit, ühe kummalgi poolel.
GSAM 166Kartulipõld
GSAM 166.4Esimene näide on New Ipswichis, New Hampshire’is elanud uskliku Hastingsi lugu, kellel oli suur põld suurepäraseid kartuleid, mida ta kaevamata jättis. Tema naabrid olid nende pärast mures ja tulid tema juurde, pakkudes, et kaevavad need välja ja panevad need tema eest tasuta keldrisse, kui ta neil seda teha lubab, „sest,“ ütlesid nad, „võib-olla vajad sa neid.“ „Ei!“ vastas härra Hastings, „ma lasen sellel kartulipõllul kuulutada oma usku Issanda peatsesse ilmumisse.“
GSAM 167.1Sel sügisel, nagu võib lugeda ajalehtedest Claremont (N.H.) Eagle, New York True Sun ja mitmetest teistest ajalehtedest, läks kartulisaak „kartulimädaniku“ tõttu peaaegu täielikult kaotsi. Nagu ajalehes Sun väljendati: „Kui valus on kuulda, et kogu selle väärtusliku toidukultuuri saak on mädaniku tõttu hävinenud. Ühe Philadelphias ilmuva ajalehe korrespondent ütleb, et selles osariigis on kartulisaak hävitatud. Ainus piirkond, kust on kuulda vähe kaebusi, on Maine, kuid isegi seal ei ole saak haigusest pääsenud.“
GSAM 167.2Kuna sügis oli pehme ja härra Hastingsi kartulid jäeti maasse kuni novembrini, ei mädanenud neist ükski. Seetõttu oli tal küllaldaselt varusid nii endale kui ka oma õnnetutele naabritele, kes olid eelmise aasta oktoobris nii mures olnud tema heaolu pärast ning kes kevadel olid sunnitud temalt seemnekartuleid ostma ja olid rõõmsad, et said nende eest head hinda maksta. Selle, mis nende arvates pidi Hastingsile nii suureks õnnetuseks saama, muutis Jumal maiseks õnnistuseks, ja seda mitte ainult temale, vaid ka tema naabritele.
GSAM 167Salgas oma usku
GSAM 167.3Teine juhtum leidis aset minu enda elukohas. See puudutas üht kirikuliiget, kellel oli koguduse koosolekutel palju öelda Issanda tulemise kohta 1844. aasta sügisel. Ta oli märkimisväärse varanduse omanik ja tal oli muu hulgas palju sigu, kes olid just õiges vanuses, et neid kevadturule hoida. Minu onu, kes ei väitnud end usklik olevat ja kelle äri oli kariloomade ostmine ja müümine, läks selle end adventistiks nimetava mehe juurde sigu ostma, kuid sai temalt teada, et too ei soovi neid müüa, kuna kavatseb neid hoida järgmise kevadeni „varusigadena“. Onu tuli minu vanaisa juurde, kes oli adventist, ja ütles: „See mees ei usu seda, mida ta väidab.“ „Miks?“ küsis vanaisa. „Sest,“ vastas onu, „ta ütleb, et Issand tuleb ja maailm lõpeb sel sügisel, aga ta tahab oma sigu hoida järgmise kevadeni. Tal pole vaja minuga rääkida; ta ei usu sellest sõnagi.“
GSAM 168Vahendid pakuti liiga hilja
GSAM 168.1Oli mehi, kes hoidsid oma rahalistest vahenditest kinni, kogu aeg võideldes veendumusega, et nad peaksid neid kasutama töö edendamiseks, kuni oli liiga hilja neid investeerida. Sellised tulid nende juurde, kes olid hõivatud sõnumi trükkimisega, paludes neil pisarates oma raha vastu võtta, kuid vastus oli: „Te olete liiga hiljaks jäänud! Oleme maksnud kogu trükimaterjali eest, mida suudame enne lõppu levitada. Oleme rentinud mitu võimsat trükipressi, mis töötavad ööd ja päevad; me ei vaja enam raha.“ Üks pealtnägija tunnistas mulle, et ta nägi, kuidas mehed panid tuhandeid dollareid lauale Voice of Truth väljaandja ette ja palusid tal vaevatud hingega seda vastu võtta ja kasutada. Vastus oli: „Te olete liiga hiljaks jäänud! Me ei vaja teie raha praegu! Me ei saa seda kasutada!“ Siis küsisid nad: „Kas seda ei saaks anda vaestele?“ Vastus oli sama: „Me oleme hoolitsenud kõigi nende kiireloomuliste vajaduste eest, kelleni me jõuame.“ Meeleheites võtsid mehed oma raha tagasi, kuulutades, et Jumala pahameel lasub nende peal nende usaldamatuse ja ahnuse pärast, mis oli sundinud neid hoidma vahendeid tagasi Jumala asja eest, kui neid vajati ja neid oleks rõõmuga kasutatud.
GSAM 168Määratud eestkostjad
GSAM 168.2Nende iseloom ja põhimõtted, kes jätsid oma saagi koristamata ja oma poed tühjaks, et levitada trükiseid või rääkida ja palvetada inimestega majast majja, olid kriitikavabad. Inimesed ei kahelnud, et sellised mehed ja naised uskusid iga oma sõna, ja pealegi saatis neid selline jõud, et ausameelsed ei saanud nende sõnadele vastu vaielda ega neile vastu seista. Tuhanded inimesed juhiti sel viisil tõe usku ning otsisid ja leidsid Jumala armu.
GSAM 169.1Pilkav patune ja ilmalik usklik otsustasid aga, et see adventistide trükiste laialijagamise töö tuleb peatada. Need mehed, kes võtsid enda kätte terve valla või kogu maakonna ja käisid majast majja seda adventiõpetust levitades, jättes hooletusse oma äritegevuse ja perekonnad, peavad olema mõistuse kaotanud, ütlesid nad, ja seetõttu tuleb neile eestkostjad määrata. Väidetavad tõendid usklike vaimse ebastabiilsuse kohta (mis seisnesid lihtsalt töös oma kaasinimeste päästmise nimel, ilma et oleks olnud tõendeid selle kohta, et perekonnad kannatasid äri hülgamise tõttu) ei olnud piisavaks tõendiks vaimuhaigusest; seetõttu pandi vaid vähesed isikud eestkostja hoole alla. Otsustades selle järgi, kui sujuvalt täna vastased sellest faktist räägivad, võiks arvata, et juhtumeid oli palju; ometi olen kogu oma üle 56 aasta kestnud tegevuse jooksul adventistide vaimulikuna kohanud vaid kahte juhtumit, kus „millerlased“ pandi eestkostja hoole alla. Lühike ülevaade nendest ei pruugi olla kohatu.
GSAM 169Tema enda eestkostja
GSAM 169.2Esimene juhtum leidis aset New Yorgi osariigis, vähem kui kolmkümmend miili kaugusel kohast, kus ma elasin. Üks mees, kelle varanduse väärtus oli umbes 100 000 dollarit, võttis vastu adventismi õpetuse. Ta andis umbes poole sellest summast oma naisele ja lastele, kes ei jaganud tema usku. Ülejäänud osa pidas ta enda omaks, mida ta võis kasutada oma äranägemise järgi; ja kuna osa sellest läks adventistide liikumise toetuseks, tõstatasid tema lapsed vastuväiteid ning pöördusid kohtuniku poole, paludes, et nende isale määrataks eestkostja. Pärast seda, kui kohtunik oli neile selgitanud eestkostja kohustusi ja volitusi vara haldamisel, palus ta neil nimetada isik, kelle nad soovisid, et ta määraks. Pärast mõningast omavahelist arutelu otsustasid nad, et ei tea ühtegi meest, kellele nad julgeksid vara usaldada, ning teatasid kohtunikule, et on valinud oma isa tema enda eestkostjaks. Kohtunik pöördus mehe poole ja ütles: „Härra _____, teie lapsed on valinud teid sobivaks isikuks teie enda vara haldamiseks. Teie asjad on täpselt samas seisus nagu enne, kui teid kohtusse toodi.“3
GSAM 170Naeruväärne olukord
GSAM 170.1Teine juhtum puudutas Stockbridge Howlandit Topshamist, Maine’ist. Ta oli üks parimaid mehaanikuid kogu selles piirkonnas, meister veskite ja sildade ehitamisel. Selle „kesköö hüüu“ liikumise raames ratsutas härra Howland läbi mitme valla, jagades majast majja adventistide ajalehti ja traktaate, mis ärritas suuresti vastaseid ja pilkajaid, kes kaebasid, et traktaatide jagamisega hülgas ta oma äri. Seega määrasid nad kohe eestkostja, kellel oli teha rohkem, kui ta ootas, sest härra Howland saatis tema juurde kõik maksukogujad ja tegelikult igaühe, kes tuli arveid esitama; „sest,“ ütles ta, „mind ei peeta võimeliseks mingeid äriasju ajama.“ Varsti pärast seda soovis maakond ehitada silla üle Kennebeci jõe – silla, mis peaks vastu pidama raevukate vete ja ujuvjää voolule kevadiste üleujutuste ajal. Maakonna volinikud ja linna valitsusliikmed otsustasid, et Stockbridge Howland on selle töö jaoks õige mees. Kui nad tulid talle silla ehitamise tehniliste nõuete ja lepinguga, ütles ta irooniliselt: „Härrad, te peate pöörduma minu eestkostja poole. Te teate ju, et mind ei peeta võimeliseks oma asjade eest hoolitsema, ja nüüd tulete minu juurde, et ma silla ehitaksin!“ Olukord oli mõistlikele meestele veidi liiga naeruväärne ning eestkoste lõppes ootamatult. Piisab mainida, et tema tagakiusajad tunnistasid hiljem kõige alandlikumalt oma ebaõiglast ja põhjendamatut käitumist.