11. peatükk – Teise ingli sõnum

GSAM 171.1„TALLE järgnes teine ingel, kes ütles: ‚Langenud! Langenud on Paabel, see suur linn (sõnasõnaline tõlge KJV-st), kes joovastas kõiki rahvaid oma abielurikkumise hullustava veiniga!‘“¹

GSAM 171.2„Majaperemees vihastas ja ütles sulasele: ‚Mine ruttu linna väljakutele ja tänavatele ja too siia vaesed, vigased, pimedad ja jalutud!‘“²

GSAM 171.3Issand oli oma teenijate kaudu raputanud maailma sõnumiga: „tema kohtumõistmise tund on käes“ – sõnumiga, mille ümber kõik, kes nimetavad end tema rahvaks, oleksid võinud ühineda, kui nad oleksid tahtnud. See oli esimene kutse pulma „õhtusöögile“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st). See oli kuulutatud „kutsutuile“.³ Kuna see kutse lükati mitmesuguste vabandustega kõrvale, anti teine kutse, mis vastas teise ingli sõnumile.⁴ Selle kutsega eraldas Issand rahva, kes läheb edasi aja lõpuni Tema tõe edasiliikuva valguse saatel.

GSAM 171Teine kutse pulmapeole

GSAM 171.4Teine sõnum – see, mis järgneb kohtutunni hüüdele – kõlab: „Langenud! Langenud on Paabel, see suur linn (sõnasõnaline tõlge KJV-st), kes joovastas kõiki rahvaid oma abielurikkumise hullustava veiniga!“ Ja teine kutse õhtusöögile kõlab: „Mine ruttu linna väljakutele ja tänavatele ja too siia vaesed, vigased, pimedad ja jalutud.“ Kõigis neis pühakirja kohtades nimetatakse end Issanda rahvaks pidavaid inimesi „linnaks“. Nende vastuoluliste, segaste usutunnistuste tõttu nimetatakse neid „Paabeliks“. Teisest viimseid aegu käsitlevast pühakirja kohast näeme, et vahetult enne Issanda tulekut kutsutakse tema rahvas „Paabelist“ välja: „Langenud! Langenud on suur Paabel! Temast on saanud kurjade vaimude eluase, kõigi rüvedate vaimude lemmikpaik, kõigi rüvedate lindude lemmikpaik... Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks, ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!“⁵

GSAM 172„Pea meeles, kuidas sa oled kuulnud“

GSAM 172.1Sardise kogudusele suunatud sõnumis loeme: „Tuleta siis meelde, kuidas sa sõnumi vastu võtsid ja olid kuulekas. Järgi seda nüüdki ja paranda meelt! Aga kui sa ei valva, siis tulen ma nagu varas ja sa ei oska arvata, millisel hetkel ma sind taban.“⁶ Tundub, et Sardise kogudus oli reformatsiooni kaudu välja toodud pärast „Iisebeli“ – taganenud kiriku – tegevuse pimedat perioodi. Sardise kogudusele öeldi, et ta oli olnud elav kogudus; kuid kui ta kuulis ja lükkas tagasi õpetuse Issanda tulekust, seadis ta end olukorda, kus see sündmus võis teda tabada nagu „varas öösel“. Nii on apostel Paulus 1. Tessalooniklastele 5:1–5 öelnud, et selline on nende olukord, kes hüüavad: „Nüüd on rahu ja julgeolek“, kui Issanda tulemine on lähedal. Nende kohta, kes järgivad tõe valgust, öeldakse, et nad on „päeva lapsed“, ja Issand ei tule nende juurde nagu varas.

GSAM 172.2Selles seitsme koguduse prohvetlikus kirjelduses näeme, et Sardise koguduse langusele järgneb kohe Filadelfia kogudus ehk (nagu sõna tähendab) vendliku armastuse kogudus. Sellised olidki tõepoolest need 50 000 usklikku, kes teise ingli sõnumi kaudu toodi välja kõikidest erinevatest kogudustest ja ühendati üheks vendliku armastuse sidemeks Kristuse vahetu tulemise suure põhitõe ümber.

GSAM 173Kuidas kuulutati teist sõnumit

GSAM 173.112. septembri 1844. aasta Midnight Cry sisaldab pastor J. V. Himesi avaldust teise ingli sõnumi kohta ning asjaolusid, mis viisid selle kuulutamiseni. Tema kiri on dateeritud McConnelsville’is, Ohio osariigis, 29. augustil 1844, ja selles on kirjas:—

GSAM 173.2„Kui me 1840. aastal koos vend Milleriga tööd alustasime, oli ta juba üheksa aastat loenguid pidanud. Selle aja jooksul oli ta peaaegu üksi. Kuid tema töö oli olnud lakkamatu ja tulemuslik, äratades usutunnistajates teadlikkust Jumala rahva tõelisest lootusest ja vajalikust ettevalmistusest Issanda tulemiseks; samuti äratades kõigis pöördumata inimrühmades teadlikkust oma kadunud seisundist ning kohustusest viivitamatult meelt parandada ja pöörduda Jumala poole, et olla valmis kohtuma Peigmehega rahus tema tulekul. Need olid tema tegevuse peamised eesmärgid. Ta ei püüdnud inimesi ühegi ususekti või -rühmituse poole pöörata.

GSAM 173.3„Kui me olime veendunud läheneva tulemise tões ja võtsime selle õpetuse avalikult omaks, jagasime samu vaateid ja järgisime sama tegevussuunda erinevate usulahkude seas, kuhu meid Jumala ettehoolduse läbi kutsuti töötama. Me ütlesime pastoritele ja kogudustele, et meie ülesanne ei olnud neid lõhestada, jagada ega segadusse ajada: meil oli üks selge eesmärk, ja see oli ‚hüüda‘ hoiatust ‚ukse taga‘ ootava kohtu kohta ning veenda oma kaasinimesi selle sündmuse jaoks valmis olema... Vaimulikud ja koguduseliikmed, kes kasutasid ära meie tööd, kuid ei olnud õpetust siiralt omaks võtnud, nägid, et nad peavad kas õpetusega kaasa minema, seda jutlustama ja toetama, või siis, kui kriis neile peale tungib, tekib neil raskusi kindlameelsete ja otsustavate usklike suhtes. Seetõttu otsustasid nad õpetuse vastu ja võtsid ette – mõned ühel, teised teisel viisil – teema maha suruda. See seadis meie nende seas olevad vennad ja õed äärmiselt raskesse olukorda. Enamik neist armastas oma kogudusi ega suutnud mõeldagi lahkumisele. Kuid kui neid naeruvääristati, rõhuti ja mitmel viisil ilma jäeti nende endistest privileegidest ja rõõmudest, ning kui neilt peeti tagasi ‚õigel ajal antav toit‘ ja nende kõrvu kõlas hingamispäevast hingamispäevani sireenilaul ‚rahu ja julgeolek‘, siis võõrutati nad peagi oma parteilistest eelistustest, tõusid üles oma jõu hiilguses, raputasid ikke maha ja hüüdsid: ‚Tulge temast välja, mu rahvas!‘

GSAM 174Raske olukord

GSAM 174.1„See olukord pani meid raskesse olukorda, (1) sest olime just oma prohvetliku aja lõpus, mil ootasime, et Issand koguks kogu oma rahva ühte; ja (2) olime alati jutlustanud teistsugust õpetust; ning nüüd, kui asjaolud olid muutunud, peetaks seda meie poolt ebaaususeks, kui ühineksime hüüdega eraldumise ja nende koguduste lagunemise poolt, mis olid meid ja meie sõnumit vastu võtnud. Seetõttu kõhklesime ja jätkasime tegutsemist oma esialgse seisukoha järgi, kuni kogudus ja vaimulikkond viisid asja nii kaugele, et me olime Jumala kartuses sunnitud võtma kaitsepositsiooni tõe ja rõhutud Jumala laste eest.

GSAM 174Apostlik eeskuju meie tegevusele

GSAM 174.2„‚Paulus läks siis sünagoogi ja rääkis julgesti kolm kuud, väideldes ja veendes neid Jumala riigi asjus. Aga kui mõned tegid oma südame kõvaks ega uskunud, vaid rahva ees halvustasid usuteed, läks ta ära nende juurest ja eraldas neist ka jüngrid ning pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.‘⁷ Alles siis, kui ‚mõned tegid oma südame kõvaks‘ ja ‚rahva ees halvustasid usuteed [Issanda tulekut]‘, otsustasid meie vennad välja tulla ja kogudustest eralduda. Nad ei suutnud taluda seda ‚halba rääkimist‘ ‚kurjade teenijate‘ poolt, ja kogudused, mis suutsid jätkata rõhumist ja ‚halba rääkimist‘ nende suhtes, kes ootasid ‚õnnistatud lootust‘, ei olnud nende jaoks midagi muud kui müstilise Paabeli tütred. Nad kuulutasid neid selliseks ja jõudsid evangeeliumi vabadusse. Ja kuigi me ei pruugi kõik olla ühel meelel selles, mis moodustab Paabeli, oleme ühel meelel koheses ja lõplikus eraldumises kõigist, kes vastanduvad õpetusele Jumala tulekust ja lähedal olevast kuningriigist. Me usume, et see on elu ja surma küsimus. Surm on jääda seotuks nendega, kes räägivad kergemeelselt Issanda tulekust või on sellele vastu. Elu on väljuda kõigist inimlikest traditsioonidest, seista Jumala Sõna peal ja oodata iga päev Issanda ilmumist. Seepärast ütleme nüüd kõigile, kes on mingil viisil takerdunud orjaikkesse: ‚Lahkuge nende keskelt ja eralduge neist, ütleb Issand. Ärge puudutage midagi rüvedat ja mina võtan teid vastu.‘ Ja, ‚Mina olen teie Isa ja teie olete minu pojad ja tütred, ütleb Kõigeväeline Issand.‘“⁸

GSAM 175Seletamatu vastuseis

GSAM 175.1Wm. Miller räägib järgmiselt sellest konfliktist, mis tol ajal valitses kirikute ja adventistide vahel:—

GSAM 175.2„On äärmiselt ebaloomulik ja seletamatu, et kristlikud kirikud peaksid selle õpetuse ja selle õnnistatud lootuse pärast oma liikmeid välja tõrjuma. Ma tean, et mõned baptistikirikud väidavad, et nad ei tõrju neid välja nende usu pärast, vaid nende osaduse pärast adventistidega. Kui see siis ei ole nende usu pärast tulevasse Päästjasse, miks tõrjutakse mind nende kantslitelt välja, kuigi ma pole kunagi osalenud üheski teises koguduses peale baptistikiriku? See on vale vabandus. Aga see ei saa olla metodistide ja presbüterlaste vabandus, sest nemad usuvad osadusse teiste uskkondadega. Mille pärast nad siis välja jätavad? Ma olen kuulnud, et mõned on välja jäetud ‚teise tulemise laulude laulmise‘ pärast; teised hullumeelsuse pärast, kuigi ainus hullumeelsus, mida nende vastu tõestati, oli see, et nad ootasid Kristust. Oo Jumal, ‚anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!‘“

GSAM 176Storrs kirikute suhtumise kohta

GSAM 176.1George Storrs rääkis kirikute suhtumisest adventistidesse järgmiselt:—

GSAM 176.2„Kes neist ei ütle täna: ‚Ma elan kuningannana‘? Ja kes neist ei rahulda end mõttega, et ühel päeval vallutavad nad maailma ja et see allutatakse nende usule? Kes neist lubab oma seas rahulikult viibida hingel, kes avalikult ja kartmatult tunnistab oma usku ukse taga seisvasse tulekusse? Kas nende seas rahulikult viibimise tingimuseks ei ole see, et te ‚hoidute täielikult‘ avalikult väljendamast usku Issanda tulekusse sel aastal, olenemata sellest, millised on teie veendumused selles küsimuses, ja olenemata sellest, kui oluliseks te peate hüüda: ‚Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on käes‘?“

GSAM 176Mansfieldi tunnistus

GSAM 176.3L. D. Mansfield, kes kirjutas Oneidast, New Yorgist, 21. märtsil 1844, annab järgmise tunnistuse:—

GSAM 176.4„Jumal mõjutab oma kallite laste mõistust, kes ootavad Issandat taevast, ning juhib neid mitte ainult kuulama inglit, kellel on ‚igavene evangeelium, mida kuulutada‘, öeldes: ‚tema kohtumõistmise tund on käes‘, vaid ka täitma järgnevat käsku: ‚Tulge temast välja, mu rahvas!‘ Olen veendunum kui kunagi varem, et tänapäeva usulised organisatsioonid moodustavad märkimisväärse osa sellest Paabelist, mis peab vägivaldselt maha kistama ja mida enam kunagi ei leita... Mulle tundub siiski, et mõnes organisatsioonis on sarnasus väikese sarvega kõige silmatorkavam. Mõned näited illustreerivad seda asja.

GSAM 176Mässumeele avaldumine

GSAM 176.5„Üks vend, kes oli selles piirkonnas väga edukalt töötanud, kuulutades Issanda tulekut, leppis kokku, et peab loengu teatud kohas kindlal ajal. Issand korraldas asjad nii, et ta oli kokkulepitud kohast kuusteist miili kaugusel, kuid kohal oli _____ pastor, kes juhtis rahvahulka, kellel oli kaasas tõrv ja suled, et neid Kõigekõrgema Jumala teenijale peale kanda. See sama pastor alustas varsti pärast seda mitmepäevast koosolekut, kuid kõik oli sama külm ja jäine kui Põhja liustik – ühtegi hinge ei äratatud ega pööratud. Lõpuks ütles pastor, et ta usub, et peab ‚võtma mureliku istme‘.

GSAM 177.1„Üks selle küla rühmajuht ütles oma rühmale pärast seda, kui me hakkasime siin koosolekuid pidama, et kui keegi peaks tema majja tulema ja ütlema, et ta usub, et Kristus tuleb sel aastal, viskab ta selle mehe ukse taha.“

GSAM 177Kohustus kirikute ees

GSAM 177.2Siinkohal toome tunnistuse kõnest, mis peeti 31. mail 1844. aastal Bostonis, Massachusettsis kogunenud usklike adventikonverentsil ning mille on allkirjastanud Wm. Miller, Elon Galusha, N. N. Whiting, Apollos Hale ja J. V. Himes. Nad ütlevad:—

GSAM 177.3„Võime öelda paar sõna ka meie kohustuse kohta kirikute ees. Oht siin, nagu enamikus muudeski juhtumites, näib meile peituvat äärmuslikkustes. Esimene oht seisneb selles, et lubame kirikul, millega me oleme seotud, sundida meid sellises kohustuse küsimuses vaikima. Meil pole kahtlustki, et tuhanded on tõmmanud enda peale Jumala hukkamõistu, alludes selles küsimuses oma koguduste piiblivastastele nõudmistele, kes, kui nad oleksid olnud otsustavad ja ustavad, oleksid nüüd palju turvalisemas olukorras ja kasulikumad, kuigi neid võidakse samuti kutsuda kannatama.

GSAM 177.4„Teine oht seisneb selles, et anname järele kättemaksu vaimule kirikute vastu nende meie suhtes toime pandud ebaõigluse tõttu ning alustame valimatut sõda kõigi selliste organisatsioonide vastu. Mis puutub adventistide kohustustesse seoses kirikutega, millega nad võivad olla seotud, siis kui meilt seda palutaks, ei saaks me anda üldiselt kohaldatavaid juhiseid. Nad peavad tegutsema Jumala kartuses, nagu asjaolud seda nõuavad.

GSAM 178.1„Me peaksime siiski olema otsustavad oma kohustuse täitmisel, tunnistades tõde igal sobival ja asjakohasel juhul. Ja kui me sellise käitumisega solvame kogudusi ning need ähvardavad meid väljaheitmisega, kui me vaikima ei jää (kuigi kui me peame sobivaks lõpetada oma suhted kogudusega sõbralikult, võib see olla parem viis), siis täitkem oma kohustust ning kui meid välja heidetakse, olgem kannatlikud ebaõigluse talumisel ja olgem valmis koos oma Isandaga minema välja ning olema ‚väljaspool linnaväravaid‘, ‚et kanda tema teotust‘.“

GSAM 178.2Nendest tsitaatidest, mis käsitlevad koguduste tegevust nende suhtes, kes kuulutavad teise ingli sõnumit, on hõlpsasti näha, kuidas selle teise kutse „õhtusöögile“ esitamise esimese tulemusena nimetatakse neid, kes olid kogutud ühte vaimsesse karja, nii: „vigased“, „jalutud“ ja „pimedad“, mis viitab tugevalt halvale kohtlemisele, mida nad olid saanud neilt, kes olid hakanud „peksma kaassulaseid“ ja kellest nad olid eraldatud.

GSAM 178Eraldi rahvas, kes on valitud uusi tõdesid vastu võtma

GSAM 178.3Issanda eesmärk on selgelt äratuntav selles, et teise ingli sõnumi – teise kutse „õhtusöögile“ – ja „kesköö hüüu“ kuulutamise kaudu toodi esile eraldiseisev rahvas. Viimaste päevade väärtuslikud tõed tuli välja otsida ja kuulutada – töö, mida ei saanud teha „usutunnistustega seotud“ kirikutes, samamoodi nagu apostlik kirik ei saanud evangeeliumi maailmale kuulutada, säilitades samal ajal sidet juudi sektidega. Jumal kutsus seal üles eraldumisele,⁹ ja ta kutsus üles ka adventistide eraldumisele nendest, kes püüdsid neid oma usutunnistuste ringis hoida.

GSAM 179Storrsi „Six Sermons“

GSAM 179.1Varsti pärast seda kogudustest lahkumist märgime, et adventistide rühmadele tuli valgus tulevase karistuse teemal, nagu on esitatud George Storrsi brošüüris „Six Sermons“, milles võetakse seisukoht, et inimene on loomult surelik; et surnud on surma ja ülestõusmise vahel teadvuseta; et jumalakartmatute lõplik karistus on täielik hävimine; ning et surematus on Jumala kingitus, mida saab vastu võtta ainult usu kaudu meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

GSAM 179.2Tuhanded adventistid võtsid selle inimloomuse õpetuse omaks, kuid mitte kõik. Selle tagasilükkamine ei tekitanud nende seas segadust, kuna seda peeti lihtsalt usuküsimuseks, mitte moraalse seisukoha proovikiviks; seetõttu jäi ühine pingutus hoiatada maailma Kristuse lähenemisest katkematuks. See tekitas aga kirikute viha nende vastu.

GSAM 179Võimetus brošüüri „Six Sermons“ ümber lükata

GSAM 179.3Metodisti pastor selles linnas, kus ma elasin, ja kes oli varem, 1843. aastal, osalenud adventiõpetuse jutlustamises, sai kätte „Six Sermons“, luges selle läbi ja tunnistas oma koguduseliikmetele, et ta ei suuda seda õpetust ümber lükata; kuid avastades, et paljud tema koguduseliikmed seda omaks võtsid, soovitas ta teistel raamatut mitte lugeda, sest „kui nad seda loeksid, usuksid nad seda õpetust“. 1844. aasta septembris, pärast seda, kui see pastor oli naasnud aastakonverentsilt, astus ta kantslisse, loobus avalikult adventiõpetusest ja palus koguduselt alandlikult andestust selle eest, et oli kunagi kutsunud lektoreid kogudusse kõnelema.

GSAM 179Kohtuprotsess ketserluse pärast

GSAM 179.4Sellele pastori tegevusele järgnes peagi katse adventusklikke ketserluse eest vastutusele võtta; kuid kuna neil lubati oma seisukohti Piibli põhjal kaitsta, ei saavutanud kirik mingit võitu. Mitmed inimesed heideti sellest kogudusest välja, sest nende tegevus ei olnud kooskõlas koguduse distsipliiniga, ja paljud teised lahkusid seetõttu, et välja heideti liikmeid, kelle usku ei suudetud tõestada olevat vastuolus Pühakirjaga. Nii jäi adventismi õpetus igaveseks välja kogudusest, kus sajad inimesed olid leidnud Päästja ja saanud õnnelikuks Jumalas.

GSAM 180.1See, mis toimus minu sünnilinnas, kordus ka sadades teistes kirikutes üle kogu riigi. Need, keda nende endised vennad niimoodi kohtlesid, leidsid suurt lohutust prohvet Jesaja sõnadest: „Kuulge Issanda sõna, teie, kes te värisete tema sõna ees: teie vennad, kes teid vihkasid ja teid minu nime pärast välja heitsid, ütlesid: Issand olgu ülistatud! Aga ta ilmub teie rõõmuks, ja nemad häbenevad.“¹⁰

GSAM 180Õelate viha avaldub

GSAM 180.2Kui lähenes päev, mil Issandat oodati, muutusid usklikud oma töös veelgi pühendunumaks, ning õelad raevutsesid ja pilkasid veelgi ägedamalt, nagu ilmneb järgmisest avaldusest, mille tegi ajakirja Midnight Cry toimetaja 31. oktoobril 1844:—

GSAM 180.3„Mõju, mida see liikumine kurjadele avaldas, aitas meid ka suuresti kinnitada meie usus, et Jumal oli selles osaline. Kui Jumala lapsed kogunesid, et tema ees kummarduda ja alandlikuks saada ning valmistuda tema ilmumiseks – nagu see sobis patuste seltskonnale, keda sai päästa ainult armu läbi –, ilmutasid õelad suurimat kurjust. Kuigi me ei olnud oma koosolekutest teatanud mujal kui oma ajalehes ega olnud sinna avalikkust kutsunud, tungisid Beliali pojad neile sisse ja tekitasid palju segadust. Laupäeva õhtul, 12. kuupäeval [12. oktoober 1844], ei pidanud me tabernaaklis koosolekut, et kirikuteener [hooldaja] saaks puhastada hoone hingamispäeva [pühapäeva] jaoks. Kuid rahvahulk tungis hoonesse sisse ja keelas isegi selle võimaluse. Linnapea sekkus aga omal algatusel viivitamatult ja ajas nad välja.

GSAM 181.1„Järgmisel hingamispäeval, kui tabernaakel oli täis, täitis tihe rahvahulk hoone ees asuvat tänavat; paljud neist olid raevus, et keegi üldse usub Issanda tulekusse. Õhtul rahva erutuse tõttu koosolekut ei peetud; ometi oli tänav juba varakult rahvahulgaga täis; kuid linnapea kiire sekkumine ja tema tõhus politsei puhastasid tänava, saates mõned neist politseijaoskonda. Me võisime rahvahulga käitumist võrrelda vaid sellega, mis toimus Loti ukse ümber õhtul enne Soodoma hävitamist... See nende poolt algatatud liikumine oli nii ootamatu, üheaegne ja ulatuslik, et selle ilmnemine juudi seitsmenda kuu esimesel päeval tugevdas meie veendumust, et see peabki olema see kuu.“

GSAM 181Pilkajad panevad selga taevamineku rüüd

GSAM 181.222. oktoobril 1844, päeval, mil lõppesid 2300 päeva, kogunesid Parisis, Maine’is, samal ajal kui usklikud olid kogunenud palvemajja ja pühendunud pidulikule palvele Jumalale, oodates, et Issand tuleks sel päeval, pilkajad naeruvääristajad maja ümber, lauldes paroodilisi laule. Kaks neist lärmakatest panid selga pikad valged rüüd ja ronisid hoone katusele, laulsid laule ning pilkasid neid, kes hoones palvetasid ja Issanda tulekut ootasid.

GSAM 181.3On tõenäoline, et just sellest asjaolust pärinevad levitatud valed, nagu oleksid adventistid selga pannud taevamineku rüüd; sest hoolimata sellest, et adventistide ajalehed on pakkunud kuni 500-dollarilist tasu ühe tõelise juhtumi eest, kus mõni adventist oleks 1844. aastal selga pannud taevamineku rüü ja sel moel oodanud Issanda tulekut, ei ole ühtegi sellist juhtumit kunagi esile toodud.

GSAM 182Hazen Fossi nägemus, 1844

GSAM 182.1Umbes sel ajal elas Maine’i osariigis Polandis noormees nimega Hazen Foss, kes uskus kindlalt, et Issand tuleb seitsmenda kuu kümnendal päeval. Ta oli hea välimusega, meeldiva suhtlemisviisiga ja üsna haritud mees. Mõni nädal enne „kesköö hüüu“ lõppu astus Issand talle lähemale ja andis talle nägemuse, milles talle näidati adventistide teekonda Jumala linna koos sellega kaasnevate ohtudega. Talle anti mõned hoiatussõnumid, mida ta pidi edasi andma, ning talle näidati ka katsumusi ja tagakiusamist, mis järgneksid, kui ta annaks ustavalt edasi selle, mida talle oli näidatud. Nii nagu härra Foyle, näidati ka temale kolme sammu, mille kaudu Jumala rahvas pidi täielikult astuma teele püha linna poole. Olles kindel uskuja Issanda tulekusse „veel mõne päeva pärast“ (nagu nad tol ajal laulsid), oli talle nägemuse see osa, mis puudutas kolme sammu teele astumist, seletamatu; ja olles loomult uhke vaimuga, põikles ta ristist kõrvale ja keeldus sellest rääkimast. Nägemus kordus teist korda ja lisaks öeldi talle, et kui ta ikka veel keeldub rääkimast sellest, mis talle oli näidatud, võetakse see koorem temalt ära ja antakse ühele Issanda nõrgimatest lastest, ühele, kes ustavalt edasi annaks seda, mida Jumal ilmutab. Ta keeldus taas. Siis anti talle kolmas nägemus ja talle öeldi, et ta on vabastatud ning koorem pandi ühele nõrgimatest nõrkadest, kes täidaks Issanda tahet.

GSAM 182Foss ei suuda oma nägemust edasi anda

GSAM 182.2See ehmatas noort meest ja ta otsustas rääkida, mida talle oli näidatud, ning teatas vastavalt oma koosolekust. Inimesed kogunesid kokku, et näha ja kuulda. Ta rääkis hoolikalt oma kogemusest, kuidas ta oli keeldunud rääkimast sellest, mida Issand talle oli näidanud, ja millised tagajärjed tema keeldumisest tulenevad. „Nüüd,“ ütles ta, „räägin ma nägemusest.“ Aga oh häda! Oli liiga hilja: ta seisis rahva ees tummana nagu kuju ja ütles lõpuks sügavas piinas: „Ma ei mäleta nägemusest ühtegi sõna.“ Ta väänas piinast käsi kokku, öeldes: „Jumal on oma sõna täitnud. Ta on minult nägemuse ära võtnud,“ ja suures hingepiinas ütles: „Ma olen kadunud mees.“ Sellest ajast alates kaotas ta lootuse Kristuses ja langes meeleheitesse. Ta ei käinud enam kunagi adventistide koosolekutel ega tundnud isiklikku huvi religiooni vastu. Tema käitumine oli paljuski, pehmelt öeldes, selline, nagu oleks temalt võetud ära Meistri Vaimu õrn mõju, nagu oleks ta „jäetud oma teedele, et olla täis oma tegudest“. Selles meeleseisundis ta suri 1893. aastal.

GSAM 183Fossi nägemus, millest rääkis keegi teine

GSAM 183.1Umbes kolm kuud pärast seda, kui tal ei õnnestunud oma nägemust meenutada, kuulis ta naaberruumist, kuidas keegi teine rääkis ühest nägemusest. Koosolek toimus elumajas, kus ta viibis. Teda kutsuti tungivalt koosolekule, kuid ta keeldus. Ta ütles, et see nägemus oli nii sarnane temale näidatuga, kui kaks inimest suudavad sama asja kirjeldada. Ja nii saadi teada, mida ta oli näinud, kuid mida ta ei suutnud meenutada, kui püüdis seda kirjeldada. Kui ta hiljem seda isikut nägi, ütles ta: „See ongi see vahend, kellele Issand on koorma pannud.“

GSAM 183Kurb pettumus

GSAM 183.2Juudi kalendri järgi seitsmenda kuu kümnes päev (22. oktoober 1844) saabus lõpuks. Sel päeval ootasid tuhanded ja tuhanded inimesed, et just sel hetkel täituksid nende lootused. Nad polnud teinud mingeid ettevalmistusi maise elu jaoks pärast seda kuupäeva. Nad polnud isegi mõelnud: „Mis siis, kui see ei tule?“, vaid olid korraldanud oma maised asjad nii, nagu oleksid nad oodanud, et see päev lõpetab nende loomuliku elu. Nad olid hoiatanud ja manitsenud õelaid põgenema tulevase viha eest, ja paljud neist kartsid, et see sõnum võib osutuda tõeks. Nad olid nõustanud ja palvetanud koos oma sugulastega ning olid hüvasti jätnud nendega, kes ei olnud oma südant Jumalale andnud. Lühidalt öeldes olid nad hüvasti jätnud kõigi maiste asjadega kogu selle tõsidusega, mis iseloomustab seda, kes usub end peagi silmitsi seisvat kogu maa Kohtunikuga. Niisiis kogunesid nad peaaegu hingetuks tegevas ärevuses oma palvekodadesse, oodates iga hetk, et kuulda „peaingli hääle ja Jumala pasunaheli“ kõla ning näha taevast põlemas oma tulevase Kuninga auhiilguses.

GSAM 184.1Tunnid möödusid aeglaselt ja kui päike lõpuks läänehorisondi taha vajus, oli juutide seitsmenda kuu kümnes päev lõppenud. Öö varjud laotasid taas oma sünge loori üle maailma; kuid selle pimedusega kaasnes adventistide südametesse tungiv kurbus, mida võib võrrelda vaid meie Issanda jüngrite leinaga, kui nad pühalikult suundusid koju ööl pärast selle ristilöömist ja matmist, keda nad alles veidi aega varem olid triumfiga saatnud Jeruusalemma kui oma kuningat.