6. peatükk – Sõnum ja sõnumitoojad

GSAM 108.1„Kirjuta nägemus üles ja tee see selgeks tahvlitele, et see, kes seda loeb, võiks joosta. Sest nägemus on veel määratud ajani, kuid lõpuks räägib see ja ei valeta: kuigi see viibib, oota seda; sest see tuleb kindlasti, see ei viibi.“¹

GSAM 108.2„Ma nägin veel üht inglit kesktaevas lendamas. Tal oli igavene evangeelium, mida kuulutada maa elanikele, igale hõimule, suguharule, keelele ja rahvale. Ta hüüdis valju häälega: ‚Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on käes! Kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa, mere ja vete allikad!‘“²

GSAM 108.3Need, kes kuulutasid Kristuse tulekut, väitsid, et see prohvet Habakuki mainitud „nägemus“ koos oma „määratud“ ajaga hõlmas ka Taanieli ja Ilmutaja prohvetlikke nägemusi. Nad esitasid need oma prohvetlikel kaartidel nii selgelt, et tõlgendust lugenud inimene võis tõepoolest „joosta“ ja seda teavet teistele edasi anda.

GSAM 108Selge sõnum

GSAM 108.4Adventistide kuulutus ei olnud lihtsalt see, millest Paulus kõneles Feliksi ees: „õiglusest, enesekontrollist ja tulevasest kohtust“; ega ka see avaldus, mille tegi Martin Luther pärast Piibli tõlkimise lõpetamist, kui ta väidetavalt ütles veidi enne oma surma: „Ma olen veendunud, et kohus ei ole kaugel; jah, et Issand ise ei viibi eemal kauem kui kolmsada aastat.“ Ega see olnud ka John Wesley väide, kui ta ütles, et „arvas, et tuhandeaastane ajastu võib alata umbes saja aasta pärast“. Adventistid väitsid, et nad edastavad Ilmutuse raamatu 14:6, 7 sümboliseeritud sõnumit: „tema kohtumõistmise tund on käes,“ ja Ilmutuse raamatu 10:6 hüüdu: „Aega ei ole enam“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st). Sellist ennustust ei saanud täita teadaandega sündmusest, mis oli „tulevane“, mis pidi toimuma „kolmesaja aasta pärast“ või „saja aasta pärast“, vaid kindlal ajal, mil see „on käes“. Just sellist sõnumit, just sellise ajalise täpsusega, nagu eespool nimetatud ennustused nõudsid, kuulutasid adventistid kogu maailmale.

GSAM 109Kohtumõistmine Kristuse tulekul

GSAM 109.1Sel ajal, kui see sõnum esmakordselt kuulutati, pidasid kõik kristlikud kirikud kinni seisukohast, et kohtumõistmine toimub Kristuse teisel tulemisel. Seega oleks rahvas, kes sellistes oludes kuulutas sõnumit kohtumõistmise tunni saabumisest, samal ajal seda seisukohta järgides, paratamatult kuulutanud Kristuse teist tulemist. Tegelikult oli just kindla aja kuulutamine see, mis andis sõnumile jõudu ja liigutas inimesi kõige võimsamalt. Esmalt väitsid nad, et maailma lõpp saabub mingil ajal „juudi aasta“ 1843 jooksul ning et see jääb ajavahemikku 21. märtsist 1843 kuni 21. märtsini 1844. Pärast selle aja möödumist saame teada 1844. aasta väljaandest Midnight Cry, et prohvetlike aegade lõppemiseks oli kindlaks määratud konkreetne päev. See oli juudi seitsmenda kuu kümnes päev, mis vastas 22. oktoobrile 1844.

GSAM 1092300 päeva arvutamine

GSAM 109.2Aja aluseks – 1843. aasta – olid Taanieli raamatu 8. peatükis mainitud 2300 päeva. Väideti, et kuna need „päevad“ olid seotud prohvetlustega, kus kuningriike sümboliseerisid loomad, siis tuleb „päevi“ kasutada sümboolselt aastate tähistamiseks, vastavalt Issanda sümboolse aja tõlgendusele, nagu on esitatud 4. Moosese raamatus 14:34 ja Hesekieli raamatus 4:5, 6; et Taanieli raamatu 9. peatükis mainitud seitsekümmend nädalat – 490 päeva – moodustasid 2300 päeva esimese osa ning et need kaks ajavahemikku algasid üheaegselt. Taanieli raamatus 9 kirjeldatud sündmus, mis tähistas seitsmekümne nädala algust, oli „käsu andmine Jeruusalemma taastamiseks ja ehitamiseks“. See käsk anti välja Artaxerxes Longimanuse seitsmendal valitsemisaastal, 457 eKr, nagu on kirja pandud Esra raamatus 7.

GSAM 110.1Et see oli seitsmekümne nädala alguse tõeline kuupäev, tõestas asjaolu, et täpselt kuuekümne üheksa nädala – 483 aasta – möödudes alates 457. aastast eKr, s.o 27. aastal pKr, ristis Johannes Kristuse ja Kristus alustas oma teenistust, öeldes: „Aeg on käes“³ jne. Kristuse teenistuse algus 27. aastal pKr, tema ristilöömine kolm ja pool aastat pärast seda kuupäeva, „[seitsmekümnenda] nädala keskel“, juutide seas tehtud erilise töö lõpp 34. aastal pKr ning paganate apostli Sauli kiire pöördumine tõestasid, et seitsekümmend nädalat lõppesidki sel kuupäeval ja seega algasid need 457. aastal eKr. Nad arvutasid asja järgmiselt välja: 2300-st võetakse maha 457 ja jääb järele 1843. Ja kuna need 457 aastat olid enne Kristust, jõuame 2300 päeva lõpuga 1843. aasta lõppu.

GSAM 110Vastaste tunnistused

GSAM 110.2On õigesti öeldud, et „tõe kasuks tehtud tunnistused vastaste ridadest on kõige veenvam tõend“. Ükski adventisõnumi vastane ei ole kunagi vihjanud, et Issanda rahva uurimiskohus oleks sündmus, mis toimub enne Kristuse tulekut, vaid arutles selles küsimuses adventistidega ühel meelel. Selle väite tõendamiseks tsiteerime kahte silmapaistvat vastast.

GSAM 110.3Härra N. Colver, kes 1842. aastal Bostoni Marlboro Streeti kabelis adventistide vastu jutlustas, ütles:—

GSAM 111.1„Kui need päevad on aastad, siis lõpeb maailm 1843. aastal; seda näeb iga koolipoiss; sest kui 490 päeva lõppesid Kristuse surmaga, siis lõppeksid 2300 päeva 1843. aastal; ja maailm peab lõppema, kui just ei suudeta tõestada, et toimub mõni muu sündmus, ja ma ei näe, kuidas seda teha saaks.“

GSAM 111.2Professor Stuart ütles umbes samal ajal:

GSAM 111.2„On kummaline asjaolu, et suur osa tõlgendajatest Inglismaal ja Ameerikas on juba aastaid olnud harjunud mõistma Taanieli raamatus ja Ilmutusraamatus nimetatud päevi aastate kujutistena või sümbolitena. Mul on olnud raske leida selle üldise, võiksin isegi öelda peaaegu universaalse tava päritolu.“

GSAM 111Professor Bushi tunnistus

GSAM 111.3Professor Bush ütles: „Kes iganes ründab härra Millerit tema ajamääratluse osas, ründab teda tema tugevaimas punktis. Tema ajamääratlus on õige, kuid ta eksib sündmuse osas, mis peab toimuma.“ Bush uskus kogu maailma pöördumisse enne Kristuse tulekut. Tema teooria kohaselt pidi tuhat aastat kestev kuningriik algama 1844. aastal.

GSAM 111.4Adventistide usutegelased õpetasid oma avalikes kõnedes, et maailma ajalugu näitab, et erinevad rahvad on just selles seisundis, mida sümboliseerib kuju Taanieli raamatu 2. peatükis, kui kivi pidi tabama kuju jalgadele ja taevane Jumal pidi rajama oma kuningriigi; ning 7. peatükis, kui „kogu taeva all olev kuningriik, valitsus ja suurus antakse Kõigekõrgema pühakutele“. Nad juhtisid tähelepanu ka asjaolule, et märgid – füüsilised, poliitilised ja moraalsed – olid just sellised, nagu Pühakirjad olid ette kuulutanud, et need ilmuvad, kui Issand on ilmumas.

GSAM 111Imed taevas

GSAM 111.5Issand ütleb prohvet Joeli kaudu: „Ma näitan imesid taevas ja maa peal, verd ja tuld ning suitsusambaid. Päike muutub pimeduseks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda suur ja kohutav päev.“⁴ Adventistid uskusid ja õpetasid, et viimaste sajandite aurora borealis (tavaliselt nimetatud virmalisteks) oli just see „tuli ja suitsusambad“, mis vastab prohveti kirjeldusele; ning ajaloo parimate andmete põhjal (viitame tunnistusena teosele Edinburg Encyclopedia) oli seda enne seda ajastut harva nähtud.

GSAM 112.1Nii et samal ajal, kui sõnum Issanda peatsest tulekust levis maa kõige kaugematesse nurkadesse, ilmusid taevasse märgid, mis andsid tõele kaalu ja köitsid inimeste tähelepanu.

GSAM 112.225. jaanuaril 1837 toimus äärmiselt suurejooneline tuliste virmaliste etendus, mis näis juhtivat paljude mõtted otse prohvet Joeli ennustusele selle kohta, mis pidi eelnema Issanda suurele päevale. Järgnev stseeni kirjeldus pärineb ajalehest New York Commercial Advertiser 22. oktoobrist 1839. See vastab täpselt stseenile, mida autor nägi Victoris, Ontario maakonnas, New Yorgi osariigis.

GSAM 1121837. aasta tulised virmalised

GSAM 112.3„1837. aasta 25. jaanuari õhtul toimus sama nähtuse [st virmalised] märkimisväärne etendus riigi erinevates osades, nagu meie lugejad kindlasti mäletavad. Seal, kus maa oli lumega kaetud, oli vaatepilt suurejooneline ja ‚hirmuäratav‘ enneolematul viisil. Ühes mäe lähedal asuvas kohas teatasid seda stseeni näinud inimesed meile, et see meenutas ‚mäelt alla veerevaid tulelaineid‘, ja üldiselt, niipalju kui teada on, nägi maad kattev lumi välja nagu tuli segatud verega, samal ajal kui ülal olid (nagu apostel ütleb) ‚taevad lõõmates‘ ning see sarnanes nii väga prohvetlikule kirjeldusele viimasest päevast, et paljud olid hämmastunud; seda näinud lapsed olid hirmul ja küsisid, kas see on kohtupäev; ja isegi loomad värisesid ilmselgest hirmust.“

GSAM 113.1See prohvet Joeli märk ei ilmunud mitte ainult Ameerikas, vaid kuna õpetus Issanda tulekust sai Suurbritannias üha laiemalt tuntuks, ilmus sama märk taevasse ka selles riigis. 22. oktoobri 1839. aasta New York Commercial Advertiser tsiteerib Londoni ajalehtedest järgmist seoses märkimisväärse nähtusega, mida selles riigis 3. septembri ööl täheldati:—

GSAM 1131839. aasta virmalised

GSAM 113.2„LONDON, 5. SEPTEMBER. — Neljapäeva õhtul kell kümme ja eile hommikul kell kolm vahel täheldati taevas üht kõige suurejoonelisemat näidet neist erakordsetest nähtustest – langevatest tähtedest ja virmalistest –, mida on viimaste aastate jooksul nähtud. Esimene märk sellest erakordsest nähtusest ilmnes kümme minutit enne kella kümmet, kui heledat purpurpunast, ilmselt auruna näivat valgust tõusis poolkera põhjaosast ja laienes järk-järgult taeva keskele, ning kell kümme või veerand üheteistkümneks oli kogu taevas idast läände üks suur valguslaik. See nägi välja äärmiselt hirmutav ja sarnanes täpselt kohutava tulekahju põhjustatud valgusega. Valgus muutus märkimisväärselt; ühel hetkel näis see kahanevat, kuid kohe pärast seda tõusis uuesti intensiivse heledusega. Sellega segunesid suured suitsupilved, mis keerlesid üha edasi, ja iga vaataja tundus olevat veendunud, et tegemist on ‚tohutu tulekahjuga‘.

GSAM 113.3„Suurlinnas valitses suur paanika; tuhanded inimesed jooksid selle oletatava kohutava katastroofi suunas. Baker Streeti, Farringdon Streeti, Watling Streeti, Waterloo Roadi tuletõrjejaamade pritsid ning samuti Londoni lääneosa jaamade pritsid – tegelikult iga Londoni tuletõrjeprits – said hobused ette ja galopeerisid oletatava ‚hävituse koha‘ poole tavapärasest suurema innukusega, neile järgnesid vankrid, ratsanikud ja tohutud rahvahulgad. Mõned tuletõrjepritsid jõudsid isegi High Gate’i ja Hallowayni [umbes neli miili], enne kui viga avastati. See nähtus kestis üle kahe tunni ning hommiku poole muutus vaatepilt tõeliselt suurejooneliseks.

GSAM 114.1„Kell kaks öösel pakkus see nähtus ülimalt suurejoonelist vaatepilti, mida on väga raske kirjeldada. Kogu London oli valgustatud nii heledalt kui keskpäeval ja õhk oli märkimisväärselt selge. Lõunapoolkera oli nimetatud ajal küll pilvitu, kuid väga pime; kuid loendamatud tähed särasid kaunilt. Taeva vastaskülg pakkus omapärast, kuid suurepärast kontrasti; see oli äärmiselt selge ja valgus oli väga ere; seal oli pidev meteooride jada, mille hiilgus varieerus – need näisid tekkivat taeva keskel ja laienesid, kuni tundus, et nad plahvatavad. See mõjus nagu elektrilahendus. Horisondi kohal lendasid välja lugematud väikesed tähed, mis sööstsid maa poole nii kiiresti, et silm vaevu suutis nende trajektoori jälgida; ka need näisid lõhkevat ja heitvat kogu poolkera üle tumepunast auru. Värvid olid ülimalt suurepärased.

GSAM 114.2„Kell pool kolm muutus vaatemäng pimeduseks, mis hajudes paljastas taeva zenitis särava vikerkaare ning ümber pimeduse serva, mis rippus riigi lõunaosa kohal. Varsti pärast seda kiirgusid sealt hõbedased valgussambad. Need kasvasid imeliselt, segunedes samal ajal tekkinud purpurse auruga, ja kui need olid saavutanud täieliku kõrguse, oli vaatepilt igasuguse kujutlusvõime piire ületav. Tähed kihutasid ringi kõikides suundades ja see kestis kuni kella neljani, mil kõik vaibus.“

GSAM 114Kummalised nähtused päikeses

GSAM 114.3Samal ajal, kui elavad jutlustajad kuulutasid tõde Issanda tulekust, nähti maailma eri paigus taevas palju ja mitmesuguseid imesid. Neist lubab meie ruum kirjeldada vaid päikese välimust Norwichis, Inglismaal, 1843. aasta detsembris. Sarnane nähtus leidis aset New Havenis, Connecticuti osariigis, 9. septembril 1844, kaks tundi enne ja pärast keskpäeva, ning seda nägid tuhanded inimesed.

GSAM 115Päikese kummaline välimus

GSAM 115.1Väike sisemine ring sümboliseeris päikest. See oli heleoranži värvi. Kahe ringi välimine osa, mis asusid päikesest ebavõrdsel kaugusel ja seda ümbritsesid, näis olevat sama värvi; kuid nende ringide sisemine osa oli sügavkollane, taevas nende ringide sees näis olevat tumepruuni värvi ning kolm suurt ringi, mis läbisid päikese ja asusid sellest allpool, paistsid selge ja ereda valgusena.

GSAM 115.2Inglismaal toimunud sündmusest loeme E. Lloydi kirjast Londonist, 3. jaanuaril 1844, järgmist:—

GSAM 115.3„Norwichi ja ümbruskonna tähtsamad kodanikud nägid märkimisväärset ‚märki päikeses‘, mida Inglismaal varem kunagi nähtud ei ole. Seda nähti eelmise aasta detsembris umbes kell 12 keskpäeval ja see kestis kaks tundi. See tekitas elanikes suurt ärevust. See juhtus vahetult enne seda, kui vennad Winter, Burgess ja Routon avasid selles linnas oma misjonipunkti. See näis valmistavat teed tõele, nii et nad saavutasid seal suurt edu.“

GSAM 116.1Kirjeldus nähtusest, mis toimus New Havenis, Connecticutis, on esitatud ajakirjas Midnight Cry 10. oktoobri 1844. aasta numbris ning on võetud ajalehest New Haven Palladium 10. septembri 1844. aasta numbrist. Midnight Cry ajakirja toimetaja kirjutab selles kirjelduses: „Ükski filosoof pole suutnud anda selle nähtuse põhjuse kohta selgitust, mis teda ennast rahuldaks.“

GSAM 116.2Kirjeldus sellest nähtusest, mis ilmnes seoses päikesega New Havenis, Connecticutis, 9. septembril 1844, avaldati ka ajalehes Hartford Courant 12. septembril 1844 ning selles on kirjas järgmine:—

GSAM 116.3„Päikeset ümbritsevaid rõngaid esmaspäeval, 9. septembril 1844, kaks tundi enne ja pärast keskpäeva, näivad meie kodanikud üldiselt suure huviga jälginud olevat ning need on äratanud haritud uudishimu, et saada rohkem teada samalaadsete nähtuste ja nende põhjuste kohta.

GSAM 116.4„Käesolev halo oli märkimisväärne oma kestuse poolest ja pakkus soodsaid võimalusi vaatlemiseks. Umbes keskpäeval koosnes see peamiselt kahest täielikust ringist: üks oli umbes 45 kraadi lai ja ümbritses päikest selle keskpunktis, teine oli umbes 72 kraadi lai, mille keskpunkt asus zenitis, samas kui selle ringjoon läbis päikese. Väiksema ringiga kaasnes ellips, millel oli suur telg ja väike eksentrisus. Otse päikesele vastas ja 36 kraadi põhja pool zenitit lõikasid suurt ringi kaks teist ringi, mille läbimõõt oli peaaegu või täiesti sama, moodustades ristumiskohas heleda laigu, nagu see loomulikult tekiks kolme helendava ringi ühendatud valgusest. Päikest ümbritsev ring näitas vikerkaare värve, sageli väga erksalt ja ilusalt. Teised rõngad olid valged ja tuhmimad, kuna asusid päikesest kaugemal. Siiski ilmusid erinevatel aegadel nii idas kui ka läänes väikesed ringiosad, millel olid prismaatilised [vikerkaare] toonid.... Selline struktuuri ühtlus peab sõltuma mingist seadusest, mis reguleerib halode tekkimist; kuid selle seaduse olemus ei ole veel täielikult selgitatud.... Päikest ümbritseva rõnga tekke selgitamisel ei ole olnud suuri raskusi, kuna selle põhjus on mõnevõrra sarnane vikerkaare tekkepõhjusega, kuid selgitada rõnga päritolu, mille ringjoon asub päikese keskmes, on osutunud raskemaks.“

GSAM 117Imed, mis täidavad Pühakirja ennustusi

GSAM 117.1Sellest, kuidas nii Inglismaal kui ka Ameerikas neid taevas nähtud imesid kasutati, saame teada, lugedes Sylvester Blissi raamatut Exposition of the Twenty-fourth of Matthew, mis ilmus Bostonis 1843. aastal. Pärast mõnede eespool nimetatud kirjelduste tsiteerimist ütleb ta:—

GSAM 117.2„Seega näivad tõe Pühakirjas ennustatud ‚suured märgid‘ ja ‚hirmuäratavad vaatepildid‘ olevat kõik täitunud, samuti need, mille kohta Päästja kuulutas, et need eelnevad tema tulemisele.

GSAM 117.3„Nii kindlalt, kui puude lehti ajamine on suve märk, nii kindlalt peavad kristlased nende märkide täitumisel teadma, et Kristuse tulek on lähedal, isegi ukse ees. See ei ole pelgalt luba seda teada, vaid meie Päästja käsib neil seda teada.“⁵

GSAM 117SÕNUMITOOJAD

GSAM 117.4Olles juhtinud tähelepanu mõningatele esialgu kuulutatud teise tulemise sõnumi peamistele joontele, võib olla huvitav märkida mõningaid neist, kes mängisid selles suures kuulutuses silmapaistvat rolli. Oleme juba nimetanud paljusid, kes kuulusid tolle aja andekamate välismaal tegutsenud jutlustajate hulka, kes seda sõnumit kuulutasid. Kui juhime tähelepanu mõnedele neist, kes olid Ameerikas eestvedajad ja kellele Issand pani selle töö koorma, siis aitab see veelgi selgemalt näidata, et Issanda käsi oli tõepoolest selles liikumises.

GSAM 118William Miller

GSAM 118.1Esmalt pöörame tähelepanu William Millerile, kes oli Ameerika Ühendriikide adventliikumises nii silmapaistev, et paljude jaoks on see liikumine tuntud lihtsalt kui „millerism“.

GSAM 118.2William Miller sündis 1782. aasta veebruaris Pittsfieldis, Massachusettsis. Juba varases lapsepõlves ilmnesid tal märgid tavapärasest suuremast intellektuaalsest tugevusest ja aktiivsusest. Mõne aasta möödudes muutusid need tunnused üha märgatavamaks kõigile, kes tema ümber viibisid. Tal oli tugev füüsiline tervis, aktiivne ja loomulikult hästi arenenud intellekt ning laitmatu moraalne iseloom. Ta oli saanud piiratud haridust kohalikus koolis vaid mõne aasta jooksul, kuid juba varsti tunnistati üldiselt, et tema saavutused ületasid tavaliselt seal töötavate õpetajate oskusi.

GSAM 118.3Härra Miller abiellus 1802. aastal ja asus elama Poultney'sse, Vermonti osariigis. Mehed, kellega ta Poultney'sse kolimisest alates suhtles ja kellele ta oli oma ilmalike soodustuste eest märkimisväärselt tänu võlgu, olid sügavalt mõjutatud skeptilistest põhimõtetest ja deistlikest teooriatest. Nad ei olnud ebamoraalsed mehed, vaid üldiselt olid nad head kodanikud, tõsise käitumisega, inimlikud ja heatahtlikud. Siiski lükkasid nad Piibli tagasi usulise tõe mõõdupuuna ja püüdsid selle tagasilükkamist põhjendada Voltaire’i, Hume’i, Volney’i, Paine’i, Ethan Alleni ja teiste kirjutistest saadud abiga. Härra Miller uuris neid teoseid põhjalikult ja tunnistas lõpuks end deistiks. Ta on ise öelnud, et tema deistlik eluperiood kestis kaksteist aastat, alates umbes 1804. aastast.

GSAM 118.4Pärast kapteni auastme saamist astus ta 1810. aastal sõjaväeteenistusse. Sõjaväest naasnud, kolis ta koos perega 1812. aastal Low Hamptoni, New Yorgi osariiki, et alustada seal põllumajandusega tegelemist. Põllumehena oli tal rohkem vaba aega lugemiseks. Ta avastas, et tema deistlikud vaated ei andnud talle mingit kindlust õnne kohta pärast käesolevat elu. Haua taga oli kõik pime ja sünge. Tema enda sõnadega:

GSAM 118.4„Häving oli külm ja jahutav mõte ning vastutus tähendas kindlat hukatust kõigile. Taevas oli otsekui vask mu pea kohal ja maa kui raud mu jalge all. Igavik — mis see oli? Ja surm — miks see oli? Mida rohkem ma endamisi arutlesin, seda segasemaks see minu arust läks. Mida rohkem ma mõtlesin, seda rohkem puntrasse jooksid mu järeldused. Püüdsin mitte mõelda, kuid ma ei suutnud valitseda oma mõtteid. Olin tõeliselt õnnetu, kuid ei mõistnud selle põhjust... Varsti pärast seda jäi Päästja isik äkitselt elavalt mu meelde. Näis, et on ikkagi keegi, kes on nii armastav ja kaastundlik, et ta võtab enda peale lepitada meie üleastumised ja seega päästab meid patu karistusest. Tundsin kohe, kui armastav pidi selline isik olema ja kujutlesin, kuidas ma heidan ennast tema kätesse ja loodan tema armule.“

GSAM 119William Milleri pöördumine

GSAM 119.1Ta ütles veel:

GSAM 119.1„Mõistsin, et Piibel toob esile just sellise Päästja, keda ma vajasin ning mind hämmastas see, kuidas võis raamat, mille kirjutajaks olid inimesed, esitada põhimõtteid, mis olid niivõrd kohased langenud maailma vajadustele. Olin sunnitud möönma, et Pühakiri on Jumala ilmutus. Piibel sai minu lemmikuks, ja Jeesuses leidsin enesele Sõbra. … Piibel sai mulle raamatuks, mida ma kõige enam uurisin ja ma võin tõesti öelda, et uurisin teda suure rõõmuga. Avastasin, et mulle oli räägitud vaid pool sellest. Ma ei suutnud mõista, kuidas polnud ma varem näinud selle ilu ja haaravust, ning kuidas olin võinud ta üldse kõrvale heita.“

GSAM 119.2William Miller kirjeldab ise oma Piibli uurimise viisi järgmiselt:

GSAM 119.2„Ma otsustasin kõrvale jätta kõik oma eelarvamused, võrrelda põhjalikult üht piiblikohta teisega ning jätkata selle uurimist korrapärasel ja metoodilisel viisil... Kui ma leidsin midagi ebaselget, võrdlesin seda alati kõigi seotud piiblikohtadega; ja Crudeni abiga uurisin kõiki piiblitekste, milles esines mõni silmapaistev sõna, mis sisaldus mõnes ebaselges osas.... Sel viisil jätkasin Piibli uurimist selle esimesel läbilugemisel umbes kaks aastat ja olin täielikult veendunud, et Piibel on iseenda tõlgendaja.

GSAM 120.1„Seda uurides jõudsin veendumusele, et kui minevikus täitunud prohvetlused on mingi kriteerium, mille alusel hinnata tulevaste prohvetluste täitumise viisi, siis ei toeta Jumala Sõna levinud arusaamu Kristuse vaimsest valitsusajast – ajalikust tuhandest aastast enne maailma lõppu ja juutide tagasipöördumisest.... Ma leidsin Pühakirjast selgelt õpetatuna, et Jeesus Kristus laskub uuesti sellele maale, tulles taevapilvedes kogu oma Isa auhiilguses.

GSAM 120.2„Ma tundsin Pühakirja uurimisest ja tema õpetusest sellist rõõmu, mida ma varem ei osanud arvatagi. Alustasin selle uurimist ilma ootuseta leida Päästja tulemise aega, ja esialgu suutsin vaevu uskuda tulemust, milleni olin jõudnud; kuid tõendid mõjusid mulle nii tugevalt, et ma ei suutnud oma veendumustele vastu seista. Ma jõudsin peaaegu kindlale järeldusele ning hakkasin ootama, valvel olema ja palvetama Päästja tulemise eest.“

GSAM 120.3Ta ütleb veel:

GSAM 120.3„Ma uskusin; ja kohe jäi mulle meelde kohustus levitada seda õpetust, et maailm võiks uskuda ja valmistuda kohtuma Kohtuniku ja Peigmehega tema tulekul. Ma ei pea siinkohal üksikasjalikult kirjeldama oma pikki ja valusaid katsumusi. Piisab öelda, et mitme aasta möödudes sundisid mind Jumala Vaim, tõe jõud ja hingede armastus võtma oma risti ja kuulutama neid asju surevale ja hukkuvale maailmale.“

GSAM 120.4Härra Miller, nagu ka teised, keda see sõnum teistes riikides liigutas, kavatses esialgu oma ülesannet täita, kirjutades ja avaldades artikleid ajalehtedes ning brošüürides. Ta avaldas oma seisukohti esmakordselt baptistide ajalehes Vermont Telegraph, mida trükiti Brandonis, Vermontis. See oli aastal 1831. Ta rääkis sellel teemal esimest korda avalikult aastal 1832. Ta ütles selle koosoleku kohta: „Issand valas oma armu koguduse peale ja paljud uskusid oma hingede päästmiseks.“

GSAM 121.1Aastal 1836 trükiti tema loengud mõnes tolleaegses ajalehes. Talvel 1837–1838 ilmusid tema loengud brošüürina. 1838. aastal trükiti teine, 204-leheküljeline brošüür, milles härra Miller väitis, et Ottomani impeerium võib langeda 1839. või 1840. aastal. Tema esimesed loengud suurlinnades toimusid 1836. aastal. Seejärel esines ta Massachusettsi osariigi linnades Randolphis, Lowellis, Grotonis ja Lynnis.

GSAM 121.2Kuni 1840. aastani oli härra Miller peaaegu ainus avalik esineja, kes rääkis Kristuse peatsest tulekust. Sel aastal ühinesid temaga ootamatult sajad inimesed, et seda sõnumit kuulutada. Mis selle suure muutuse põhjustas, selgub järgmises peatükis. 1839.–1840. aasta talvel pidas härra Miller loengusarja Exeteris, New Hampshire’is. Seal kohtus ta esimest korda pastor J. V. Himesiga, kes sel ajal võttis usu vastu ja seisis sellest hetkest alates pastor Milleri kõrval suure teise tulemise sõnumi väljaandjana ja tulise jutlustajana.

GSAM 121Joshua V. Himes

GSAM 121.3Selle suure liikumise pühendunud töötaja kohta ei saa me midagi paremat teha, kui tsiteerida tema elulookirjutajat, kes ütleb:—

GSAM 121.4„Joshua V. Himes sündis 19. mail 1805. aastal Wickfordis, Rhode Islandil. Tema isa oli tuntud Lääne-India kaubandusmees ja silmapaistev liige Wickfordi Püha Pauluse episkopaalkirikus. Tema emal oli sõbralik iseloom ja armastus Päästja vastu, mida ta valas oma poja vastuvõtlikesse kõrvadesse.

GSAM 121.5„Isa kavatsus oli olnud kasvatada oma poeg Joshua teenima selles kirikus, mille liige ta ise oli, kuid asjaolud takistasid seda. Jumalal oli selle poja jaoks teine ülesanne täita ning Ta korraldas asjad nii, et see tooks kaasa soovitud tulemuse. 1817. aastal saatis isa kapten Carteri juhtimisel teele väärtusliku lasti, mille superkargo oli Alexander Stewart. Need mehed osutusid ebausaldusväärseks ning jõudnud Lääne-India sadamasse, müüsid nad maha nii laeva kui ka lasti ja põgenesid. See sündmus muutis kõik plaanid, mis olid tehtud noore Joshuaga seoses, keda pidi saadetama Browni ülikooli Providence’is, Rhode Islandil. Selle asemel viidi ta 1821. aasta aprillis New Bedfordisse, Massachusettsisse, ja anti William Knightsi juurde, et õppida mööblimeistri ametit.

GSAM 122.1„Uude koju jõudes asus ta tõsimeelselt talle määratud tööle, otsustanud saada oma ameti meistriks. Peagi avastas ta aga, et tema usuline keskkond ei olnud päris tema maitse järgi. Ta ütleb: ‚Minu meister oli unitarist ja ta viis mind oma kirikusse. Pastori ametikohal oli reverend Orville Dewey. Ta oli hiljuti ortodoksusest ümber pöördunud. Minu õpingud piiskop Griswoldi ja Wickfordi Püha Pauluse kiriku rektori pastor William Burge’i juures ning Providence’is, Rhode Islandil asuva Püha Johannese kiriku väljendusrikka dr Crockeri jutluste sage kuulamine tegid mind täiesti võimetuks aktsepteerima härra Dewey väljendusrikkaid eitusi Kristuse ja tema apostlite õpetuste suhtes.‘

GSAM 122.2„Kuna sel ajal New Bedfordis episkopaalkirikut ei olnud, otsustas ta käia Esimeses Kristlikus kirikus [mitte Jüngrite kirikus] ja liitus hiljem selle kogudusega. ‚Siin,‘ ütleb ta, ‚leidsin ma avatud Piibli ja mõttevabaduse ning kasutasin mõlemat hästi ära.‘ Seda kirikut juhtis pastor Moses Howe. Pastor Clough ristis Joshua V. Himesi 2. veebruaril 1823. Süda põlemas innukusest oma Meistri vastu hakkas ta kohe, kaheksateistkümneaastaselt, jutustama ristilöömise lugu ja kutsuma inimesi üles meeleparandusele. Ta ütleb enda kohta:—

GSAM 122.3„‚Ma sain peagi jutlustajaks ja mulle anti luba oma ande arendamiseks... Ma läbisin oma õpipoisiaja rahuldustundega ja sain kiitust. Kuid viie või kuue aasta jooksul oli mul kombeks teha ületööd ja nii sain nädalas ühe või kaks päeva õppimiseks ja misjonitööks vaestes naabruskondades, mille viljad ma andsin oma pastorile.‘

GSAM 123.1„1825. aastal määrati ta Lõuna-Massachusettsi kristlike kirikute konverentsi misjonäriks. ‚Misjonäride toetamiseks polnud mingit plaani ega vahendeid,‘ ütleb pastor Himes, ‚ja ma otsustasin oma elatise teenimiseks äri alustada ning jutlustada nii palju, kui suutsin.‘

GSAM 123.2„1828. aastal lahkus ta New Bedfordist – mitte kahtlustega ega energiapuudusega, vaid kindla võidukindla otsusega – ning suundus Plymouthi, kus ta jutlustas Jumala Sõna koolimajades, ajutistes ruumides ja kõikjal, kus ta kuulajaid leidis. 1829. aastal jätkas ta sama laadi tööd Fall Riveris kuni 1830. aastani, mil ta kolis Bostonisse Esimese ja Teise Kristliku Kiriku pastoriks; ja siin ta jäi kolmkümmend kolm aastat. 1839. aastal pöördus ta adventistide liikumise poole, nagu seda selgitas kuulus pastor William Miller. Ta astus uude liikumisse kogu oma entusiasmiga ning tema jutlused olid täis tuld ja jõudu. 1840. aastal alustas ta ajakirja Signs of the Times väljaandmist, propageerides liikumist, millele ta oli pühendanud kogu oma südame. Kogu oma raha, kogu oma töö ja kogu oma energia suunas ta selle liikumise teenistusse ning võitis tuhandeid järgijaid.“

GSAM 123Milleri ja Himesi ühine töö

GSAM 123.3Aastatel 1840 kuni 1844. aasta sügiseni tegutsesid pastorid Miller ja Himes suures osas ühiselt, rännates linnast linna – suvel oma hiiglasliku telgiga, talvel kirikutes ja avalikes saalides. Pastor Himesi suur füüsiline jõud hoidis teda elus kuni tema 92. eluaastani. Tema vaimsed võimed olid elujõulised kuni viimase hetkeni. 1894. aasta 28. septembril pidas ta Michigani osariigis Lansingis asuval laagriplatsil üle kolmetuhande seitsmenda päeva adventisti kogudusele äärmiselt liigutava jutluse. Ta näis räägivat sama tõsiduse ja elujõuga nagu vanadel aegadel. See oli tõeliselt imetlusväärne saavutus mehe jaoks, kes oli juba kolm kuud oma 91. eluaastasse astunud ja kannatas ravimatu haiguse all, millesse ta järgmisel aastal suri.

GSAM 124.1Pastorid Miller ja Himes seisisid nii-öelda Ameerika teise tulemise liikumise „lahingurindel“ eesotsas ning olid vaid kaks paljude hulgast, kes koos nendega töötasid Kristuse tulemise õpetuse kuulutamisel; nende peamisteks tunnusjoonteks olid kindel eesmärgikindlus ja tõeline ausus. Need mehed kuulusid suures osas sellesse klassi, keda maailm nimetab „iseenda jõul üles töötanud meesteks“ – meesteks, kes olid arenenud kokkupuutes elu karmide reaalsustega, kes olid õppinud otsustama asja põhjendatuse üle põhimõtete, mitte otstarbekuse alusel. Nad olid sellise iseloomuga, nagu pastor Miller ütles, et need kirikute liikmed, kes tavaliselt sõnumi vastu võtsid, olid „kõige vagamad, pühendunumad ja elavamad liikmed“. Seda tõsiasja kinnitasid erinevate kirikute vaimulikud, kes ütlesid pärast adventistide lõplikku eraldumist neist: „See [õpetus] on võtnud meie karjast parimad.“

GSAM 124Muud silmapaistvad adventistide jutlustajad

GSAM 124.2Võib olla huvitav nimetada mõningaid mehi, kes mängisid koos pastorite Milleri ja Himesiga silmapaistvat rolli selles varases liikumises. Esimesena nimekirjas on Charles Fitch Clevelandist, Ohio osariigist, kes 1842. aastal pakkus välja idee luua skeeme, et illustreerida Taanieli nägemusi ja Ilmutuse raamatut. Selle mõtte alguseks oli Habakuk 2:2, 3. Charles Fitch suri 10. oktoobril 1844.

GSAM 124.3Dr Josiah Litch Philadelphias, keda, nagu näeme järgmises peatükis, ajendas Issand kuulutama tõde, mille täitumine põhjustas äkilise ja kiire huvi kasvu adventisõnumi vastu.

GSAM 124.4Elon Galusha Lockportist, New Yorgi osariigist, tuntud baptisti pastor, kelle kirjutised ja teenistus Issanda peatset tulekut käsitleval teemal tekitasid selles uskkonnas suurt elevust.

GSAM 125.1E. R. Pinney Seneca Fallsist, New Yorgi osariigist, veel üks pühendunud baptistikiriku pastor, kelle teenistus ja kirjutised olid selles töös jõuks. Tema kohta võiks hästi öelda, et ta on „maa sool“.

GSAM 125.2Geo. Storrs New York Cityst, kes enne adventiõpetusele pöördumist oli silmapaistev äratusjutlustaja. Tema kirjutised avaldasid võimsat mõju, innustades inimesi pühendama end ja oma varandust veelgi enam sellele tööle; eriti kehtis see 2300 päeva viimastel nädalatel. Just tema oli see, kes pärast pettumust esitas adventistidele ja kogu maailmale oma kuus jutlust inimese olemusest, surnute seisundist ja tulevasest karistusest.

GSAM 125.3Pastor Stockman Portlandist, Maine’ist, oli veel üks innukas töötaja William Milleri äratusliikumistes selles linnas. Tema surm saabus mõni nädal enne juudi aasta 1843 lõppu, kui adventistid lootsid ja ootasid, et Issand tuleks just sel ajal.⁶

GSAM 125.4Oli veel teisi silmapaistvaid mehi, keda ruumipuuduse tõttu vaid mainime, nagu N. N. Whiting, kes tõlkis Uue Testamendi inglise keelde, mida tuntakse nime all Whiting’s Translation; S. S. Snow, F. G. Brown, Apollos Hale, L. D. Mansfield, Geo. Needham, O. R. Fassett; George, Wesley ja Edwin Burnham (kolm venda), kes kõik olid sõnumi tõhusad levitajad.