14. peatükk – Suletud uks

GSAM 214.1„KUI nad olid teel õli ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, sisenesid temaga pulmamajja, ja uks suleti.“¹

GSAM 214.2Selles tähendamissõnas kirjeldatud peigmehe tulek ei tähenda Kristuse tulekut maa peale, vaid pulma. Pulmad on sündmus, mis toimub enne Issanda tulekut. Luuka evangeeliumis on see väljendatud järgmiselt: „Olge riietatud teenimiseks ja hoidke oma lambid põlemas nagu inimesed, kes ootavad isandat pulmapeolt koju. Et kui ta tuleb ja koputab, on nad otsekohe valmis talle ust avama.“²

GSAM 214Pulmadeks nimetatud kuningriigi vastuvõtmine

GSAM 214.3Peigmehe tulek pulma on kujutatud Taanieli raamatus 7:13, 14, kus Kristus tuleb Isa juurde, et vastu võtta oma kuningriik. Vanaajal nimetati kuninga saabumist oma pealinna, et võtta vastu troon ja kuningriik, pulmaks. Seda sündmust – pealinna vastuvõtmist pruudina – tähistati tõelise pulma pidulikkuse ja suurejoonelisusega. Niisiis, kui Kristus võtab taevaselt Isalt vastu oma kuningriigi, öeldakse, et ta abiellub oma pruudiga – Uue Jeruusalemmaga (Ilmutuse raamat 21:9); ja seda nimetatakse tähendamissõnas „pulmaks“.

GSAM 214.4Pärast 2300 päeva möödumist, 22. oktoobril 1844, ütlesid adventistid, kes võrdlesid oma kogemustes toimunud sündmusi idamaise pulmaga seotud faktidega: „Kristus on läinud pulma.“ Kui nad said selgemat valgust 2300 päeva lõpus toimuva sündmuse olemuse kohta, järgis nende usk Kristust töös, mille ta oli alustanud; nii nad usu kaudu „sisenesid temaga pulmamajja“.

GSAM 215„Ma tulen tagasi“

GSAM 215.11845. aastal neiu Harmonile antud nägemuses, kus Kristus läks taevase pühamu esimesest ruumist teise ruumi, leiame järgmised sõnad: „‚Oodake siin; ma lähen oma Isa juurde, et võtta vastu kuningriik; hoidke oma riided puhtad, ja veidi aja pärast tulen ma pulmast tagasi ja võtan teid enda juurde.‘ Siis saabus Jeesuse juurde pilvine vanker, mille rattad olid nagu leegitsev tuli ja mida ümbritsesid inglid. Ta astus vankrisse ja viidi kõige pühamasse paika, kus istus Isa.“³

GSAM 215Armu pärast ukse sulgemist

GSAM 215.2Selle tähendamissõna suletud uks näib viitavat sündmusele, mis toimub enne Inimese Poja tegelikku tulekut taevastes pilvedes; sest pärast ukse sulgemist tulevad teised neitsid ja koputavad, ning neile öeldakse, et nad peavad „valvama“, sest nad ei tea tema tulemise päeva ega tundi. Peale selle suletakse see uks pärast seda, kui targad neitsid lähevad koos Peigmehega pulma.

GSAM 215.3Neitsite tähendamissõnas kasutatud keelest võib järeldada, et pärast pulmapeole sisenemist on isegi „rumalatel“ neitsitel veel võimalus teha vastuvõetavaid ettevalmistusi Peigmehe vastuvõtmiseks. Neile antakse käsk „valvata“. Valvamine ja ootamine on tunnused, mis on seotud tõelise ettevalmistusega Issanda vastuvõtmiseks. Seega tundub, et halastus ei kao, kui selle tähendamissõna uks suletakse.

GSAM 215Mitte Luuka 13:25–28 uks

GSAM 215.4Varem on tehtud vigu, segades selles tähendamissõnas mainitud ukse kokku Luuka evangeeliumi 13:25–28 mainitud uksega, kus on kirjas: „Pärast seda, kui majaperemees üles tõuseb ja ukse sulgeb, seisate te väljas ja palute: ‚Issand, ava meile uks!‘ Aga ta vastab: ‚Ma ei tea, kes te olete või kust te tulete.... Minge minema, kõik te ülekohtused!‘ Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami, Iisakut ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, teie aga olete välja tõugatud.“ Eelnevast tekstist selgub väga selgelt, et kui see uks on suletud, on väljajäetute saatus otsustatud. Siis on Jumala kuningriik tulnud, sest nad näevad päästetuid kuningriigis. Seevastu neitsite tähendamissõnas ei ole Issand veel oma kuningriiki tulnud, vaid on läinud oma Isa juurde, et oma kuningriiki vastu võtta.

GSAM 216Suletud uks eelkujulises teenistuses

GSAM 216.1Need, kes usus järgisid Kristust tema töös pärast 2300-päevase perioodi lõppu – 22. oktoobril 1844 –, nägid, et kui lepituspäev saabus eelkujulises teenistuses, sulges ülempreester välimise kambri ukse ja avas ukse kõige pühamasse, et seal täita oma tööd, kustutades pühamus tunnistatud patud; ja et samamoodi oli ka Kristus, meie ülempreester, sulgenud taevase templi väliskambri ukse ja avanud selle kambri, kus oli näha „tema lepingulaegas“.⁴

GSAM 216Kes olid eksinud?

GSAM 216.2Sel ajal oli adventistide seas neid, kes polnud veel saanud selget valgust Kristuse pühamu teenistuse kohta, kuna nende tähelepanu polnud veel juhitud Kolmanda ingli sõnumile. Need eksisid, segades pühamu välimise ukse kokku suletud uksega Luuka 13:25–28. Siiski ei olnud need seitsmenda päeva adventistid. Kuid kes nad olid, kuidas see õpetus tekkis ja millised asjaolud viisid selliste järeldusteni, püüame me siin näidata.

GSAM 217.1Inimesed, kes olid adventisõnumi kuulutamise ajel eraldunud nime poolest kristlikest kirikutest, samuti need, kellest nad sel viisil eraldusid, on mainitud Ilmutuse raamatu seitsmest kogudusest viienda ja kuuenda kohta antud tunnistuses. Viiendale, Sardi kogudusele suunatud hoiatus kõlab järgmiselt: „Tuleta siis meelde, kuidas sa oled vastu võtnud ja kuulnud, ja hoia kinni ning paranda meelt (sõnasõnaline tõlge KJV-st)! Aga kui sa ei valva, siis tulen ma nagu varas ja sa ei oska arvata, millisel hetkel ma sind taban.“⁵ Sellest sõnastusest on ilmne, et need, kellele see oli suunatud, olid kuulnud kuulutust Issanda tulekust. Nad olid seda väidetavalt vastu võtnud, kuid olid nüüd valmis sellest loobuma.

GSAM 217Filadelfia kogudus

GSAM 217.2Järgmisena mainitakse Filadelfia kogudust, evangeelse koguduse kuuendat seisundit. See kogudus esindab inimesi, kes olid toodud välja Ilmutuse raamatu 14. peatüki esimese ja teise sõnumi kuulutuse alusel. Sellele kogudusele ütleb Issand: „Ma tulen varsti. Hoia kinni sellest, mis sul on, et ükski su võidupärga ei võtaks.“⁶ Nende poole pöördutakse veel järgmiste sõnadega: „Nõnda ütleb Püha ja Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab nii, et ükski ei sulge, ja kes sulgeb nii, et ükski ei ava: Ma tean su tegusid – vaata, ma olen avanud su ees ukse, mida keegi ei saa sulgeda. Ma tean, et sul on vähe jõudu, aga sa oled järginud minu õpetust ega ole salanud minu nime.“⁷

GSAM 217Mis on selle tähendamissõna suletud uks?

GSAM 217.3Mida tuleb mõista äsja tsiteeritud piiblikohas mainitud avatud ja suletud ukse all? Meie arvates võib sellele küsimusele rahuldava vastuse leida kaasnevast selgitusest: Kuigi adventistide seas oli neid, kes olid saanud täiendavat valgust ja õpetasid, et Päästja oli viinud oma teenistuse taevase pühamu esimesest osast teise, ning esitasid avatud ja suletud ukse küsimust õigesti neile, kes tahtsid kuulata, oli teine rühm, kes sellele tõele vastu seisis ja püüdis juurutada usku õpetusse, et avatud uks on suletud ja suletud uks avatud. Seda tehes takistasid nad Issanda teenijate teed või tööd siin maa peal. Taevase pühamu uksi avab ja sulgeb Kristuse vägi – see, „kes avab nii, et ükski ei sulge.“ Filadelfia kogudusele suunatud sõnumis saavutavad need, kes kindlaks jäävad, sõna järgivad ja Tema nime ei eita, võidu, mis avab ukse, mida keegi ei saa sulgeda. See viitab kahtlemata juurdepääsuuksele rahva juurde, mille inimesed (nagu me näeme) olid näiliselt tõhusalt sulgenud; kuid tunnustusena nende kindlameelsusele seab Issand ustavate ette „avatud ukse“, mida keegi ei saa sulgeda.

GSAM 218Sõna uks

GSAM 218.1Pühakirjas on palju näiteid, kus ust kasutatakse selles tähenduses. Paulus kirjutab korintlastele: „Siin on mulle avanenud suur uks tõhusaks tööks (sõnasõnaline tõlge KJV-st), kuigi ka vastaseid on palju.“⁸ Samuti ütleb ta oma teises kirjas korintlastele: „Kui ma Troasesse tulin Kristuse evangeeliumi kuulutama ja nägin, et Issand oli mulle avanud ukse, ei saanud ma ikka meelerahu, sest ma ei leidnud sealt oma venda Tiitust.“⁹ Ta esitas ka koloslastele järgmise palve: „Pühendage endid palvele, olge valvsad ja püsige tänus! Palvetage ka meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust, mille pärast ma olen ahelates.“¹⁰

GSAM 218.2Nendest pühakirja kohtadest selgub, et tõe kuulutamise võimalusi nimetatakse avatud usteks; ja Filadelfia kogudusele öeldud sõnadest võib järeldada, et sel ajal, kui see rahvas välja kutsuti, tegid inimesed pingutusi, et sulgeda neile sõna levitamise uks. Kui Filadelfia kogudus läbis selle katsumuse, hoides kindlalt kinni Tema „sõnast“ ja „nimest“, oli Issanda sõnum neile, et Ta paneb nende ette avatud ukse, mida keegi ei suuda sulgeda.

GSAM 219Olukord pärast 22. oktoobrit 1844

GSAM 219.1Kuna meil on ees prohvetlikes sõnades kirjeldatud juhtum, vaatame tagasi olukorrale sündmuste arengu valguses. Nagu juba esitati, olid kogudused kuni 1844. aasta aprillini avatud adventisõnumi kuulutamiseks, kusjuures töötajate järele oli nõudlus suurem, kui elavad jutlustajad suutsid rahuldada. Pärast 1844. aasta kevadel kogetud pettumust pöördusid need, kes ei olnud seda õpetust siiralt omaks võtnud, selle vastu. Kui 1844. aasta suvel kuulutati Ilmutuse raamatu 14. peatüki teise ingli sõnumit ja „kesköö hüüdu“ (Matteuse 25), algas kõige karmim tagakiusamine nende vastu, kes ikka veel julgesid kinnitada oma usku Issanda peatsesse tulekusse. Need vastased püüdsid mitmesuguste vahenditega seda teemat maha suruda ja igal võimalikul viisil takistada nende tööd, kes ikka veel kuulutasid: „tema kohtumõistmise tund on käes.“ William Miller ütles selle vastuseisu kohta: „See on kõige ebaloomulikum ja seletamatu.“ Vastuseis oli 2300 päeva lõpu lähenedes nii otsustav, et Geo. Storrs ütles selle kohta: „Me oleme lõpetanud nime poolest kristlike kirikute ja kõigi õelatega, välja arvatud niivõrd, kuivõrd see hüüd neid mõjutab.“

GSAM 219.2Pärast selle ajavahemiku lõppu, kui vastuseis ja õelate pilkamine olid kahekordistunud ja kolmekordistunud, ütles William Miller olukorra kohta: „Oleme teinud oma töö, hoiatades patuseid ja püüdes äratada formaalset kirikut. Jumal on oma ettehoolduses ukse sulgenud.“¹¹

GSAM 219Patuste üldine kõvadus

GSAM 219.3Selline pilkav maailm mitte ainult ei muutnud patuseid Kristuse teise tulemise õpetuse suhtes veelgi kangemaks, vaid ka nime poolest kristlikesse kirikutesse kuuluvate inimeste tunnistus oli järgmine: „Kui meenutame, kui ‚haruldased‘ on tõelise ümberpööramise juhtumid ja mõtleme patuste peaaegu piiramatule julmusele ning paadumisele, hüüatame tahtmatult: ‚Kas Jumal on unustanud olla armuline või on armuuks suletud?‘“¹²

GSAM 220.1Teise töötaja kirjutistest loeme veelgi enam olukorra kohta pärast prohvetliku perioodi lõppu: „Siis oli peaaegu võimatu pääseda uskmatute juurde, sest 1844. aasta pettumus oli paljude mõistuse nii segadusse ajanud, et nad ei tahtnud kuulata ühtegi selgitust selles asjas.“¹³

GSAM 220Kõik uksed uskmatuteni on suletud

GSAM 220.2Selline olukord näis esialgu sulgevat ukse kõigile peale nende, kes ikka veel kindlalt hoidsid kinni oma usust ja lootusest Kristuse peatsesse tulekusse. Kuna sõna levitamise uks näis olevat täiesti suletud ja adventistid nägid, et nende kogemust kajastavas tähendamissõnas oli suletud uks, on kergesti mõistetav, kuidas nad jõudsid järeldusele, et patustele ei ole enam armu: või, nagu mõned seda väljendasid, et „armu uks oli suletud“, eriti kui nad arvasid, et see suletud uks selles tähendamissõnas ja suletud uks Luuka 13. peatükis on üks ja sama. Kui inimesed keeldusid täielikult kuulamast, kõvendades seega oma südant, kuidas nad siis oleksid saanud pöörduda?

GSAM 220Kes õpetas esimesena valet suletud ukse õpetust?

GSAM 220.3Nüüd tekib küsimus: kes alustas „patustele pole enam armu“ doktriini õpetamist? Kes uskus seda? Ja kes lükkas selle tagasi? Vastuseks esimesele küsimusele juhime tähelepanu J. V. Himesi aruandele tema 1845. aasta kevadel Maine’i osariiki tehtud külaskäigu kohta. Ta ütleb:—

GSAM 220.4„Vend Joseph Turner ja teised võtsid seisukoha, et me oleme suures hingamispäevas – et kuus tuhat aastat on lõppenud – ning seetõttu ei tohiks ükski adventist enam füüsilist tööd teha. Nende arvates tooks selle tegemine kindlasti kaasa nende lõpliku hukatuse.

GSAM 220.5„Oodates selles maailma käsitsitööst eemaloleku seisundis, paistis vend Turneri meelele uus valgus, nagu arvatigi, nimelt et Peigmees OLI TULNUD – et ta tuli möödunud juudi aasta seitsmenda kuu kümnendal päeval – et siis toimus pulm – et kõik neitsid sisenesid siis mingis mõttes temaga pulmamajja, ja uks suleti!– ükski neist ei saanud kaduma minna, ja ükski väljaspool olev ei saanud pääseda. Nõnda olid kõik selle võimsa maailma vaimsed asjad lõppenud.“¹⁴

GSAM 221Kes astus valeteooria vastu kindlalt välja?

GSAM 221.1Pastor Turner hakkas oma „enam-pole-armu“ õpetust levitama Maine’i osariigis Pariisis ning tal oli mõnda aega selles piirkonnas üsna suur järgijaskond. Kuna adventistidest väljaspool olevate inimeste juurde – olgu nad siis usutunnistajad või mitte – ei olnud enam juurdepääsu, kaldusid paljud loomulikult Turneri vaatepunkti poole.

GSAM 221.2Et vältida mõiste adventistid väärarusaama, nimetame neid edaspidi esimesepäeva adventistideks; ja just paljud sellest rühmast võtsid vastu härra Turneri vaateid. Nad polnud veel näinud ega kuulnud hingamispäeva tõde, samuti polnud nad kuulnud Kolmanda ingli sõnumist. Just neist räägib proua White ühes oma väljaandes järgmiselt:—

GSAM 221.3„Pärast 1844. aasta ootuseaja möödumist uskusid adventistid endiselt, et Päästja tulek on väga lähedal; nad olid veendunud, et olid jõudnud olulise kriisini ja et Kristuse töö inimeste eestkostjana Jumala ees oli lõppenud. Olles andnud edasi hoiatuse kohtutunni ligidusest, arvasid nad, et nende töö maailma heaks oli tehtud ja nad ei tundnud enam hingekoormat patuste päästmise pärast, kuna jumalakartmatute jultunud ja teotav pilkamine näis tõendavat, et Jumala Vaim oli eemaldunud Tema armu hüljanuist. Seega tundus, et prooviaeg oli lõppenud või nii nagu nad ise seda väljendasid — ‚armuuks oli suletud‘. Nagu juba mainitud, olid adventistid lühikese aja jooksul ühisel seisukohal, et armuuks oli suletud.“¹⁵

GSAM 222.1Selles tsitaadis kirjeldab proua White esimesepäeva adventistide seisukohta. Ta ei vihja isegi sellele, et ta ise seda uskus. Nagu eespool näidatud, õpetas seda õpetust esimesena Joseph Turner Maine’i osariigis Pariisi linnas. Proua White (tollal neiu Harmon) kohtus Joseph Turneriga eespool nimetatud kohas 1845. aasta varakevadel ja kuulis teda kuulutamas oma õpetust, et „adventistidele pole enam füüsilist tööd ega patustele enam armu“, ning ütles talle selgelt, et ta „õpetab valet õpetust; et patustele ja neile, kes ei ole tõde teadlikult tagasi lükanud, on ikka veel armu.“

GSAM 222Vastuseis „armu pole“ teooriale

GSAM 222.2J. N. Andrews, kes elas aastatel 1844 ja 1845 Pariisi linnas, Maine’is, ning kes oli täielikult kursis nii sealsete inimeste tegevusega kui ka Joseph Turneriga, kes õpetas, et patustele ei ole enam armu, ütleb neiu Harmoni seisukoha kohta sel teemal tol ajal järgmist: „Selle asemel, et nägemused oleksid neid selle vaate omaks võtma suunanud, parandasid need neid, kes sellest ikka veel kinni pidasid.“¹⁶

GSAM 222.3Neiu Harmon külastas Maine’i osariigi Pariisi teist korda 1845. aasta suvel. Selle külastuse kohta tsiteerin proua Truesdaili, kes elas tol ajal Pariisis. Ta ütleb:—

GSAM 222.4„Neiu Harmoni külaskäigu ajal Maine’i osariigi Pariisi linnas 1845. aasta suvel rääkisin ma talle üksikasjadest seoses ühe minu kalli sõbraga, kelle isa oli keelanud tal meie koosolekutel osaleda, mistõttu ta ei olnud valgust tagasi lükanud. Ta vastas naeratades: ‚Jumal ei ole mulle kunagi näidanud, et sellistele inimestele pole päästet. See kehtib ainult nende kohta, kellele on tõe valgus esitatud ja kes on selle teadlikult tagasi lükanud.‘“¹⁷

GSAM 222.5Ta räägib ka neiu Harmoni kolmandast külaskäigust Pariisi 1846. aastal järgmiselt:—

GSAM 222Veel üks vastuväide valeteooriale

GSAM 222.6„Teine mainimist väärt juhtum oli nägemus, mis anti 1846. aastal Maine’i osariigis Pariisis. Neiu Harmonile näidati, et kui Saatan ei suuda takistada ausameelseid inimesi oma kohustust täitmast, siis kasutab ta oma oskusi, et sundida neid kohustustest kaugemale minema. Üks hea õde oli kogudustele rääkinud, et Jumal on nad hüljanud, sest nad olid tagasi lükanud taevast saadetud sõnumi, mis oli mõeldud nende päästmiseks. Õde Harmonile näidati, et selles sõnumis polnud tõtt, sest kogudustes oli palju neid, kes võtaksid tõe veel omaks; et head inglid hakkaksid veel nende koguduste hingede heaks töötama, ja kui nad seda teeksid, jätaksid nad [inglid] selle õe koos tema sõnumiga [tähendades tema ‚armu pole‘ sõnumit] ukse taha.“¹⁸

GSAM 223Ei ole vastuolu

GSAM 223.1Kuna on neid, kes püüavad väga innukalt tõestada, et proua White õpetas kunagi teooriat „enam ei ole halastust patustele“, kuid nüüd õpetab vastupidist, esitan ma tunnistusi neilt, kes on tuttavad tema tööga alates 1845. aastast, tema pingutuste kohta patuste pöördumise nimel. Järgnev on avaldus Ira Abbeylt Brookfieldist, Madisoni maakonnast, New Yorgi osariigist:—

GSAM 223.2„Aastatel 1846–1850 külastasid vend ja õde White meie kodu ning olid väga innukad laste ja nende suhtes, kes ei olnud tõde tagasi lükanud. Nad tegid tööd pöördumata hingede heaks, ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud õde White’i ütlemas, et taganenutel ja neil, kes ei olnud tõde tagasi lükanud, poleks lootust.“¹⁹

GSAM 223Esimesepäeva adventistide tunnistus

GSAM 223.3Selle kohta, mida Uus-Inglismaa esimesepäeva adventistid teavad äärmuslikust suletud ukse doktriinist, olgu tunnistuseks järgmine kiri:—

GSAM 223.4„5.–9. augustil 1891 pidasin ma Brookstonis, umbes 30 000 elanikuga linnas, väitlust pastor Miles Grantiga. Väitlus toimus suures telgis ja seda juhatas härra John Barbour, endine linnavolikogu esimees. See linn asub Bostonist umbes kahekümne miili kaugusel. Vaidlus puudutas hingamispäeva küsimust, kuid härra Grant püüdis arutellu kaasata õde White’i kogemust selles töös. Ta süüdistas, et ‚talle näidati juba 1844. aastal, et katseaeg oli möödas ja patustele ei olnud enam armu.‘“

GSAM 224.1„Vastuseks ütlesin talle, et peaaegu kõik esimesepäeva adventistid võtsid selle seisukoha omaks enne, kui me nendest lahkusime, ning et proua White ei pooldanud seda seisukohta üldse, vaid üks esimesi asju, mida talle näidati, oli see, et see seisukoht oli ‚vale‘ ja et patustele oli ikka veel armu. Ma ütlesin: ‚See on nii, ja pastor Grant teab, et see on nii.‘ Kui ma seda ütlesin, noogutasid paljud minu ees istuvad esimesepäeva adventistid [see rühm moodustas üsna suure osa suurde telki kogunenud rahvast] pead, väljendades selle väitega jõulist ja kindlat nõustumist. Piisab öelda, et pastor Grant ei maininud seda punkti arutelus enam.“ Allkirjastatud „Geo. E. Fifield, South Lancaster, Mass., 6. detsember 1895.“

GSAM 224Proua White otsib alati patuste päästmist

GSAM 224.3Seda, et proua White on töötanud patuste pöördumise nimel alates 1844. aastast kuni tänaseni, tõestavad veelgi järgmised faktid: tema ja pastor White pidasid koosolekut Albert Beldeni majas Rocky Hillis, Connecticutis, mis algas 20. aprillil 1848. Sellel koosolekul tehti tööd mõnede maailma inimeste heaks. Pastor White ja tema abikaasa ilmutasid selliste hingede suhtes erilist huvi. Selle kohta toome tunnistuse ühelt selliselt inimeselt, kes sai ristimise pastor White’i käest. John Y. Wilcox kirjutab Kensingtonist, Connecticutist, 22. veebruaril 1891 järgmist:—

GSAM 224.4„Ma jõudsin tõeni ajal, mil koosolekuid peeti vend A. Beldeni maja lõpetamata toas Rocky Hillis, Connecticutis. Ma sain praeguse tõe valguse tänu vend ja õde White’i tööle. Varsti pärast seda olin ma ristitud venna White’i poolt. Ilma nende julgustuse ja tugevuseta, mida ma neilt sain, ei tea ma, kas ma oleksin kunagi julgenud mõelda või tunda, et Issand on mind vastu võtnud. Nad tundsid minu vastu sügavat huvi ja töötasid selle nimel, et mind aidata.“

GSAM 225.1Pastor White kirjutas sellest koosolekust kirjas Stockbridge Howlandile Topshamis, Maine’is: „Vend Bates esitas käske selges valguses ning mõjusad tunnistused rõhutasid nende tähtsust. Sõna mõju kinnitas neid, kes olid juba tões, ja äratas need, kes ei olnud veel päriselt otsustanud.“

GSAM 225Töö patuste heaks Oswegos, New Yorgis

GSAM 225.2Aastal 1849 tegutsesid pastor James White ja tema abikaasa Oswegos, New Yorgi osariigis. Nendel koosolekutel pöördusid Jumala ja praeguse tõe poole Hiram Patch ja neiu Benson, kes olid kihlatud.

GSAM 225.31850. aasta märtsis peeti Oswegos taas koosolekuid. Aprillikuu ajakirjas Present Truth rääkis pastor White neist koosolekutest järgmist:

GSAM 225.3„Selles linnas on praegu käimas väga huvitav töö järelejäänute laste seas. Nende päästmine on olnud meie koosolekute peamine teema viimase kahe hingamispäeva jooksul, ja Jumal on meid imeliselt õnnistanud. Tõde on avaldanud head mõju nii meile kui ka meie lastele. Viimasele esimesele päevale järgnenud õhtul pidasime koosoleku spetsiaalselt nende heaks, ja Issanda Vaim valati meie keskel välja. Kõik lapsed kummardasid Issanda ees ja tundusid mõistvat, kui oluline on pidada käskudest kinni, eriti viiendast, ning otsida päästet Jeesuse Kristuse kaudu. See oli üks huvitavamaid koosolekuid, mida ma kunagi olen näinud.“

GSAM 225.4Ajakirja Present Truth 1849. aasta novembri numbris avaldas pastor White ülevaate mitmest inimesest, kes olid pöördunud ja ristitud; ning selle ajakirja viimases numbris 1850. aastal on kirjas ülevaade Waitsfieldis, Vermontis toimunud koosolekust ja Heman Churchilli osalemisest, kes oli just maailmast pöördunud. Artiklis nimetatakse teda „vennaks“. Kuidas see oleks võimalik, kui patustele ei oleks enam armu?

GSAM 226Kahekümne ühe tunnistaja ütlused

GSAM 226.1Sellega seoses esitame tunnistuse, mille allkirjastasid 1888. aastal kakskümmend üks isikut, kellest igaüks kuulus 1844. aastal adventliikumisse ja oli kursis Kolmanda ingli sõnumi tekkimisega. Kõik olid selle sõnumiga liitunud enne 1851. aastat, enamik neist oli seotud seitsmenda päeva adventistidega peaaegu alates sõnumi tekkimisest:—

GSAM 226.2„Meie, allakirjutanud, kes olime 1844. aastal tähtaja möödumisel hästi kursis adventliikumisega ning võtsime Kolmanda ingli sõnumi tõe omaks juba 1850. aastal, kirjutame käesolevaga rõõmuga alla järgmisele avaldusele, mis puudutab suletud ukse õpetust, mida Kolmanda ingli sõnumi uskujad on järginud alates selle tekkimisest kuni viimati mainitud kuupäevani ja edasi.

GSAM 226.3„Nad uskusid kooskõlas Ilmutuse raamatu 3:7, 8 ja teiste pühakirja kohtadega, et Taanieli raamatu 8:14 2300 päeva lõppedes lõpetas Kristus oma teenistuse taevase pühamu esimeses osas, siirdus teenima kõige pühamasse osasse ning alustas kohtumõistmise tööd, muutes sellega seoses oma suhet päästeplaaniga. Siin avati üks uks ja suleti teine.

GSAM 226.4„Nad uskusid, et need, kellel oli selge valgus Esimese ingli sõnumi kohta, kuid kes pöörasid sellele selja ja vastandasid end sellele kibedalt, olid Jumala poolt hüljatud. Kuid nad ei uskunud, et need, kellel seda valgust polnud, või need, kes ei olnud enne 1844. aastat jõudnud vastutuseikka, oleksid hüljatud, kui nad otsiksid Jumalat siirast südamest.

GSAM 226.5„Kuigi nad uskusid koos William Milleriga ja suurema osa adventistidega vahetult pärast tähtaja möödumist, et nende töö maailma heaks on tehtud ja et Issand tuleb väga varsti, ei uskunud nad siiski pärast seda, kui valgus pühamu ja kolmanda sõnumi kohta selgitas nende pettumust, et armu ei ole enam, välja arvatud neile, kes olid valguse tagasi lükanud.“

GSAM 227.1Allkirjastatud: „J. B. Sweet, South Saginaw, Mich.; Samuel Martin, West Rindge, N.H.; Ira Abbey, North Brookfield, New York; proua R. B. Abbey, North Brookfield, New York; proua Diana Abbey, North Brookfield, New York; proua L. B. Abbey, North Brookfield, New York; Heman S. Gurney, Memphis, Michigan; Ann E. Gurney, Memphis, Michigan; William Gifford, Memphis, Michigan; proua Mary S. Chase, Battle Creek, Michigan; S. M. Howland, Battle Creek, Michigan; proua F. H. Lunt, Battle Creek, Michigan; proua Melora A. Ashley, Battle Creek, Michigan; proua Caroline A. Dodge, Battle Creek, Michigan; proua Sarah B. Whipple, Battle Creek, Michigan; proua Uriah Smith, Battle Creek, Mich.; proua Paulina R. Heligass, Moline, Kan.; R. G. Lockwood, St. Helena, Cal.; proua R. G. Lockwood, St. Helena, Cal.; Reuben Loveland, North Hyde Park, Vt.; proua Belinda Loveland, North Hyde Park, Vt.“

GSAM 227Vääralt tõlgendatud nägemus

GSAM 227.2On tehtud katse tõlgendada nägemust, mis anti proua White’ile Topshamis, Maine’is, 24. märtsil 1849, nii, et see õpetaks seda ekslikku õpetust – enam ei ole patustele armu. See nägemus anti just sel ajal, kui hakati tutvustama „Rochesteri koputusi“ (spiritism). Proua White nägi, et salapärased märgid ja imed ning valed reformatsioonid suurenevad ja levivad. Need reformatsioonid ei olnud reformatsioonid eksimusest tõeni (ta ei öelnud, et selliseid reformatsioone kunagi ei tuleks, vaid et need, mida talle näidati ja kus kasutati inimlikku mõju, olid just sellised), vaid halvast veel halvemaks; sest need, kes väitsid, et nende süda on muutunud, olid end vaid religioosse rüüga ümbritsenud, mis varjas kurja südame patu. Mõned näisid olevat tõeliselt pöördunud, mis võimaldas neil petta Jumala rahvast; kuid kui nende südameid oleks olnud võimalik näha, oleksid need paistnud sama mustad kui alati.

GSAM 227.3Siis ütles ta: „Minu kaasasolev ingel käskis mul otsida hinge vaeva patuste eest, nagu see varem oli. Ma vaatasin, kuid ei näinud seda; sest nende pääsemise aeg on möödas.“²⁰

GSAM 228.1On väidetud, et see nägemus õpetas, et patustele ei ole enam armu, kuid me küsime: kuidas see võiks olla võimalik, kui ta oli sellele õpetusele vastu olnud juba alates hetkest, mil Joseph Turner seda 1845. aasta kevadel esmakordselt õpetas, ning oli kogu selle aja jooksul pühendunult töötanud patuste pöördumise ja pääsemise nimel?

GSAM 228.21854. aastal avaldatud teoses Supplement to Experience and Views ütleb proua White: „Viidatud ‚valereformatsioonid‘ tuleb veel täielikumalt näha. See nägemus puudutab eelkõige neid, kes on kuulnud ja tagasi lükanud adventiõpetuse valguse. Nad on antud tugevate eksituste kätte. Sellistel ei ole enam ‚hinge vaeva patuste eest‘, nagu varem.“²¹

GSAM 228.3Vastased väidavad, et teavad paremini, mida proua White selles nägemuses nägi, kui ta ise. Vaadelgem seda hetkeks seoses nende versiooniga, nimelt et ta nägi patuste olukorda, mitte äratajate oma. Niisiis vaatas ta patuste poole, et leida „hinge vaeva patuste eest, kuid ei suutnud seda näha“. Kes on kunagi leidnud hinge vaeva patuste eest, lihtsalt patuseid vaadates? Aga me küsime: kuidas on lood eespool mainitud tunnistuses nimetatud isikutega, kes kasutasid lihtsalt inimlikku mõju ja mesmerismi, et võita uskujaid, ning nimetasid seda Jumala Vaimu tööks? Kas need vastased, kes olid nii innukad näitama, et proua White õpetas äärmuslikku „suletud ukse“ teooriat, on valmis tunnistama, et need äratajad olid pühad inimesed ja võitsid tõelisi uskujaid?

GSAM 228.4Igale erapooletule mõistusele on selge, et selles kontekstis käsitletud inimrühm koosnes neist, kes väitsid endal olevat seda hinge vaeva, samas kui nad olid hüljanud valguse ja tõe ning kasutasid mesmerismi, et võita pöördunuid. Sellistel ei saanud olla tõelist hinge vaeva patuste eest, kui nad ise olid hukkamõistu all; sest „nende [enda] pääsemise aeg on möödas“.

GSAM 229.1Proua White’i 24. märtsi 1849. aasta nägemusest on mõned inimesed püüdnud järeldada, et see õpetas, et patustele ei ole enam armu; kuid me oleme juba näidanud, et 1845. aastal õpetas ta Pariisis, Maine’is, et armu on kõigile, kes ei olnud teadlikult ja mõistes valgust ja tõde tagasi lükanud. 1846. aastal samas kohas saadud nägemuses näidati, et Issandal oli „kirikutes rahvas, kes ei olnud tõde tagasi lükanud“. Neile, kes mõtlesid teisiti, anti noomitus, öeldes, et Jumala inglid hakkavad veel nende heaks töötama, ja kui nad seda teevad, jäävad need, kes neid hukka mõistavad, väljapoole.

GSAM 229.2Veel kord, 1848. aasta aprillis, tegutsesid pastor White ja tema abikaasa Rocky Hillis, Connecticutis, patuste pöördumise nimel. Kõik see tõestab, et 24. märtsi 1849. aasta nägemus on kooskõlas 1846. aastal Maine’i osariigis Pariisi linnas antud nägemusega ning nende Jumala teenijate tegevusega 1848. aasta aprillis.

GSAM 229Vale ärataja lüüakse

GSAM 229.3See nägemus avaldati esmakordselt Connecticuti osariigis 1849. aastal. Üks pastor töötas seal väga innukalt uute usklikute võitmiseks, väites isegi, et tal on keelteand. Ta püüdis saavutada mõju Rocky Hilli väikese hingamispäevapidajate rühma üle. Üht neist nimetas ta „Issanda kalliks pühakuks“. Proua White’il oli tema juuresolekul nägemus, mis näitas selle mehe tegevuse petlikku olemust ning seda, et tema „kallis pühak“ järgis eluviisi, mis ei olnud kooskõlas seitsmenda käsuga. See „pühak“ eitas süüdistust ning pastor esitas tugeva kaitsekõne, püüdes võita kaastunnet „vaese Issanda pühaku“ suhtes, nagu ta teda nimetas. Järgmisel ööl tabas seda noort naist koolerahoog ja ta arvas, et sureb. Ta kutsus proua White’i enda juurde ja tunnistas, et see, mis talle tema kohta oli näidatud, oli tõsi; et ta oli süüdi just selles, mida proua White oli öelnud. Niisiis ei õnnestunud sellel valetöölisel seda kogudust petta ja tema tegevuse olemus paljastati, mis lõpetas järsult tema tegevuse selles paigas.

GSAM 230Veel üks vale ärataja Oswegos, New Yorgis

GSAM 230.1Eespool esitatud tunnistuses toodud põhimõtte täiendavaks illustreerimiseks ning selleks, et näidata, kuidas pastor White ja tema abikaasa töötasid veel 1849–1850. aastal patuste pöördumise nimel, toome järgmised faktid, mille rääkisid mulle Elias Goodwin ja teised Oswego koguduse varased liikmed New Yorgi osariigis:—

GSAM 230.2Sel ajal (1849) elas selles paigas noormees nimega Hiram Patch. Ta oli kihlatud noore naisega, kellega ta varsti pärast seda abiellus. Nad olid pöördumata inimesed, kuid käisid pastor White’i ja tema abikaasa korraldatud koosolekutel ning olid peaaegu veendunud kristlasteks saama. Sel ajal algas ühes Oswego koguduses äratusliikumine, mida ei algatanud vaimulikud, vaid silmapaistev ilmikliige, maakonna rahaliste vahendite laekur. See mees näis olevat väga innukas ja väitis, et tal on suur mure patuste pärast. Ta väänas käsi, kui palvetas uskmata inimeste eest, olles ilmselt suurimas ahastuses nende kadunud seisundi pärast.

GSAM 230.3Härra Patch ja tema kihlatu käisid neil ärkamiskoosolekutel ning olid kahevahel, kuidas otsustada. Nad olid kohal ühel korral, kui proua White’il oli nägemus, milles talle osutati Hoosea 5:6–7, kus on kirjas: „Nad lähevad oma karjade ja kariloomadega Issandat otsima, aga ei leia teda; ta on end neist eemaldanud. Nad on tegutsenud reetlikult Issanda vastu, sest nad on sünnitanud võõraid lapsi; nüüd neelab kuu nad koos nende osadega.“ Talle näidati, et need, kes seda ärkamist juhtisid, ei olnud Jumalaga õiges suhtes ja et neil puudus tõeline hingeline mure patuste pärast.

GSAM 231Ebaõnnestumise ennustus

GSAM 231.1Siis ütles ta härra Patchile: „Mulle öeldi, et ma peaksin teile ütlema, et antud juhul täitub selle teksti sõnum sõna-sõnalt. Oodake kuu aega ja te saate ise teada, millised on need inimesed, kes selles ärkamises osalevad ja kes väidavad, et neil on patuste eest nii suur mure.“ Härra Patch vastas: „Ma ootan.“

GSAM 231.2Kahe nädala jooksul pärast seda nägemust purunes nimetatud laekuril, kes väitis, et tal on patuste pärast nii suur hingeline mure, tema teeseldud piinade käigus maos veresoon ning ta tuli verekaotuse tõttu voodisse panna. Laekuri ametikoha asju pidi üle võtma maakonna šerif, kes koos ühe konstaabliga vaatas läbi laekuri raamatupidamisraamatus nõutud saldo ja loendas seejärel raha kokku, et asja üle võtta, kui äkki selgus, et rahas oli puudujääk täpselt 1000 dollari ulatuses.

GSAM 231.3Šerifile ja konstaablile tundus võimatu, et mees, kes oli nii pühendunud usulisele ärkamisele, võiks olla süüdi raha võtmises. Nad arvasid, et ta pidi selle olema välja maksnud ja unustanud raamatupidamisraamatusse asjakohase kande teha; või ehk oli ta selle panka hoiule andnud ja see ei kajastunud seifis olevas kontos. Igal juhul pidid nad temalt rahuldavat selgitust nõudma, kuid seda tuli teha ettevaatlikult; sest kui tal raha oli, püüaks ta seda kahtlemata varjata. Seetõttu lepiti kokku, et üks neist läheb eelnevalt ja peidab end maja taga asuvasse kuuri, et jälgida tagaust, juhuks kui peaks tekkima mingeid märke, samal ajal kui šerif siseneb esiuksest. Kui šerif majale lähenes ja esiuksest sisse astus, märkas ta naise kleiti, kes oli just tagaukse kaudu lahkumas. Kuuris viibinud mees nägi, kuidas naine kiirustas lumevalli juurde, kaevas lumesse augu, pani sinna midagi, kattis selle lumega kinni ja naasis majja.

GSAM 232.1Šerif astus laekuri voodi juurde ja pärast tema tervisliku seisundi kohta küsimuste esitamist vihjas ta ametis valitsevale segadusele, andes mõista, et mees võiks tõenäoliselt seda raskust selgitada. Mees, kes oli väga erutunud, tõstis käe taeva poole, kutsus Jumala tunnistajaks ja ütles, et ta ei tea raha kohta midagi. Just sel hetkel astus sisse naine ja tahtis teada, mis asi on ja miks tema abikaasa on nii erutunud. Mees vastas: „Nad arvavad, et raha on meie käes.“ Naine tõstis seejärel samamoodi käed üles ja kutsus Jumala tunnistajaks, et neil pole seda raha ning et nad ei tea sellest midagi. Vaevalt oli ta selle lause lõpetanud, kui konstaabel, kes oli naise majja sisenemisel oma peidukohast lumevalli juurde kiirustanud, sekkus järgmiste sõnadega: „Proua, mis see on? Ma nägin, kuidas te majast välja tormasite ja selle lumevalli sisse peitsite, ja siin see ongi – kadunud rahakott, millele on märgitud 1000 dollarit.“

GSAM 232.2Nagu võis oodata, kukkus see äratuskoosolek äkitselt kokku. Härra Patch ja tema tulevane abikaasa, olles saanud teada äratuskoosolekut juhtiva isiku iseloomu, asusid tõe poolele ja ühinesid seitsmenda päeva adventistidega, mille kiriku väärilisteks liikmeteks nad jäid kuni oma surmapäevani.

GSAM 232.3Nagu selgelt näha, anti see nägemus pöördumata inimeste huvides ja nende erihüvanguks ning selle tulemuseks oli patuste pöördumine, samas kui see puudutas otseselt neid, kes olid ise patused ja keda Issand oli nende silmakirjalikkuse tõttu hüljanud. Nad olid „tegutsenud reetlikult Issanda vastu“; väites, et neil on suur hinge vaev patuste eest, sünnitasid nad vaid „võõraid lapsi“.

GSAM 232Silmakirjalik töötaja Camdenis, New Yorgis

GSAM 232.4Üks kohtadest, mida pastor White ja proua White külastasid 1849–1850. aasta talvel, oli Camdeni linn New Yorgi osariigis, umbes nelikümmend miili kaugusel Oswegost, kus nad tol ajal veel elasid. Selle koosoleku kohta ütleb proua White:

GSAM 232.4„Enne sinna minekut näidati mulle väikest kogudust, kes seal tõde tunnistas, ja nende seas nägin naist, kes väitis end olevat väga vaga, kuid kes oli tegelikult silmakirjatseja ja eksitas Jumala rahvast.“²²

GSAM 233.11884. aasta jaanuaris, kui ma töötasin New Yorgi osariigis, sain ma järgmised üksikasjad härra Prestonilt, kes oli eespool mainitud konverentsi ajal Camdeni elanik ja kelle juures pastor White ja tema abikaasa koosoleku ajal viibisid:—

GSAM 233.2„See naine õpetas pühitsuse teemal äärmuslikke vaateid, öeldes, et on olemas saavutatav täiuslik seisund, kus inimene oleks täielikult Jumala seaduse kohal; ja ta väitis, et on selle täiusliku seisundi saavutanud. Selle pühaduse õpetusega segas ta mõnede meie Camdeni koguduse liikmete meeli. Õde White’ile näidati, et hoolimata selle naise teeseldud pühadusest oli tema süda patust must ja ta elu oli rikutud.

GSAM 233.3„Selles paigas olles anti õde White’ile veel üks nägemus selle naise juuresolekul, kes näis kandvat suurt hingelist koormat pöördumata inimeste pärast; kuid õde White ütles talle, et see ei olnud tõeline hingeline mure patuste pärast, sest tema enda eluviis oli selline, et ta ise ei seisnud Jumala silmis õigesti. ‚Nii,‘ ütles härra Preston, ‚see, mida nimetatakse Camdeni nägemuseks, kehtis kindlasti ja eriti just selle naise puhul, mitte aga patuste olukorra kohta üldiselt, ja me mõistsime seda tol ajal just nii.‘“

GSAM 233.4Pärast seda, kui proua White oli oma nägemusest rääkinud, tõusis naine püsti ja ütles: „Jumal teab mu südant, ja kui te seda näeksite, näeksite, et see on puhas ja süütu.“ Nii lõppes koosolek. Varsti pärast seda haigestus naine aga raskelt ja arvas, et ta sureb. Ta ütles: „Ma pean õde White’iga kohtuma; mul on talle midagi üles tunnistada. Ma ütlesin talle, et olen hea naine, et olen puhas. See pole tõsi. Ma olen paheline naine. See mees, kellega ma koos elan, ei ole minu abikaasa. Ma jätsin Inglismaale maha hea abikaasa ja ühe väikese lapse ning põgenesin selle mehega. Me pole kunagi abiellunud. Ma olen väitnud, et olen arst, ja müünud ravimeid, mille kohta vandusin kohtus, et need maksavad mulle 1 dollari pudeli eest, kuigi tegelikult maksid need mulle vaid 12 senti pudeli eest. Samuti vandusin, et vaesele mehele müüdud lehm maksis meile 30 dollarit, kuigi tegelikult maksis see meile vaid 20 dollarit.“²³

GSAM 234.1Proua White’i sõnad „hinge vaevast patuste eest“ kehtivad just selliste silmakirjalike teesklejate kohta, mitte aga patuste kohta üldiselt. Võttes arvesse eespool esitatud fakte, mis näitavad, et õpetus „enam ei ole armu“ patustele mõisteti täielikult hukka juba selle jutlustamise algusest alates 1845. aasta kevadel; ja et proua White on alates sellest ajast kogu aeg pühendunult töötanud patuste pöördumise nimel, kes suudaks uskuda, et 1851. aastal, kui ilmus tema teos Experience and Views, tahtis ta õpetada, et „patustele pole enam päästet“?

GSAM 234Mees, kes arvas, et patustele pole enam armu

GSAM 234.2Isegi veel 1848. aastal leidus siin-seal üksikuid inimesi, kes olid seisukohal, et patustele pole enam armu. Need inimesed ei olnud aga seitsmenda päeva adventistid. Üks sellistest, nimega Sweet, elas New Yorgi osariigi Rochesteris. Vahetult pärast seda, kui ma olin avalikult oma usku tunnistanud ja olnud esimesepäeva adventistide seas ristitud, osalesin ma New Yorgi osariigis Canandaiguas telgikoosolekul, mida juhtisid pastorid J. C. Bywater ja Geo. W. Burnham. See mees Sweet oli kohal ja väljendas väga tõsiseid kahtlusi minu usulise kogemuse ehtsuse suhtes, sest ta „arvas, et patustel ei ole enam võimalik pöörduda“.