12. peatükk – Pettumus – Kibe raamat

GSAM 185.1„MA võtsin ingli käest raamatu ja sõin selle ära. Suus oli see magus nagu mesi, aga kui ma olin selle alla neelanud, läks see mul kõhus mõruks. Ja mulle öeldi: ‚Sa pead jälle ennustama paljude rahvaste, hõimude, keelte ja kuningate kohta!‘ Mulle anti pilliroog mõõdupuuks ja öeldi: ‚Mine, mõõda ära Jumala tempel ja altar ning need, kes seal kummardavad!‘“¹

GSAM 185.2Piibli keeles tähistab raamatu „söömine“ tõe vastuvõtmist, et seda teistele edasi anda, nagu on näha Hesekieli raamatus, kus prohvetile näidati „raamaturulli“ ja talle öeldi: „Söö see rull ära ja mine räägi Iisraeli kojale.“ Pärast rullraamatu söömist ütleb ta: „Siis ma sõin selle ära; ja see oli mu suus magus nagu mesi.“²

GSAM 185.3Prohvet Jeremia kasutab sama kujundit: „Sinu sõnad leiti, ja ma sõin neid; ja sinu sõna oli mulle rõõm ja mu südame rõõm.“³ Sellest keelekasutusest saame teada, et raamatu „magusus“ selle söömisel sümboliseerib rõõmu ja rahulolu, mida kogevad need, kes toituvad sel viisil Issanda sõnast.

GSAM 185Raamat, mis oli magus, kuid siis kibe

GSAM 185.4Ilmutuse raamatus 10 mainitud raamat, millest öeldakse, et sööjale oli see magus nagu mesi, kuid niipea kui see oli söödud, oli see „kibe“ (või, nagu mõned tõlgivad, „niipea kui ma selle seedisin, oli see mu kõhus picra“⁴), oli see raamat, millest ingel kuulutas taeva, maa ja mere looja volitusel: „Aega ei ole enam“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st). Selle raamatu söömine peab seega sümboliseerima aja kuulutuse rõõmsat vastuvõtmist. Selle suutäie ootamatu kibedus neile, kes seda sõid, peab sümboliseerima kurba kontrasti nende kogemuses pärast raamatus kirjeldatud aja möödumist, kui nad avastavad, et nad on oma ootustes valusalt pettunud.

GSAM 186Aja kuulutus – magus suutäis

GSAM 186.1Aja kuulutus 1844. aastal oli tõepoolest rõõmus uudis neile, kes uskusid ja kes kahtlemata ootasid nii peagi igavest vabanemist kõigist selle patuse maailma hädadest, õnnetustest ja kurbusest. Mõte, et mõne lühikese nädala pärast peaksid nad saama auhiilgusesse, surematuks ja olema koos oma Kuningaga Jumala kuldses linnas, oli tõepoolest hingele innustav. Nagu ütles üks, kes seda koges: „Need, kes armastavad Jeesust siiralt, suudavad mõista nende tundeid, kes ootasid kõige pingsama igatsusega oma Päästja tulekut. … Suundusime selle tunni poole rahuliku pühalikkusega. Tõelistel usklikel oli rahu meeldivas osaduses Jumalaga, tõsine rahu, mis pidi nende osaks saama helges tulevikus. Mitte keegi neist, kes koges seda lootust ja usaldust, ei suuda iial unustada neid kalleid ootusehetki.“

GSAM 186.2Eriliselt raske olukord, milles leidsid end seitsmenda kuu üheteistkümnendal päeval need, kes olid ikka veel selles pimedas katsumuste ja kiusatuste maailmas, kus nad pidid taluma nende põlgust, irvitusi ja naeruvääristamist, keda nad vaid mõned tunnid varem olid manitsenud valmistuma oma Issanda vastuvõtmiseks, leiab sobiva illustratsiooni Maarja juhtumis, kui ta „seisis haua juures väljas ja nuttis“; ja kui inglid pöördusid tema poole küsimusega: „Naine, miks sa nutad?“, vastas ta neile: „Nad on mu Issanda ära viinud … ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“⁵

GSAM 187Pettunud, kuid mitte heitunud

GSAM 187.1Need, kes selle raske kogemuse läbi elasid, ütlesid selle kohta:

GSAM 187.1„Me olime segaduses ja pettunud, kuid ei öelnud lahti oma usust. Tundsime, et oleme oma kohust täitnud, oleme elanud vastavalt oma kallile usule. Me olime pettunud, kuid ei kaotanud julgust. Meil oli vaja suurt kannatlikkust, sest pilkajaid oli palju. Sageli tehti meile põlastavaid märkusi meie eelmise pettumuse pärast. Meie ilmalikud tuttavad valasid meie peale mõnitusi; näiteks: ‚Te polegi veel üles läinud. Millal te siis minema hakkate?‘, ja seda tegid isegi mõned neist, kes nimetasid end kristlaseks ja aktsepteerisid Piiblit, kuid ei olnud õppinud selle suuri ja tähtsaid tõdesid. Surelikkus klammerdus ikka veel meie külge; needuse tagajärjed olid meie ümber kõikjal. Raske oli võtta endale uuesti elumured, mille olime enda arvates igavesti maha jätnud.“

GSAM 187Võrdlus pettunud jüngritega

GSAM 187.2Nende tunded, võrreldes nende mõne tunni taguse rõõmu ja rõõmutsemisega, pidid neile tunduma nagu picra terav kibedus. Ümbritsev maailm eeldas – nagu kahtlemata tegi seda rahvahulk pärast Kristuse ristilöömist –, et usklikud loobuvad nüüd oma usust ja ühinevad nende enda väidetava rumaluse pilkamisega. Nad said oma üllatuseks väga kiiresti teada, et armastus Issanda ilmumise vastu ei olnud kergesti välja juuritav nende südamest, kes olid end tõeliselt Jumalale pühendanud.

GSAM 187„Ei istunud pilkajate seas“

GSAM 187.3Seda teed, mida tõsised inimesed järgisid, ja nende tundeid kirjeldavad hästi prohvet Jeremia sõnad, kus ta ütleb:

GSAM 187.3„Sinu sõnad leiti ja ma sõin neid; ja sinu sõna oli mulle rõõm ja mu südame rõõm, sest ma olen kutsutud sinu nimega, o Issand, vägede Jumal. Ma ei istunud pilkajate koguduses ega rõõmustanud; ma istusin üksi sinu käe pärast, sest sa oled täitnud mind vihaga. Miks on mu valu igavene ja mu haav ravimatu, mis keeldub paranemast? Kas sa tahad olla mulle täiesti nagu valetaja ja nagu veed, mis kuivavad ära?“⁶

GSAM 188James White pettumusest

GSAM 188.1Mõned lühikesed tsitaadid nendest pettunud, kuid siiski lootusrikastest inimestest annavad hea ülevaate olukorrast. Esimene on pastor James White’ilt, kes töötas väga edukalt aastatel 1843 ja 1844. Ta ütleb:—

GSAM 188.2„Pettumus aja möödumisel oli kibe. Tõelised usklikud olid loobunud kõigest Kristuse nimel ja olid osa saanud Tema lähedusest nagu mitte kunagi varem. Nad olid, nagu nad arvasid, andnud maailmale oma viimase hoiatuse ja olid end enam-vähem eraldanud uskmatutest, pilkavatest rahvahulkadest. Ja jumaliku õnnistuse all, tundsid nad suuremat soovi suhelda oma peagi oodatava Meistri ja pühade inglitega kui nendega, kellest nad olid end eraldanud. Jeesuse armastus täitis hinge ja säras igast näost, ning väljendamatute soovidega palvetasid nad: ‚Tule, Issand Jeesus, ja tule kiiresti‘, kuid ta ei tulnud.

GSAM 188.3„Aga Jumal ei hüljanud oma rahvast... Ja eriti jõuliselt ja lohutavalt puudutasid sellised lõigud nagu järgmine Heebrealastele kirjutatud kirjas katsumustes olevate ja ootavate inimeste mõistust ja südant: ‚Seepärast ärge kaotage oma julgust, sest see saab suure palga! Teil läheb vaja kannatlikkust, et teha Jumala tahtmist ja saada kätte tema tõotused. Sest „Veel õige pisut aega, siis tuleb see, kes on tulemas, ega viivita enam.“ Aga „Minu õige jääb usust elama, ja kui ta taganeb, ei tunne ma temast head meelt.“ Meie aga ei ole need, kes taganevad ja hukkuvad, vaid meie usume ja jääme elama.‘⁷ Selles Piibli osas on tähelepanu väärivad järgmised punktid:—

GSAM 188.4„1. Neid, kellele see on suunatud, ähvardab oht kaotada usaldus selle vastu, milles nad on õigesti toiminud.

GSAM 189.1„2. Nad olid täitnud Jumala tahet ja sattunud katsumuse olukorda, kus oli vaja kannatlikkust.

GSAM 189.2„3. Õiged pidid sel ajal elama usust, mitte kahtlemast, kas nad olid täitnud Jumala tahet, vaid usaldades seda, milles nad olid täitnud Jumala tahet.

GSAM 189.3„4. Need, kes ei suuda usukatsumust taluda, vaid heidavad kõrvale oma kindlustunde selles töös, millega nad täitsid Jumala tahet, ja taganevad, astuvad otse hukatusse.“⁸

GSAM 189N. Southardilt, ajakirja Midnight Cry toimetajalt

GSAM 189.4Ajakirjas Midnight Cry 31. oktoobril 1844, umbes kümme päeva pärast 2300 päeva möödumist, avaldati toimetaja sulest järgmine tekst:—

GSAM 189.5„Arvestades kõiki selle liikumisega seotud asjaolusid, õnnistatud mõju, mida see on avaldanud Jumala laste meeltele, ning viha ja kurjust, mida tema vaenlased on üles näidanud, peame seda pidama tõeliseks ‚kesköö hüüuks‘. Ja kui meil on veel mõned päevad, mil oma usku proovile panna, on see ikkagi kooskõlas kümne neitsi tähendamissõnaga; sest kui nad olid kõik üles tõusnud ja oma lambid korda teinud, pidi ikkagi tulema aeg, mil rumalate neitsite lambid kustuvad. See ei saanud juhtuda enne kümnenda päeva möödumist; sest kuni selle ajani põlesid nende lambid. Seega peab see päev mööduma, et rumalad saaksid oma usust loobuda, nagu pidi mööduma ka 1843. aasta, et saabuks ooteaeg. Seega ei ole väike viivitus põhjus pettumuseks, vaid näitab, kui täpne on Jumal oma Sõna täitmisel. Seega hoidkem kõikumatult kinni lootusest, mida me tunnistame, sest ustav on see, kes seda on tõotanud.“

GSAM 189Joseph Marshilt, ajakirja Voice of Truth toimetajalt

GSAM 189.6Ajakirjas Voice of Truth 7. novembrist 1844 loeme:—

GSAM 189.7„Me tunnistame rõõmsalt, et oleme eksinud sündmuse olemuse suhtes, mida ootasime seitsmenda kuu kümnendal päeval; kuid me ei saa veel tunnistada, et meie suur ülempreester ei täitnud sel päeval kõike seda, mida eelkuju meil õigustatult oodata lubas. Nüüd usume, et ta täitis.“

GSAM 190.1Adventistid ootasid, et 1844. aasta seitsmenda kuu kümnendal päeval lõppeksid 2300 päeva ning et sel päeval viiks Kristus lõpule oma preestriülesande ja tuleks maa peale oma rahvast õnnistama. Hilisem uurimine on näidanud, et sel päeval algas tema töö taevase pühamu puhastamisel, mitte aga tema preestriülesande lõpuleviimine.⁹ Selle asemel, et pidada pühamu puhastamist osaks Kristuse preestri tööst, väideti, et pühamu puhastamine tähendab maa puhastamist tulega Kristuse tulekul. Kui mitte kogu maa, siis vähemalt Kaananisse kuuluv maa puhastataks sel ajal.

GSAM 190Pühamu, mida peeti maaks

GSAM 190.2Seda ideed tuuakse esile Geo. Storrsi artiklis ajakirjas Midnight Cry 25. aprillil 1844. Ta küsib: „Mis on see pühamu, mida tuleb puhastada? Minu varasem seisukoht on olnud, et see on kogu maa. Et see on osa maast, seda ma ikka veel usun. Aga milline osa? See on küsimus, millele ma püüan vastata.“

GSAM 190.3Ta tsiteerib Aabrahamile antud tõotust, selle kinnitamist Iisakile ja uuendamist Jaakobile ning tsiteerib seejärel Moosese laulu, mille Mirjam koostas pärast Punase mere ületamist ja milles nad laulsid: „Sa tood nad sisse ja istutad nad oma päranduse mäele, paika, Issand, mille Sa oled endale elamiseks loonud, pühasse majja, Issand, mille Sinu käed on rajanud.“¹⁰

GSAM 190.4Kui lugeja võrdleb hoolikalt ülaltoodud teksti psalmisti poolt selle täitumise kohta kirjutatud kirjeldusega, näeb ta, et seal ei öelda, et isegi Palestiina maa oleks pühamu. Taavet ütleb, rääkides Issanda juhtimisest Iisraeli laste üle: „Ta tõi nad oma püha maja piirile, just sellele mäele, mille tema parempoolne käsi oli omandanud.“¹¹ Laulus Punase mere ääres öeldakse Kaanani maa kohta, et see oli paik, mille Ta oli loonud „elamiseks, pühas majas“. Seega nimetatakse selles psalmist pärinevas tsitaadis Moria mäge, kuhu pühamu ehitati, vaid „Tema püha maja piiriks“. Kuid samas psalmis öeldakse: „Ta valis Juuda suguharu, Siioni mäe, mida Ta armastas. Ja Ta ehitas oma püha maja nagu kõrged paleed, nagu maa, mille Ta on igaveseks rajanud.“¹²

GSAM 191Pühamu puhastamine, mida peetakse maa puhastamiseks

GSAM 191.1Eespool mainitud artiklis, pärast seda, kui pastor on tsiteerinud väidetavat tõendit, et maa – või vähemalt Palestiina maa – oli pühamu, jätkab ta küsimusega: „Kuidas pühamu puhastatakse?“ Prohvet Miika sõnadega vastab ta: „Sest vaata, Issand tuleb välja oma paigast ja astub alla ning tallab maa kõrgendikke. Ja mäed sulavad tema all ning orud lõhenevad, nagu vaha tule ees ja nagu vesi, mis voolab järsust kohast alla.“¹³

GSAM 191.2Arvestades tol ajal üldiselt aktsepteeritud arusaama, et maa oli pühamu, mõistab lugeja kergesti, miks nad kahtlemata eeldasid, et 2300 päeva lõpus tuleb Issand ja puhastab maa Miika kirjeldatud viisil. Kogu adventistide vastu suunatud vastuseisu juures ei viidanud ükski vastane isegi kaudselt sellele, et maa puhastamine tulega ei oleks sündmus, mis toimub pühamu puhastamisena 2300 päeva lõpus.

GSAM 191Apostlid olid pettunud, kuid Pühakiri täitus

GSAM 191.3See ei ole ainus juhtum, kus inimesed on täitnud Issanda tahet, täitnud pühakirja sõnu, kuid on siiski oma ootustes pettunud lihtsalt seetõttu, et nad ei mõistnud toimuva sündmuse olemust. Nii oli see ka Kristuse apostlitega. Kui ta istus varsal ja ratsutas Jeruusalemma sisse, hüüdsid nad, meenutades prohveti sõnu:¹⁴ „Hüüa, Jeruusalemma tütar: vaata, su kuningas tuleb su juurde; ta on õiglane ja toob päästet; alandlik, ratsutades eesli seljas ja eesli varsal, eesli pojal.“¹⁵ Sel puhul oli hüüdmine nii vajalik, et kui nad oleksid vaikinud, oleksid isegi kivid hõisanud.¹⁶ Jüngrid arvasid, et Kristus astub just seal ja just siis Taaveti troonile ilmaliku kuningana („meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli lunastab“¹⁷), ja seepärast hüüdsid nad: „Õnnistatud olgu meie isa Taaveti saabuv kuningriik!“¹⁸ Kui palju oleks sel puhul hüütud, kui nad oleksid mõistnud, et nädala jooksul on Kristus surnud Joosepi hauakambris, ümbritsetuna Rooma valvuritest? Kui palju oleks 1844. aastal adventistide seas olnud Jumalale „au andmist“ ja pühendumist, kui nad oleksid mõistnud, et pühamu puhastamine kõigi prohvetlike aegade lõpus võtab aega mitu aastat, enne kui Issand tuleb?

GSAM 1922300 päeva arvutamisel ei olnud viga

GSAM 192.1Kui see rahvas oma ajavahemiku arvutust hoolikalt üle vaatas, ei leidnud nad selles viga; kuid Issand ei tulnud ega puhastatud maad tulega. Mida see tähendas? Nad teadsid kindlasti, et Issand oli olnud nendega selles suures liikumises; kuid nüüd olid nad ootusärevuses. Nende usaldus Issanda vastu oli vankumatu. Nad teadsid, et Ta ei hülga neid. Valgus pidi tulema mingist allikast. Nende ees seisnud raske küsimus on sõnastatud juba mainitud Jeremia sõnades: „Kas sa tahad olla mulle täiesti nagu valetaja ja nagu veed, mis kuivavad ära?“ Usk ei toetanud seda kahtlust, sest neile tulid meelde Issanda sõnad prohvet Habakuki kaudu nägemuse kohta: „Lõpuks räägib see ja ei valeta.“¹⁹ Juba tsiteeritud väljend ajakirja Voice of Truth toimetajalt väljendab hästi nende seisukohta: „Me ei saa veel tunnistada, et meie suur ülempreester ei täitnud just sel päeval kõike seda, mida eelkuju meil õigustatult oodata lubas.“

GSAM 193Valgust pühamu kohta

GSAM 193.1Hiram Edson Port Gibsonist, New Yorgist, rääkis mulle, et 1844. aastal, päev pärast tähtaja möödumist, kui ta palvetas põllul viljakuhjade taga, laskus Jumala Vaim tema peale nii võimsalt, et ta peaaegu kukkus maha, ja sellega kaasnes mulje: „Pühamu, mis tuleb puhastada, asub taevas.“ Ta edastas selle mõtte O. R. L. Crosierile ja nad uurisid seda teemat koos põhjalikult. 1846. aasta alguses avaldati ajalehes Day Star, mis tol ajal ilmus Cincinnatis, Ohio osariigis, härra Crosieri kirjutatud põhjalik selgitus pühamu küsimuse kohta Piibli seisukohast. Selles pikas essees anti mõista, et pühamu puhastamine oli Kristuse kui meie ülempreestri viimane töö, mis algas 1844. aastal ja lõpeb vahetult enne seda, kui ta tegelikult taevapilvedes tagasi tuleb kui kuningate Kuningas ja isandate Issand.

GSAM 193Kirikud otsivad kadunud liikmeid

GSAM 193.2Seitsmenda kuu kümnes päev oli möödas ja kogudused arvasid, et neil saab olema lihtne tagasi võita kadunud liikmeid, kes olid neist lahkunud „kesköö hüüu“ ja teise ingli sõnumi tõttu; kuid selles osas said nad suure pettumuse osaliseks, nagu näitab järgnev vastus palvetele naasta oma endistesse organisatsioonidesse, mis avaldati ajalehes Midnight Cry 26. detsembril 1844:—

GSAM 193.3„Aga millised on faktid? Nad teavad hästi, et suuremas osas neist kirikutest on peamisteks teemadeks ‚maailma pöördumine‘, ‚tuhat aastat kestev millennium‘ ja ‚juutide tagasipöördumine Palestiinasse‘ enne Päästja isiklikku tulekut. Need, kes lähevad tagasi, et kuulata selliste piiblivastaste ja ebamõistlike õpetuste uinutuslaule, teevad seda silmad lahti; ja selline käitumine nende poolt on tõepoolest ‚tagasipöördumine‘.

GSAM 194.1„Olles saanud ‚vabaks‘ piibellikus mõttes, on palju turvalisem ‚edasi tungida‘ kui ‚tagasi minna‘ või ‚tagasi tõmbuda‘, eriti praegu, kui auhiilguse kroon antakse peagi Kristuses Jeesuses ustavatele.“

GSAM 194.2Kirikute tegevus, millega nad lükkasid edasi Issanda tulekut, propageerides eespool nimetatud piiblivastaseid õpetusi, meenutas adventistidele prohvet Hesekieli sõnu: „Inimese poeg, vaata, Iisraeli sugu ütleb: Nägemus, mida ta näeb, on paljude päevade pärast, ja ta ennustab kaugetest aegadest.“ Samas kontekstis leidub vastus, mida adventistid kasutasid: „Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ükski minu sõnadest ei jää enam kauemaks, vaid sõna, mille ma olen rääkinud, täitub, ütleb Issand Jumal.“²⁰

GSAM 194„Sa pead jälle ennustama“

GSAM 194.3Need, kes raamatu „sõid“ ja kuulutasid „aega“, pidasid oma tööd maailma heaks lõpetatuks; seetõttu tuligi kuulutus, et nad peavad jälle õpetama rahvaid, keeli ja kuningaid. Nüüd tuleb täita töö veel üks osa, mida seni pole nähtud – tutvustada rahvale Jumala taevase templi tõelist olemust ja selle altariteenistust. Käsk mõõta templit²¹ on vajalik, et saada teadmist sündmuse olemusest, mis toimub prohvetliku aja lõpus, ning selgitada seeläbi sõnu: „Siis puhastatakse püha maja.“

GSAM 194.4Pange tähele, et selle aja kuulutuse ingel tuli taevast ning enne oma töö lõpetamist annab ta ülesande rahvast uuesti õpetada. Seega peab sõnum, mille ülesandeks on selgitada pühamu küsimust, anda lootust pettunud inimestele ja samal ajal varustada neid sellega, mis on „pilliroog mõõdupuuks“, ehk reegliga, mille abil Jumala rahvas saab proovida oma moraalset seisundit Tema ees, kandma selgeid märke sellest, et see on taevast pärit, mitte inimese loodud.

GSAM 195Eelarvamused takistasid juurdepääsu rahvale

GSAM 195.1Adventiõpetuse vastu valitsev eelarvamus oli rahvale peaaegu ületamatu takistus; ja püüda neid uuesti õpetada ilma selge ja kindla valgustuseta pettumuse põhjuse kohta oleks olnud kasutu. Enne kui rahvast saaks õigesti õpetada, pidid adventistid ise saama oma hingedele uue inspiratsiooni taevasest ülesandest; ja kuidas seda saavutada? Kas seda saaks teha pelgalt inimliku tarkusega? Või kas need, kes olid hiljutise liikumise käigus kogenud Jumala Vaimu sügavat tööd, rahuldaksid end pelgalt inimliku mõtlemisega? Ainult selline töö nagu „Kolmanda ingli sõnum“²² suutis neid nende segadusest välja tuua; ja see algatati nõuetekohaselt samm-sammult, vastavalt sellele, kuidas nad seda vastu võtta suutsid, kandes endas kõige veenvamaid tõendeid selle kohta, et see oli taevast pärit.

GSAM 195Nagu lambad ilma karjaseita

GSAM 195.2Siin oli suur adventistide kogukond, teatud mõttes nagu lambad ilma karjaseita, kellest tuhanded olid vaid mõned nädalad varem eraldunud kõikidest kirikutest ja usutunnistustest, ilma et ükski inimlik organisatsioon oleks vastutanud nende vaimse heaolu eest. Neil polnud maiseid nõuandjaid, keda nad oleksid võinud usaldada; nende lootus oli ainult Jumalas.

GSAM 195.3Nad olid siiski ühes asjas kindlad, ja see oli neile nagu ankur – aja kuulutus oli õige.²³ Kuid rahvana olid nad olukorras, kus nad võisid, kui Jumal neid ei juhiks ega hoiaks, vastu võtta valesid seletusi või kaotada „kannatlikkuse“ ja loobuda usust oma varasematesse kogemustesse. Mõned tegidki seda; teised aga, ususilmad suunatud sellele, keda nende hinged armastasid, küsisid tõsimeelselt: „Vahimees, kuidas on ööga? Vahimees, kuidas on ööga? Vahimees vastas: Hommik tuleb, ja ka öö: kui te tahate küsida, siis küsige; pöörduge tagasi, tulge.“²⁴

GSAM 196J. N. Andrews pettumusest

GSAM 196.1Pastor J. N. Andrews, kes elas selle kogemuse läbi 1844. aastal, räägib pettumusest järgmiselt:—

GSAM 196.2„Pettumus tabas neid, kes ootasid Issandat 1843. ja 1844. aastal. See asjaolu on paljude jaoks piisav põhjus, et lükata tagasi kõik selle juhtumi kohta antud tunnistused. Me tunnistame seda pettumust, kuid ei saa nõustuda, et see oleks õigustatud põhjus eitada Jumala käe osalust selles töös. Juudi kogudus oli pettunud, kui Ristija Johannese tegevuse lõpus Jeesus end tõotatud Messiana esitles. Ja usaldavad jüngrid olid sügavalt pettunud, kui see, kellelt nad ootasid Iisraeli vabastamist, võeti kurjade käte poolt kinni ja tapeti. Ja pärast tema ülestõusmist, kui nad ootasid, et ta taastaks Iisraelile kuningriigi, ei saanud nad muud kui pettuda, kui nad mõistsid, et ta läheb oma Isa juurde ning et neid jäetakse pikaks ajaks kannatuste ja murede kätte. Kuid pettumus ei tõesta, et Jumalal poleks oma osa oma rahva juhtimises. See peaks neid viima oma vigade parandamiseni, kuid ei tohiks viia selleni, et nad heidaksid kõrvale oma usalduse Jumala vastu. Just seetõttu, et Iisraeli lapsed olid kõrbes pettunud, eitasid nad nii sageli jumalikku juhtimist. Neid tuuakse meile hoiatuseks, et me ei langeks sama uskmatuse eeskuju järgi.“²⁵

GSAM 196Tõde peab läbima ebapopulaarsuse ristimise

GSAM 196.3Tundub, et Issanda plaan on asetada olulised tõed ebapopulaarsesse kanalisse, kus nende vastuvõtmine ja järgimine on rist²⁶. See kehtib eriti viimsetel päevadel. Peetrus, rääkides ajast, mil kõigi asjade lõpp on „lähedal“ ja mil saabub aeg „kohtumõistmisel“ „alata Jumala kojast“, ütleb: „Armsad, ärge imestage tulekuumuse üle, mis teid tabab, otsekui juhtuks teile midagi ebatavalist! Vastupidi, olge rõõmsad, kui te saate osa Kristuse kannatustest, et saaksite olla rõõmsad tema kirkuse ilmumisel. Õnnistatud olete teie, kui teid pilgatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.“²⁷

GSAM 197.1Kui tõde on läbinud oma ebapopulaarsuse ristimise, nõuab selle vastuvõtmine rohkem armu kui lihtsalt masside usku järgimine. Silmakirjalikud teesklejad ei näe suurt ajendit võtta vastu tõde, mis nõuab tegutsemist, nagu sõudmine vastuvoolu „tuule ja hoovuse vastu“. Nõnda saab tõest proovikivi ustavatele, ausameelsetele, siiradele ja kohusetundlikele.

GSAM 197.2Oleme varem näidanud, et adventliikumise prohvetlikud ennustused viitavad pettumusele. See saabuski; ja nii oli selle sõnumi vastuvõtmisel Jumala ettehoolduse kohaselt oma rist.