8. peatükk – Talle pulmapidu

GSAM 134.1„ÜKS mees valmistas suure õhtusöögi (sõnasõnaline tõlge KJV-st) ja kutsus palju külalisi. Määratud tunnil saatis ta sulased kutsutuile ütlema: ‚Tulge! Kõik on valmis!‘“¹

GSAM 134.2„Õndsad on need, kes on kutsutud Talle pulmaõhtusöögile“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st).²

GSAM 134.3Õhtusöök on päeva viimane söögikord. Selles tähendamissõnas on kolm kutset õhtusöögile. Seda tähendamissõna ei tohi segi ajada kutsetega „lõunasöögile“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st), millest räägitakse Matteuse evangeeliumis 22:1–7. „Lõunasöök“ on keskpäevane söömaaeg. Lõunasöögile kutsumist käsitlevast tähendamissõnast saame teada, et kutsutud „mõnitasid neid jõhkralt“ – neid, kes kutsusid – ja tapsid nad ning et isegi kuninga poeg tapeti. Kuningas, kes oli kutse välja saatnud, „hukkas need mõrtsukad ja põletas maha nende linna.“

GSAM 134.4See tähendamissõna „lõunasöögile“ kutsumise kohta, mis näitab nende saatust, kes kõigepealt selle kutse tagasi lükkasid, kujutas sobivalt seda, mis tegelikult tabas neid, kes lükkasid tagasi Kristuse evangeeliumi ning tapsid tema ja tema apostlid. Issand saatis selle rahva vastu sõjaväe, mis „hukkas need mõrtsukad ja põletas maha nende linna“ – Jeruusalemma.

GSAM 134Kutse õhtusöögile

GSAM 134.5See õhtusöögile kutsumine tähendamissõnas viitab kahtlemata „Talle pulmaõhtusöögile“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st). Neile, kes on kutsutud sellele „pulmaõhtusöögile“, kuulutatakse õnnistus. Pulmaõhtusöök järgneb pulmale. Talle pulm toimub enne tema tulekut; sest, nagu me juba nägime, kui Kristus lõpuks tuleb, siis ta tuleb „pulmapeolt koju“.³

GSAM 135.1Seega peab see kutse pulmapidule olema sama, mis Ilmutuse raamatu 14. peatüki Esimese ingli sõnum ja juba mainitud 10. peatüki ajakuulutus. Nagu Luukas on kirjutanud, läheb see esimene kutse õhtusöögile „kutsutuile“. Kes olid need kutsutud? – Need, kes olid kuulnud ja vastu võtnud Kristuse evangeeliumi. Nad tunnistavad, et armastavad Kristust ja ootavad tema teist tulemist kui oma lootuse täielikku täitumist. Miks ei peaks kutse esmalt neile minema? Nii nagu oli vaja, et evangeeliumi kuulutataks esmalt juutidele, kellel oli Pühakiri ja kes väitsid, et ootavad Messia tulekut⁴, nii esitati ka sõnum Kristuse teisest tulemisest esmalt neile, kes väitsid end olevat tema järgijad ja armastavat tema tulemist.

GSAM 135Kutse neile, kes olid kutsutud

GSAM 135.2Esimene kutse õhtusöögile, mis oli suunatud neile, keda oli kutsutud, pidi minema kogudustele. Tegelikult kuulutati Kristuse peatset tulekut aastast 1833 kuni 1844. aasta kevadeni just kogudustes ning seda toetasid suures osas nende koguduste vaimulikud. William Miller avaldas oma seisukohad Kristuse peatsest tulekust esmakordselt Brandoni (Vermont) baptistide ajalehes. Tema ja tema kaaslaste tegevus kuni 1844. aasta aprillini toimus suures osas kirikuhoonetes või saalides, mille olid taganud tolleaegsed kogudused.

GSAM 135.3Pastor Himes kirjeldab seega pastor Milleri tegevust kuni 1844. aasta kevadeni järgmiselt:

GSAM 135.3„Ta tegutses kõigi rühmituste ja sektide seas, sekkumata nende organisatsioonidesse ega distsipliinisse, uskudes, et erinevate usukoguduste liikmed võivad säilitada oma seisundi ja samal ajal valmistuda oma Kuninga tulekuks.“

GSAM 135.4Pastor Himes, rääkides enda ja pastor Milleri ühisest tööst, märgib veel: „Enamik vaimulikke ja kirikuid, kes avasid oma uksed meile ja meie vendadele, kes kuulutasid tulemise õpetust, tegid meiega koostööd kuni viimase aastani“ – aastani 1844.

GSAM 136Avatud uksed sõnumile

GSAM 136.1Oma tööst ja selle olemusest rääkides ütles Wm. Miller:

GSAM 136.1„Peaaegu kõigis uskkondades on mulle avatud uksed, et kuulutada seda õpetust Kristuse teise tulemise kohta, nii et olen suutnud vastata vaid väikesele osale kutsetest... Igal pool, kus ma olen käinud, võtavad kirikute kõige vagamad, pühendunumad ja elujõulisemad liikmed kõige innukamalt vastu niimoodi kuulutatud vaateid; samal ajal kui ilmalikud usklikud, variserid, fanaatikud, uhked, ülbed ja isekad pilkavad ja naeruvääristavad Kristuse teise tulemise õpetust.“

GSAM 136.2Adventisõnumi olemuse kohta võib öelda sama, mida D’Aubigne ütles reformatsiooni kohta – see „viidi läbi vaimse põhimõtte nimel. See kuulutas oma õpetajaks Jumala Sõna, päästeks usu, relvaks Püha Vaimu ning lükkas just nende vahenditega tagasi kõik maailmalikud elemendid.“

GSAM 136Võimas ärkamiste laine

GSAM 136.3Adventisõnumi kuulutamisele järgnenud ärkamiste olemust kirjeldab järgmiselt L. D. Fleming, Casco Streeti kristliku kiriku pastor Portlandis, Maine’is:—

GSAM 136.4„Huvi, mille tema [Wm. Milleri] loengud äratasid, on äärmiselt kaalutletud ja erapooletu, ning kuigi see on suurim ärkamine, mida ma kunagi näinud olen, on seal siiski kõige vähem kirglikku erutust. Tundub, et see haarab kõige tugevamalt kogukonna meessoost liikmeid. Selle mõju põhjus on järgmine: vend Miller võtab lihtsalt Vaimu mõõga, tõmbab selle tupest välja ja asetab selle terava tera paljale südamele – ja see lõikab! See ongi kõik. Selle võimsa relva tera ees langeb uskmatus ja universalism närtsib. Valed alused kaovad ning Paabeli kaupmehed imestavad. Mulle tundub, et see on ilmselt kõige lähedasem apostlikele ärkamistele, mida tänapäeval on nähtud.“

GSAM 137Kogemus Richmondis, Maine’is

GSAM 137.1Adventiõpetuse jutlustamisega kaasnenud ärkamistöö illustreerimiseks tsiteerime ühe selle liikumises aktiivselt osalenud isiku aruandest. Rääkides Richmondis, Maine’is toimunud kvartali koosolekust, kus oli esindatud kolmkümmend vaba tahte baptistide kogudust, ütleb ta:—

GSAM 137.2„Kui ma sisenesin jumalateenistuse paika, tõusis pastor Rollins, kes istus kantsli kõrval saali tagumises otsas, püsti ja ütles: ‚Vend White, võtke istet siin minu kõrval.‘ Pärast jutlust anti sõna sõnavõttudeks ja ma rääkisin vabalt kristlikust elust ning õigete võidust Kristuse teisel tulemisel. Paljud hüüdsid: ‚Aamen! Aamen!‘, ja enamik selles suures koguduses oli pisarates... Koosoleku lõpu poole, pärast minu nõusoleku saamist, tõusis pastor Rollins püsti ja ütles: ‚Vend White, kes istub minu paremal käel, räägib täna õhtul Reedi kogudusemajas meie Issanda Jeesuse Kristuse teise tulemise kohta. Tulge siia, vennad, ja kuulake ise. Meil on piisavalt ruumi, et teid kõiki vastu võtta. Tulge siia, vennad, sellest teemast kuulamine ei tee kellelegi teist kahju... Ta teadis väga hästi, et enamik tema vendadest jätab oma koosoleku külas pooleli ja läheb kolm miili kaugusele mind kuulama ning et nende kavandatud töökoosolek katkeb. Ja nii see ka läks. Kolm neljandikku pastoritest ja peaaegu kõik delegaadid lahkusid, ning Reedi kogudusemaja oli juba varakult rahvast täis. Minu teema oli Matteuse 24. peatükk. Jumala Vaim andis mulle suure vabaduse. Huvi oli imeline.

GSAM 137.3„Kui ma lõpetasin manitsusega kristlastele, et nad pühenduksid täielikult ja oleksid valmis, ning patustele, et nad otsiksid Kristust ja valmistuksid Inimese Poja tulekuks, langes Jumala vägi minu peale sellisel määral, et ma pidin end mõlema käega kõnepultist kinni hoidma. See oli pidulik hetk. Vaadates patuste olukorda, kes on ilma Kristuseta kadunud, kutsusin ma neid nuttes, korrates mitu korda: ‚Tule Kristuse juurde, patune, ja saa päästetud, kui ta ilmub oma auhiilguses. Tule, vaene patune, enne kui on liiga hilja. Tule, patune, vaene patune, tule.‘

GSAM 138.1„Kohas valitses sügav pühalikkus. Vaimulikud ja rahvas nutsid, mõned valjusti. Iga patustele suunatud üleskutse lõpus kostis kogu koguduses üldine ohe. Olin seisnud püsti, selgitanud peatükki ja manitsenud enam kui kaks tundi ning mu hääl oli juba käheks jäänud. Ma lõpetasin rääkimise ja nutsin valjusti selle kalli rahva pärast sügava tundega, mida teab vaid see, keda Jumal on kutsunud kuulutama oma tõde patustele. Kell oli üheksa, ja teistele sõnaõiguse andmine oleks tähendanud koosoleku jätkamist kuni keskööni. Parim oli lõpetada selle hetke sügava tundega, kuid mitte enne, kui kõigil oli olnud võimalus hääletada Issanda poolt. Siis kutsusin kõiki koguduse liikmeid, kes soovisid minuga koos palvetada, ja neid, kes soovisid end armu trooni ette tuua, et nad oleksid valmis rõõmuga Päästjat tema teisel tulemisel vastu võtma, püsti tõusma. Iga hing selles suures majas, nagu mulle hiljem selle eri osades viibinud inimesed teatasid, tõusis püsti. Pärast lühikest palvehetke lõppes koosolek.

GSAM 138.2„Järgmisel hommikul naasin külla, kaasas vähemalt seitse kaheksandikku sellest vaba tahte baptistide kvartali koosolekust. Igaüks rääkis, millisel suurepärasel koosolekul nad eelmisel õhtul osalesid.

GSAM 138Kutseid sõnumit levitama mujal

GSAM 138.3„Vaheajal kutsusid delegaadid ja vaimulikud mind ühinema nendega, et leppida kokku ajad, mil ma saaksin pidada loenguid selle kvartali koosoleku mitmetele kogudustele, kellel olid avarad jumalateenistuse ruumid. Oli veebruari keskel ja otsustati, et häid saanisõiduolusid jääb veel kõige rohkem kuus nädalat, mis annab inimestele hea võimaluse koosolekutel osaleda. Minu kuue nädala töö jaoks valiti välja kaksteist kõige olulisemat paika. Ma pidin pidama kümme loengut, mis tähendas, et pidin nädalas kõnelema kakskümmend korda. See jättis mulle igal nädalal vaid poole päeva aega, mida ma tavaliselt vajasin väga, et sõita viisteist või kakskümmend miili järgmise koosolekukohani.“⁵

GSAM 139Sajad pöördusid

GSAM 139.1Adventiõpetuse jutlustamisele järgnesid kõikjal ärkamised ja sadade inimeste pöördumised, eriti just siis, kui lähenes juudi aasta 1843 lõpp (21. märts 1844). Just sel talvel kuulis autor oma kodukülas – Victoris, New Yorgis – esimest korda sellest teemast ning kuigi ta oli alles kaheteistkümneaastane, võttis ta vastu, niivõrd kui ta sellest aru sai, teise tulemise usu. See avaldas tõepoolest sügavat muljet inimestele, mitte ainult koosolekutel, vaid kõikjal. Victor oli tol ajal vaid umbes kahesaja elanikuga küla, kuid ümbritsev maapiirkond oli tihedalt asustatud. Selles väikeses külas peetud koosolekute seeria tulemusena teatati viiesajast pöördunust.

GSAM 139Väljaande Methodist Year Book tunnistus

GSAM 139.2Mis puutub võimsasse ärkamise lainesse, mis järgnes teise tulemise kuulutamisele, leiame väljaandest Methodist Year Book, et „nelja aasta jooksul, 1840. aastast 1844. aastani, toimus Ameerikas 256 000 pöördumist“. See, mis kehtis Ameerikas, kehtis võrdselt ka teistes riikides, kus see kutse esitati. „Jutlusega kaasnes võimas jõud ja hingi pöördus kõikjal.“ Kuna esimene kutse pulmaõhtusöögile läks kirikutele – „kutsutuile“ –, siis laienes see nende kaudu kõigile, kes soovisid tulla ja osa saada päästest, mis ootas Jumala rahvast. Olgu sõnum siis jutlustatud, palvetatud või lauldud „adventimeloodiatena“, saatis seda tööd Jumala Vaimu võimas liikumine.

GSAM 140Lapsed jutlustamas Rootsis

GSAM 140.1Sellega seoses märgime, kuidas Issand töötas, et viia sõnum nendesse riikidesse, kus seadus keelas jutlustada midagi, mis oleks vastuolus „riigikirikuga“. Rootsi oli üks neist riikidest. Seal kasutas Issand väikeseid lapsi töö käivitamiseks. Esimene selline ilmutus toimus 1843. aasta suvel Eksjös, Lõuna-Rootsis. Vaid viieaastane väike tüdruk, kes polnud kunagi lugema ega laulma õppinud, laulis ühel päeval äärmiselt pidulikul viisil korrektselt pika luterliku hümni ning kuulutas seejärel suure jõuga: „tema kohtumõistmise tund on käes“, ja manitses perekonda valmistuma Issandaga kohtumiseks, sest Ta tuleb varsti. Perekonnas olevad uskmata inimesed palusid Jumalalt armu ja leidsid andestuse. See liikumine levis linnast linna, kus teised lapsed kuulutasid sama sõnumit. Sama liikumine laste seas avaldus teatud määral ka Norras ja Saksas.

GSAM 140„Jah! Ma pidin jutlustama“

GSAM 140.2Aastal 1896, kui ma pidasin koosolekuid seitsmeteistkümnes erinevas paigas Rootsis, läbisin mitu kohta, kus lapsed olid 1843. aastal jutlustanud, ning mul oli võimalus vestelda nendega, kes olid jutlustamist kuulnud, ja meestega, kes olid jutlustanud, kui nad olid lapsed. Ma küsisin ühelt neist: „Sa jutlustasid adventisõnumit, kui olid poiss?“ Ta vastas: „Jutlustasin! Jah, ma pidin jutlustama. Mul polnud selles asjas mingit valikut. Minu peale langes jõud ja ma ütlesin välja selle, mida see jõud mind sundis välja ütlema.“

GSAM 140Boquist ja Walbom Örebros, Rootsis

GSAM 140.3Örebro maakonnas levis see tegevus niivõrd, et sõnumi kuulutamiseks asusid tegutsema ka vanemad inimesed. Siis vahistasid tsiviilvõimud, keda õhutasid „riigikiriku“ preestrid, kaks noort poissi – 18-aastase Walbomi ja 15-aastase Ole Boquisti –, öeldes, et teevad neist avaliku hoiatuse. Nad peksid nende paljaid selgi kasevitsadega ja paigutasid nad veritsevate haavadega Örebro vanglasse. Kui haavad olid paranenud, toodi nad vanglast välja ja küsiti neilt: „Kas te lõpetate selle õpetuse kuulutamise?“ Kuigi neid peksti vitsadega teist korda, avades haavad uuesti, oli ainus vastus, mida neilt saada suudeti: „Me kuulutame seda, mida Issand meile käsib.“ Örebro ühe silmapaistva naissoost koguduseliikme eestpalve kaudu käskis kuningas Oscar I ametivõimudel need poisid vanglast vabastada ja need inimesed rahule jätta. Nii saavutati Rootsis tõe võit.

GSAM 141Boquisti tunnistus

GSAM 141.1Ajakirjas Review and Herald 7. oktoobri 1890. aasta numbris on O. Boquisti enda kirjutatud väga huvitav jutustus laste jutlustamise kohta. Ta ütleb:—

GSAM 141.2„Aastal 1843 puhkes Örebro maakonna Karlskoga koguduse rahva seas usuline liikumine. Selle liikumise juhid olid lapsed ja noored mehed, keda nimetati ‚rapare’deks‘. Need jutlustasid jumaliku jõuga ja kuulutasid rahva ees suure kindlusega, et Jumala kohtumõistmise tund on kätte jõudnud.

GSAM 141.3„Sama aasta sügisel mõjutas see nähtamatu jõud mind, O. Boquistit, kes olin tol ajal viieteistkümneaastane, ja teist noormeest, kaheksateistkümneaastast Erik Walbomit, nii tugevalt, et me ei suutnud sellele mingil moel vastu panna. Niipea kui see taevane jõud meid haaras, hakkasime rahvale rääkima ja kuulutama valju häälega, et kohtumõistmise tund on kätte jõudnud, viidates Joeli raamatule 2:28–32 ja Ilmutuse raamatule 14:6, 7.“

GSAM 141Lapsed nägemuses

GSAM 141.4Inimesed teatasid mulle, et need, keda see taevane jõud niimoodi mõjutas, kaotasid kogu ümbritseva maailma silmist. Nad olid tegelikult Jumalalt saadud nägemuses ja rääkisid jõuga, millel oli võimas veenev mõju. Nad ütlesid, et need väikesed lapsed rääkisid selle mõju all täiskasvanud meeste ja naiste jõu ja väärikusega. Seega jõudsid seda näinud inimesed järeldusele, et Issand kasutas neid prohvetlikult, et neid tõsiseid tõdesid välja öelda. Kirjutaja jätkab:—

GSAM 142.1„Inimesed kogunesid meid kuulama suurtes hulkades, ja meie koosolekud kestsid nii päeval kui öösel, mille tulemuseks oli suur usuline ärkamine. Jumala Vaim puudutas noori ja vanu ning nad palusid Issandalt armu, tunnistades oma patte Jumala ja inimeste ees.

GSAM 142.2„Kuid kui kiriku preester sellest teada sai, tehti palju jõupingutusi, et meid vaikima sundida ja seeläbi valitsevat usulist erutust peatada; kuid kõik jõupingutused olid tulutud. Seejärel paluti šerifil korraldada meie vahistamine ning kuue nädala jooksul otsiti meid tulutult metsas, kuhu olime põgenenud varjupaika otsima.

GSAM 142.3„Lõpuks kutsuti meid siiski kiriku pastori ette. Meie arv oli kasvanud nii palju, et nelikümmend noort meest ja naist ilmusid pastoraati, kus meid ootas pikk kohtuprotsess. Kõik peale minu ja Walbomi said luba koju tagasi pöörduda; kuid meid vahistati ja järgmisel päeval paigutati meid Örebro vanglasse, kus meid pandi koos vargadega 14. kambrisse, justkui oleksime toime pannud mõne suure kuriteo.“

GSAM 142Boquisti õe tunnistus

GSAM 142.422. septembril 1896 osales Boquisti 72-aastane õde meie koosolekul Örebros ja rääkis meile oma venna kogemusest, sest ta oli tunnistajaks tema piitsutamisele, vangistamisele ja vabastamisele. Ta laulis meile laulu, mida Boquist ja Walbom laulsid, kui nad kõndisid vanglast välja sillale, mis ületas 16. sajandi lossi ümbritsevat vallikraavi – seda lossi kasutati 1843. aastal vanglana. 1843. aasta liikumise jõud saatis tunnistust ja laulu laulmist. Inglise keelde tõlgituna kõlab laul järgmiselt:—

GSAM 143Boquisti ja Walbomi lauldud hümn

GSAM 144Poissjutlustaja Karlskogas

GSAM 144.4Üks härrasmees Örebros rääkis mulle juhtumist Karlskogas, kus ta 1843. aastal elas. Ta ütles:—

GSAM 144.5„Kaheksa-aastane väike poiss, kes polnud kunagi õppinud tähti lugema, hakkas sõnumit jutlustama, tsiteerides paljusid piiblikohti. Inimesed ütlesid: ‚See poiss on lihtsalt täis Piiblit.‘ See juhtus pärast seda, kui kuningas Oscar oli võtnud sõna tagakiusatute kaitseks, nii et kohalik preester ei saanud poissi kohtu ette tuua, et tema tegevust peatada; kuid ta käskis inimestel poisi enda juurde tuua, et ta saaks poisi paljastada ja näidata neile tema Piibli-teadmatust.

GSAM 144.6„Inimeste hulga ees avas preester oma lauluraamatu ja palus poisil talle ette lugeda. Poiss vastas: ‚Ma ei oska lugeda,‘ kuid pööras preestrile selja ja laulis laulu algusest lõpuni korrektselt läbi, samal ajal kui preester vaatas hämmastunult raamatut. Preester ütles poisile: ‚Sa paistad kõike teadvat.‘ Poiss vastas: ‚Ei. Meil ei ole alati lubatud rääkida kõike, mida me teame.‘

GSAM 145.1„Siis avas preester Uue Testamendi ja ütles poisile: ‚Loe mulle sellest ette.‘ Poiss vastas: ‚Ma ei oska lugeda.‘ Preester küsis: ‚Mida sa üldse Piiblist tead?‘ Tema vastus oli: ‚Ma tean, kus on tekst, milles on sõna ja neliteist korda.‘ Preester ütles: ‚Ei! Piiblis pole sellist teksti.‘ Poiss ütles: ‚Kas sa loeksid mulle palun Ilmutuse raamatust 18:13?‘ ‚Jah,‘ vastas preester. Kui preester luges, loendasid inimesed kaasa, ja tõepoolest, sõna ja esines seal täpselt neliteist korda, ning nende neljateistkümne korra seas oli ka ‚inimhingede sidumine‘. Inimesed hüüdsid: ‚Seal! Seal! Poiss teab Piiblist rohkem kui preester!‘ Preester oli väga häbisse jäänud, jättis teema sinnapaika ja jättis inimesed pärast seda rahule.“

GSAM 145.2Nii kinnitab Issand oma sõna laste suust ja tõi sel imelisel viisil oma tõe nende inimeste kõrvu, kelle seadused keelasid mis tahes õpetuse jutlustamist peale „ametliku religiooni“ oma.

GSAM 145Sõnumiga seotud Vaimu anded

GSAM 145.3Mitte ainult Rootsis rääkis Issand seoses adventiliikumisega oma rahvale oma Vaimu andide kaudu. Šotimaal, Inglismaal ja ka Ameerikas on Issand õpetanud oma rahvast eriliste ilmutuste kaudu.

GSAM 145William Foy nägemused

GSAM 145.4Aastal 1842 elas Massachusettsi osariigis Bostonis haritud mees nimega William Foy, kes oli väljendusrikas kõneleja. Ta oli baptist, kuid valmistus saama episkopaalkiriku preestriks. Issand andis talle armuliselt kaks nägemust aastal 1842, ühe 18. jaanuaril, teise 4. veebruaril. Need nägemused olid selge tõend selle kohta, et tegemist oli Jumala Vaimu tõeliste ilmutustega. Teda kutsuti ühest kohast teise kõnelema kantslitelt, mitte ainult episkopaalkiriku liikmete poolt, vaid ka baptistide ja teiste uskkondade poolt. Kui ta kõneles, kandis ta alati vaimuliku rüüd, nagu seda kannavad selle kiriku vaimulikud jumalateenistustel.

GSAM 146.1Härra Foy nägemused puudutasid Kristuse peatset tulekut, Jumala rahva teekonda taevasse linna, uut maad ja lunastatud seisundi hiilgust. Tänu heale keeleoskusele ja suurepärasele kirjeldamisoskusele tekitas ta sensatsiooni kõikjal, kuhu ta läks. Kutsel käis ta linnast linna, et rääkida imelistest asjadest, mida ta oli näinud; ja et mahutada suuri rahvahulki, kes kogunesid teda kuulama, renditi suuri saale, kus ta rääkis tuhandetele sellest, mida talle oli näidatud taevasest maailmast, Uue Jeruusalemma ilust ja inglite vägedest. Kui ta rääkis Kristuse õrnast ja kaastundlikust armastusest vaeste patuste vastu, manitses ta pöördumata inimesi otsima Jumalat, ja paljud vastasid tema helladele palvetele.

GSAM 146Nägemus kolmest astmest

GSAM 146.2Tema töö jätkus kuni aastani 1844, 2300 päeva lõpu lähenedes. Siis osutati talle veel üks Püha Vaimu ilmutus – kolmas nägemus, mida ta ei mõistnud. Selles näidati talle Jumala rahva teed taevasse linna. Ta nägi suurt platvormi ehk astet, millele kogunesid suured rahvahulgad. Aeg-ajalt kukkus keegi läbi selle platvormi silmist kaduma, ja sellise inimese kohta öeldi talle: „Taganenud.“ Siis nägi ta, kuidas inimesed tõusid teisele astmele ehk platvormile, ja ka seal kukkusid mõned läbi platvormi silmist kaduma. Lõpuks ilmus kolmas platvorm, mis ulatus püha linna väravateni. Suur hulk inimesi kogunes nende juurde, kes olid sellele platvormile jõudnud. Kuna ta ootas, et Issand Jeesus tuleb väga lühikese aja jooksul, ei suutnud ta mõista, et Ilmutuse raamatu 14. peatüki esimesele ja teisele sõnumile pidi järgnema kolmas sõnum. Seetõttu oli nägemus talle seletamatu ja ta lõpetas avaliku esinemise. Pärast prohvetliku perioodi lõppu, aastal 1845, kuulis ta, kuidas keegi teine rääkis samast nägemusest, selgitades, et „esimene ja teine sõnum olid antud ning et kolmas pidi järgnema“. Varsti pärast seda haigestus härra Foy ja suri.

GSAM 147.1Selliste Jumala võimu ilmutustega seoses jutlusega Tema tulekust „ukse ees“ ning tuhandete rõõmuga, kes pöördusid patust ära, et teenida Issandat ja oodata Tema tulekut, said inimesed kahekordse kinnituse, et see oli tõepoolest Issanda sõnum maailmale.

GSAM 147.2Kuid 21. märts 1844 saabus ja möödus, kuid Issand ei tulnud. Pühendunud ja mõtlevate inimeste veendumus oli siiski, et nad olid tegutsenud kooskõlas Issanda tahtmisega ning et õigel ajal saab kõik selgeks.