13. peatükk – Jumaliku juhtimise märgid

GSAM 198.1„KAS on Jumal kunagi proovinud minna ja võtta endale rahva teise rahva seast, kiusatuste, märkide ja imedega, sõja, võimsa käe, väljasirutatud käsivarre ja suurte hirmudega, vastavalt kõigele, mida Issand, teie Jumal, teie silme ees Egiptuses teie heaks tegi? Sulle näidati seda, et sa teaksid, et Issand on Jumal; peale tema ei ole kedagi teist.“¹

GSAM 198.2Nii tegutses Issand, võttes rahva paganliku rahva seast, et viia nad välja sinna, kus ta saaks neile oma seadust kuulutada ja kus ta saaks selle neile kivitahvlitele raiutuna edasi anda. Neid imesid ei tehtud selleks, et rahuldada nende uudishimu, vaid selleks, et nad teaksid kindlalt, et see, kes oli „teinud suuri asju Egiptuses, imelisi tegusid Hami maal ja hirmuäratavaid asju Punasel merel“² ning rääkinud nendega Siinai põleva mäetipu tule ja suitsu seest, ei olnud keegi muu kui elav ja tõeline Jumal, kõigi asjade Looja.

GSAM 198Moosese kutsumine põlevast põõsast

GSAM 198.3Mooses ise ei oleks suutnud iisraellasi Egiptusest lahkuma panna, öeldes neile lihtsalt: „Kui ma kõrbes karja hoidsin, tundsin kaasa teie orjusele, ja nüüd olen tulnud teid Egiptusest välja juhtima, nagu ma püüdsin teha, kui ma tapsin egiptlase vahetult enne põgenemist Miidiani maale.“

GSAM 199.1Vaja oli põlevat põõsast, mis ei põlenud ära, ja leekide seest kostvat häält, et veenda isegi Moosest, et just tema on see, kes peab „minema ja juhtima rahva Egiptusest välja“. Just sel imelisel viisil sai ta oma ülesande, oma kõrge ja püha kutsumuse, mille ilmutus pidi kohe köitma tema vendade tähelepanu, valmistama nende meeled ette sellele, mis pidi järgnema, ning viima nad seeläbi selleni, et nad võtaksid Moosese Jumala all oma juhiks vastu.

GSAM 199.2Kui üldse on olnud aega pärast Päästja ülestõusmist, mil tema kurvad ja pettunud järgijad vajasid lohutust Tema kohaloleku ja julgustavate sõnade kaudu, siis oli see just sel ajal, kui mõned kurvad ja tagakiusatud usklikud pidasid kindlalt kinni oma usust pärast 1844. aasta „kesköö hüüdu“; ja kui Jumal oma halastuses kunagi kurbade hingedega otse rääkis, siis näib, et see toimuks kindlasti just sellisel ajal ja just sellise rahva seas.

GSAM 199Lubatud Issanda kohalolek

GSAM 199.3See, kes ei ole piiratud oma tegutsemisviisides ega vahendites ning kes andis Püha Vaimu anded oma kogudusele, kui „tema läks üles kõrgele“³, lubas olla oma järgijatega koos evangeeliumi kuulutamisel „kuni selle ajastu lõpuni“.

GSAM 199.4Kogu selle aja jooksul on Issand olnud valmis ilmutama oma võimu ja andeid neile, kes teda täielikult otsisid. Kas ta ei öelnudki evangeeliumi ülesande andmisel: „Uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime ja räägivad uusi keeli. Nad tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ja kui nad mõnd surmavat mürki joovad, siis ei tee see neile kahju. Haigete peale nad panevad käed, ja need saavad terveks“?⁴

GSAM 199Vaimu anded reformatsiooni ajal

GSAM 199.516. sajandi reformatsiooni ajal ja sellele järgnenud aegadel toimusid mõned imelised Issanda võimu ilmutused ja prohvetiande avaldumised. D’Aubigne räägib Johannes Hussi prohvetlikest ennustustest. Charles Buck kirjeldab oma raamatus Religious Anecdotes George Wisharti prohvetlikku tegevust 1546. aastal. John Wesley kirjeldab oma teostes Jonathan Pyrah’i prohvetlikke ennustusi ja nende täitumist. Pastor J. B. Finley kirjeldab oma autobiograafias märkimisväärset nägemust ja enda tervendamist 1842. aasta suvel. Ajakiri The Christian Advocate (metodistlik) avaldas huvitava kirjelduse märkimisväärsest nägemusest ja selle tagajärgedest, mille sai selle kiriku doktor Bond oma teenistuse ajal. Need olid märgid neile, kes alandlikult Issandat otsisid, et Ta ei ole muutunud ja et Ta räägib endiselt oma rahvaga prohvetliku ande kaudu.

GSAM 200Järelejäänud kogudus saab prohvetiande

GSAM 200.1Pühakirjas on selged ja konkreetsed väited, et Issand ilmutab oma Vaimu andeid, eriti prohvetlikku andi, eriti nende seas, kes ootavad Tema tulekut. Esimene tekst, millele me tähelepanu juhime, leidub kirjas korintlastele ja kõlab järgmiselt: „Ma tänan alati oma Jumalat selle armu eest, mida ta on osutanud teile Jeesuses Kristuses, kelles te olete rikkaks saanud igasuguses õpetuses ja tunnetuses, kuivõrd Kristuselt saadav tunnistus on kinnitunud teie sees, nii et teil pole puudu ühestki armuannist ja te ootate pikisilmi meie Issanda Jeesuse Kristuse tagasitulekut. Tema hoiab teid tugevana lõpuni, et te oleksite laitmatud meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval.“⁵

GSAM 200.2Ilmutusraamatus loeme „järelejäänutest“ – viimasest evangeelsest kirikust: „Lohe läks naise [kiriku] peale raevu ja läks sõtta naise ülejäänud järglaste vastu, nende vastu, kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse Kristuse tunnistus“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st).⁶ Mis on see „Jeesuse tunnistus“, küsime me, mis viimasel kirikul peab olema ja mis oma kinnituses valmistab teed kõigi Vaimu andide ilmnemiseks? Sellele küsimusele leiame vastuse ingli tunnistusest Johannesele Patmosel: „Ma langesin maha tema jalge ette teda kummardama, aga ta ütles: ‚Ära seda tee! Mina olen kaassulane sinule ja su vendadele ja õdedele, kellel on Jeesuse tunnistus. Kummarda Jumalat! Sest Jeesuse tunnistus on prohvetliku kuulutuse vaim (sõnasõnaline tõlge KJV-st).‘“⁷

GSAM 201.1See ingli antud määratlus näitab, et just Kristust ootavas koguduses ilmnev „prohvetliku kuulutuse vaim“ valmistab teed kõigile andidele ning et „järelejäänud“ koguduse vastu peetakse sõda just sellepärast, et neil on see and.

GSAM 201Pauluse tunnistus andide kohta

GSAM 201.2Pauluse kiri tessaloonlastele näitab, et Issanda päev – lõplik kohtupäev – tabab rahvahulki „kui varas öösel“; kuid see ei taba niimoodi Issanda ustavaid lapsi, sest nad on „valguse lapsed ja päeva lapsed“. Oma manitsuste seas sellele valvsale rahvale ütleb ta: „Ärge kustutage Püha Vaimu! Ärge põlake prohveteeringuid, vaid katsuge läbi kõik ja hoidke kinni heast.“⁸

GSAM 201.3Kreeka sõna propheteias, mida siin on tõlgitud kui prohveteeringud, kohta ütleb Greenfield oma kreeka sõnastikus: „Prohvetliku ande kasutamine selles mõttes, 1. Tessalooniklastele 5:20.“ Sellega on nõus ka Parkhursti, Robinsoni ning Liddelli ja Scotti sõnastikud. See on seega selge tunnistus, et tõeline prohvetliku ande olemasolu jääb kirikusse, mis ootab Kristuse teist tulemist. Manitsus ei ole mitte seda andi põlata, vaid seda proovile panna; leides selle hea avaldumise, tuleb sellest „kinni hoida“.⁹

GSAM 201Lubaduse täitumine

GSAM 201.4Oleme siiani märkinud, kuidas Issand hakkas ilmutama prohvetliku ande võimet esimese ja teise ingli sõnumi kuulutamise ajal. See and on pärast 2300 päeva lõppu veelgi täielikumalt arenenud. Issand valis selleks otstarbeks endale vahendi, valides oma esindajaks isiku, kes oli mitte ainult loovutanud tema nimel kõik, vaid kelle elu ripus kaalukausil – „nõrgim nõrkadest“.¹⁰ Kahe kuu jooksul pärast selle aja möödumist hakkas Ellen G. Harmon, kes elas Portlandis, Maine’is, ja oli tol ajal vaid umbes seitseteist aastat vana, saama ilmutusi Issandalt.

GSAM 202.1Kuna mul on olnud võimalus vestelda nendega, kes elasid Portlandis esimese nägemuse ajal, ning ma tundsin ka proua Hainesit, kelle majas neiu Harmonil oli tema esimene nägemus, siis räägin ma faktidest nii, nagu need mulle nende inimeste poolt edasi anti.

GSAM 202.2Neiu Harmon oli sel ajal väga kriitilises tervislikus seisundis. Mitme nädala jooksul oli ta vaevu suutnud rääkida rohkem kui sosistades. Üks arst oli otsustanud, et tema haigus oli vesitõvega kaasnev kopsutuberkuloos. Ta ütles, et neiu parem kops oli lagunenud, vasak aga märkimisväärselt haige, ning et ka tema süda oli kahjustatud. Ta ütles, et ei usu, et neiu suudaks elada enam kui väga lühikest aega, ning et ta võib igal hetkel surra. Ta suutis lamades hingata vaid suure vaevaga. Öösel sai ta puhata vaid siis, kui ta oli voodis peaaegu istuvas asendis toetatud. Sagedased köhahoogud ja veritsused kopsudest olid tema füüsilist jõudu oluliselt vähendanud.

GSAM 202Neiu Harmoni esimene nägemus

GSAM 202.3Ajal, mil ta sai oma esimese nägemuse, viibis ta proua Haines’i kodus. Oli hommik ja nad olid perekonna palvuse juures. Kohal oli viis inimest, kõik usuõed. Teised olid juba palvetanud ja neiu Harmon palvetas sosistades, kui Jumala vägi laskus alla kõige imelisemal viisil, mõjutades ilmselgelt kõiki kohalolijaid, ning hetkega kaotas ta teadlikkuse kõigest, mis tema ümber toimus – ta oli nägemuses.

GSAM 202.4Järgmisel koosolekul rääkis ta Portlandi usklikele, mida talle oli näidatud. Neil oli täielik kindlus, et see oli pärit Issandalt. Tol ajal oli Portlandis umbes kuuskümmend inimest, kes tunnistasid seda Issanda tööks. Nägemusega, samuti selle kirjeldamisega, kaasnes jõud, mis võis pärineda ainult Jumalalt. Teda valdas pidevalt tõsine tunne igavestest asjadest ning ta näis olevat täis sõnulseletamatut aukartust selle üle, et just nii noor ja nõrk inimene nagu tema oli valitud vahendiks, kelle kaudu Issand edastab valgust oma rahvale. Ta ütles, et nägemuses tundus talle, nagu oleks ta ümbritsetud säravatest inglitest taeva hiilgavas õues, kus valitseb ainult rõõm ja rahu, ning et oli kurb tagasi pöörduda selle sureliku elu rahuldust mittepakkuvasse reaalsusesse.

GSAM 203Esimese nägemuse kokkuvõte

GSAM 203.1Järgnev lühike kokkuvõte tema esimesest nägemusest, nagu ta seda Portlandi usklikele kirjeldas, annab mõningase ettekujutuse nende kõigi iseloomust:—

GSAM 203.2„Kui me palvetasime, tuli Jumala vägi minu peale nii, nagu ma kunagi veel tundnud polnud. Mulle tundus, et olen ümbritsetud valgusega ja tõusen maa pealt üha kõrgemale. Ma pöördusin vaatama maailmas viibivat adventrahvast, kuid ei suutnud neid leida. Siis ütles hääl mulle: ‚Vaata uuesti, vaata veidi kõrgemale.‘ Selle peale tõstsin silmad ning nägin maa kohal kulgevat sirget ja kitsast rada. Sellel rajal rändas adventrahvas linna poole, mis asus raja kaugemas otsas. Nende taga, raja alguses, oli ere valgus, mis ingli sõnul oli kesköö hüüd. See valgus paistis kogu teerajale, et nende jalad ei komistaks. Jeesus ise läks oma rahva ees neid edasi juhtides ja kuni nad hoidsid oma pilgu kindlalt Temal, olid nad kaitstud. Aga peagi väsisid mõned ja ütlesid, et linn on veel nii kaugel ja nemad lootsid varem sinna jõuda. Siis julgustas Jeesus neid, tõstis oma aulise parema käe, millest voogas valgus üle adventrahva, ning nad hüüdsid: ‚Halleluuja!‘ Teised salgasid läbematult nende taga oleva valguse ja ütlesid, et see polnud Jumal, kes oli neid seni juhtinud. Valgus nende taga kustus ja jättis nende jalad täielikku pimedusse. Nad komistasid, kaotasid silmist teetähise ja Jeesuse ning kukkusid rajalt all asuvasse pimedasse ja õelasse maailma. Peagi kuulsime Jumala häält nagu suurte vete kohinat, mis teatas meile Jeesuse tuleku päeva ja tunni. Elavad pühad tundsid ja mõistsid seda häält, samas kui õelad pidasid seda äikeseks ja maavärinaks. Kui Jumal ütles aja, valas Ta meie peale Püha Vaimu ning meie näod hakkasid särama ja kiirgasid Jumala au nagu Moosesel, kui ta tuli Siinai mäelt alla.“¹¹

GSAM 204Kirjeldus proua White’i seisundist nägemuse ajal

GSAM 204.1Enne kui jätkame selle põneva jutustuse lugemist Jumala Vaimu imelisest ilmutusest, toon välja mõned nägemustega seotud faktid. Esmakordselt nägin proua E. G. White’i (endine neiu Harmon) 1852. aasta oktoobris. Sel päeval nägin teda nägemuses, mis kestis üle tunni. Sellest ajast peale on mul olnud privileeg näha teda nägemuses umbes viiskümmend korda. Olen olnud kohal, kui arstid on teda selles seisundis uurinud, ja mul on hea meel anda tunnistust sellest, mida olen näinud ja tean. Loodan, et selle juhtumi faktide kirjeldust ei heidetaks hoolimatult kõrvale nende juhuslike oletuste tõttu, kes pole teda selles seisundis kunagi näinud.

GSAM 204.2Nägemusse astudes hüüab ta kolm korda lummavalt „Au!“, mis kajavad ja kajavad uuesti; teine ja eriti kolmas hüüe on vaiksemad, kuid põnevamad kui esimene, hääl meenutab kedagi, kes on sinust üsna kaugel ja just kuulmisulatusest väljumas. Umbes nelja või viie sekundi jooksul tundub ta langevat maha nagu minestunud inimene või keegi, kes on kaotanud oma jõu; seejärel tundub ta hetkega täituvat üliinimliku jõuga, tõustes mõnikord kohe püsti ja kõndides toas ringi. Käed ja käsivarred liiguvad sageli, osutades paremale või vasakule, kui ta pead pöörab. Kõik need liigutused on äärmiselt graatsilised. Ükskõik millises asendis käsi või käsivars ka ei oleks, ei saa keegi teine seda liigutada. Tema silmad on alati avatud, kuid ta ei pilguta; pea on tõstetud ja ta vaatab ülespoole, mitte tühja pilguga, vaid meeldiva ilmega, mis erineb tavalisest vaid selle poolest, et ta näib vaatavat pingsalt mingit kauget objekti. Ta ei hinga, kuid tema pulss lööb regulaarselt. Tema näoilme on meeldiv ja näo värv sama punane kui tema loomulikus seisundis.

GSAM 205Võrdlus Taanieliga

GSAM 205.1Tema seisund hingamise, jõu kaotuse ja Jumala ingli puudutuse järel tugevaks saamise osas vastab täielikult kirjeldusele, mille prohvet Taaniel andis oma nägemuses kogetust, kui ta ütles: „Seepärast jäin ma üksi ja nägin seda suurt nägemust, ning minus ei jäänud enam jõudu; sest mu ilu muutus minus mädanemiseks ja mul ei jäänud enam jõudu.“ „Sest kuidas saab minu isanda teenija rääkida oma isandaga? Sest minust kadus kohe kogu jõud ja mul ei jäänud enam hingegi. Siis tuli jälle minu juurde ja puudutas mind keegi, kes nägi välja nagu inimene, ja ta tugevdas mind ning ütles: Oo, väga armastatud mees, ära karda! Rahu olgu sinuga! Ole tugev, jah, ole tugev! Ja kui ta minuga oli rääkinud, sain ma jõudu ja ütlesin: Räägigu mu Issand, sest sa oled mind tugevdanud.“¹²

GSAM 205PEALTNÄGIJATE TUNNISTUSED

GSAM 205M. G. Kellogg, dr

GSAM 205.2Mis puutub proua White’i seisundisse nägemuse ajal, siis võiks siinkohal tuua mõned pealtnägijate ütlused. Esimene on M. G. Kelloggilt, dr., kes viitab esimesele nägemusele, mis anti Michiganis 29. mail 1853. aastal Tyrone’is, Livingstoni maakonnas toimunud koosolekul. Ta ütleb:—

GSAM 206.1„Õde White oli nägemuses umbes kakskümmend minutit või pool tundi. Kui ta nägemusse sukeldus, tundus, et kõik kohalolijad tajusid Jumala jõudu ja kohalolekut, ning mõned meist tundsid tõepoolest, kuidas Jumala Vaim laskus meie peale võimsalt. Me olime hingamispäeva hommikul umbes kell üheksa palves ja ühisel koosolekul. Vend White, minu isa ja õde White olid juba palvetanud, ja mina palvetasin sel hetkel. Mingit erutust ega avalikku väljendamist ei olnud. Me palusime siiski Jumalalt südamest, et ta õnnistaks koosolekut oma kohalolekuga ja et ta õnnistaks tööd Michiganis. Kui õde White hüüdis seda võidukat hüüdu ‚Au! a-u-! a-u-!‘, mida te olete temalt nii tihti kuulnud, kui ta nägemusse sukeldub, tõusis vend White püsti ja teatas kuulajatele, et tema abikaasa oli nägemuses. Pärast seda, kui ta oli kirjeldanud tema nägemuste olemust ja seda, et nägemuse ajal ta ei hinga, kutsus ta kõiki, kes soovisid, ette tulema ja teda uurima. Dr. Drummond, arst, kes oli ühtlasi esimesepäeva adventistide jutlustaja ja kes (enne kui ta nägi teda nägemuses) oli väitnud, et tema nägemused on mesmeristlikku päritolu ning et ta suudab talle nägemuse tekitada, astus ette ning pärast põhjalikku läbivaatust muutus ta väga kahvatuks ja märkis: ‚Ta ei hinga!‘

GSAM 206.2„Ma olen täiesti kindel, et ta ei hinganud sel hetkel nägemuse ajal ega ka üheski teises nägemuses, mida tal on olnud minu juuresolekul. Nägemusest väljumine oli sama märgatav kui sinna sisenemine. Esimene märk, et nägemus oli lõppenud, oli see, et ta hakkas jälle hingama. Ta võttis esimese hingetõmbe sügavalt, pikalt ja täielikult, viisil, mis näitas, et tema kopsud olid olnud täiesti õhust tühjad. Pärast esimest hingetõmmet möödus mitu minutit, enne kui ta teise hingetõmbe tegi, mis täitis kopsud täpselt samamoodi nagu esimene; seejärel järgnes kaheminutiline paus ja kolmas hingetõmme, mille järel muutus hingamine loomulikuks.“ Allkirjastatud: „M. G. Kellogg, M.D., Battle Creek, Mich., 28. detsember 1890.“

GSAM 207F. C. Castle

GSAM 207.1Toome siinkohal ära järgmise ütluse isikult, kes oli tunnistajaks proua White’i meditsiinilisele läbivaatusele, kui tal oli nägemus Stowe’is, Vermontis, 1853. aasta suvel. Ta ütleb:—

GSAM 207.2„Kohal oli arst, kes uuris teda oma tarkuse ja teadmiste kohaselt, et leida ilmingu põhjus. Tema laialt avatud silmade lähedale hoiti süüdatud küünalt; ükski silmalihas ei liikunud. Seejärel kontrollis ta tema pulssi ja hingamist, kuid hingamist ei toimunud. Tulemuseks oli, et ta jõudis veendumusele, et seda nähtust ei saa seletada looduslike ega teaduslike põhimõtetega.“ Allkirjastatud: „F. C. Castle.“

GSAM 207D. H. Lamson

GSAM 207.3Järgmised tunnistused puudutavad uurimist, mis viidi läbi ajal, mil proua White oli nägemuses, koosolekul, mis toimus pastor James White’i kodus Monroe Streetil, Rochesteris, New Yorgis, 26. juunil 1854:—

GSAM 207.4„Ma olin tol ajal seitseteist aastat vana. Mul on tunne, et kuulen peaaegu neid põnevaid hüüdeid ‚A-u!‘, mida ta välja hüüdis. Siis vajus ta tagasi põrandale – mitte kukudes, vaid õrnalt vajudes – ja teda toetasid abistaja käed. Sisse tulid kaks arsti, üks vana mees ja üks noor mees. Vend White soovis väga, et nad õde White’i põhjalikult läbi vaataksid, mida nad ka tegid. Toodi peegel ja üks neist hoidis seda tema suu kohal, kui ta rääkis; kuid väga peagi loobusid nad sellest ja ütlesid: ‚Ta ei hinga.‘ Siis uurisid nad hoolikalt tema külgi, kui ta rääkis, et leida mingeid märke sügavast hingamisest, kuid nad ei leidnud neid. Kui nad selle osa läbivaatusest lõpetasid, tõusis ta püsti, ikka veel nägemuses, hoides Piiblit kõrgel, lehekülge vahetades ja tsiteerides õigesti, kuigi silmad vaatasid ülespoole ja raamatust eemale.

GSAM 208.1„Tal oli nägemus seitsmest viimasest nuhtlusest. Siis nägi ta pühade võidukäiku ja ma tunnen, nagu kuuleksin tema võidukäigu hüüdeid isegi praegu. Nendest asjaoludest annan ma vabalt tunnistust.“ Allkirjastatud: „Pastor D. H. Lamson, Hillsdale, Mich., 8. veebruar 1893.“

GSAM 208Proua Drusilla Lamson

GSAM 208.2Sama meditsiinilise läbivaatuse kohta on antud veel üks tunnistus proua Drusilla Lamsonilt, pastor Lamsoni nõbu leselt ja Clifton Springsi (New York) sanatooriumi juhatajalt. Rääkides 26. juuni 1854. aasta koosolekust, ütleb ta:—

GSAM 208.3„Ma mäletan seda koosolekut, kus tehti katse, nimelt selleks, et kontrollida seda, mida vend White oli sageli öelnud, et õde White ei hinganud nägemuse ajal, kuid ma ei suuda meenutada kohal olnud arsti nime... See pidi olema doktor Fleming, kuna teda kutsuti mõnikord nõu andma. Ta on aga nüüdseks surnud. Võin öelda niipalju, et katse tehti ja peeglil ei olnud näha mingeid hingamise märke.“ Allkirjastatud: „Drusilla Lamson, Clifton Springs, New York, 9. märts 1893.“

GSAM 208.4Veel üks tunnistus isikult, kes oli eespool mainitud sündmusel kohal:—

GSAM 208David Seeley

GSAM 208.5„Käesolevaga kinnitan, et olen lugenud eespool toodud tunnistusi David Lamsonilt ja proua Drusilla Lamsonilt seoses arsti avaldusega, mis puudutas proua E. G. White’i läbivaatamist, kui ta oli nägemuses, 26. juunil 1854. Olin sellel koosolekul kohal ja olin läbivaatuse tunnistajaks. Ma nõustun vend ja õde Lamsoni ütlustega ning lisaksin veel, et läbivaatuse tegid dr Fleming ja veel üks noorem arst. Pärast seda, kui proua White tõusis püsti, nagu nad on kirjeldanud, tsiteerides Piibli tekste, palus dr Fleming tuua süüdatud küünla. Ta hoidis seda küünalt võimalikult lähedal tema huultele, ilma et see oleks põletanud, ja otsejoones tema hingeõhuga, juhuks kui ta hingaks. Leek ei vilkunud vähimalgi määral. Siis ütles arst rõhutatult: ‚See otsustab asja igaveseks – tema kehas pole hingamist.‘“ Allkirjastatud: „David Seeley, Fayette, Iowa, 20. august 1897.“

GSAM 209Härra ja proua A. F. Fowler

GSAM 209.1Järgmised ütlused puudutavad läbivaatust, mis tehti ajal, mil proua White oli nägemuses Waldroni saalis Hillsdale’is, Michigani osariigis, 1857. aasta veebruaris. Doktor Lord, Hillsdale’i arst, kellel oli viiekümneaastane praktika, tegi äärmiselt hoolika läbivaatuse, mille kohta esitan järgmised tunnistused:—

GSAM 209.2„Me olime kohal, kui (1857. aasta veebruaris) õde E. G. White oli nägemuses Waldroni saalis Hillsdale’is. Dr Lord viis läbi läbivaatuse ja ütles: ‚Tema süda lööb, kuid hingamist ei ole. Elu on olemas, kuid kopsud ei tööta; ma ei suuda seda seisundit seletada.‘“ Allkirjastatud: „A. F. Fowler, proua A. F. Fowler, Hillsdale, Michigan, 1. jaanuar 1891.“

GSAM 209C. S. Glover

GSAM 209.3Siin on toodud veel üks ütlus sama nägemuse kohta:—

GSAM 209.4„Ma olin kohal, kui õde White sai eespool nimetatud nägemuse Waldroni saalis Hillsdale’is. Lisaks eespool toodud avaldusele kuulsin ma arsti ütlemas, et õde White’i seisund nägemuses oli ‚tema teadmiste piiridest väljaspool‘. Ta ütles ka: ‚Selles on midagi üleloomulikku.‘“ Allkirjastatud: „C. S. Glover, Battle Creek, Mich., 19. jaanuar 1891.“

GSAM 209Härra ja proua Carpenter

GSAM 209.5Siin on kolmas avaldus sama juhtumi kohta:—

GSAM 209.6„Käesolevaga kinnitame, et olime kohal Waldroni saalis Hillsdale’is, Michigani osariigis, 1857. aasta veebruaris, kui proua E. G. White’il oli nägemus, ja et teda selles seisundis uuris dr Lord, ning me kuulsime tema avalikku avaldust selle juhtumi kohta, nagu seda eespool esitasid vend ja õde Fowler.“ Allkirjastatud: „W. R. Carpenter, Eliza Carpenter, Noblesville, Indiana, 30. august 1891.“

GSAM 210D. T. Bourdeau

GSAM 210.1Järgmiseks juhime teie tähelepanu katsele, mida tehti, kui proua White oli nägemuses Buck’s Bridge’is, St. Lawrence’i maakonnas, New Yorgis:—

GSAM 210.2„28. juunil 1857 nägin ma õde Ellen G. White’i nägemuses esimest korda. Ma ei uskunud nägemustesse, kuid üks asjaolu paljude hulgast, mida võiksin mainida, veenis mind, et tema nägemused olid Jumalalt. Et veenduda, kas ta hingas või mitte, panin ma kõigepealt oma käe tema rinnale piisavalt kauaks, et teada saada, et kopsud ei tõusnud ega langenud rohkem, kui oleks tõusnud ja langenud, kui ta oleks olnud surnukeha. Siis võtsin oma käe ja panin selle tema suu peale, pigistades tema ninasõõrmeid pöidla ja nimetissõrme vahel, nii et tal oli võimatu õhku välja- ega sisse hingata, isegi kui ta oleks seda soovinud. Hoidsin teda nii oma käega umbes kümme minutit – piisavalt kaua, et ta tavatingimustes oleks lämbunud; see katsumus ei mõjutanud teda vähimalgi määral. Pärast seda imelist nähtust pole mul kordagi tekkinud kiusatust kahelda tema nägemuste jumalikus päritolus.“ Allkirjastatud: „D. T. Bourdeau, Battle Creek, Mich., 4. veebruar 1891.“

GSAM 210Vaimumeediumist arst kontrollib nägemust

GSAM 210.3Mainin veel üht meditsiinilist uuringut, mille tunnistajaks olin Parkville’is, St. Josephi maakonnas, Michigani osariigis, 12. jaanuaril 1861.

GSAM 210.4Kui proua White lõpetas oma jutluse, mille ta pidas adventistide kogudusemajas kogunenud suurele kogudusele, laskus Jumala õnnistus tema peale erakordselt tugevalt ning ta viidi nägemuses ära, istudes oma toolil. Kohal viibis dr Brown, füüsiliselt terve ja tugev mees, kes oli vaimumeedium. Ta oli öelnud, et proua White’i nägemused on samasugused kui vaimumeediumi omad ning et kui tal tekiks nägemus seal, kus dr Brown viibis, suudaks ta ta sellest ühe minutiga välja tuua. Kõigile, kes soovisid, anti kutse tulla ette ja veenduda läbivaatuse abil proua White’i seisundis nägemuse ajal. Arst astus ette, kuid enne kui ta oli oma uurimise poole pealegi jõudnud, muutus ta surmavalt kahvatuks ja värises nagu haavaleht. Pastor White küsis: „Kas arst võiks tema seisundist aru anda?“ Arst vastas: „Ta ei hinga,“ ja suundus kiiresti ukse poole. Ukse juures seisjad, kes teadsid tema hooplemisest, ütlesid: „Mine tagasi ja tee nii, nagu sa lubasid; too see naine nägemusest välja.“ Suures erutuses haaras ta ukse käepidemest, kuid tal ei lubatud seda avada enne, kui ukse juures seisjad küsisid: „Arst, mis on lahti?“ Ta vastas: „Seda teab ainult Jumal; laske mind sellest majast välja,“ ja ta läks välja.

GSAM 211.1Oli ilmne, et vaim, mis mõjutas teda meediumina, ei olnud enam rahus selle võimu juuresolekul, mis valitses proua White’i nägemuses, nagu ei olnud seda ka deemonitest vaevatud inimesed Päästja päevil, kes küsisid: „Kas sa oled tulnud meid piinama enne määratud aega?“¹³

GSAM 211.2Selles asjaolus on näha sarnasust prohvet Taanieli kogemusega. Kui ta läks Issanda Vaimu läbi nägemusse, olid kohal viibinud kaldealased – paganad, kes seda Vaimu ei tundnud – väga hirmul ja „põgenesid, et end peita“.¹⁴

GSAM 211Neiu Harmonil paluti oma nägemusi kirjeldada

GSAM 211.3Umbes nädal pärast oma esimest nägemust, oma isa majas toimunud koosolekul, sai neiu Harmon teise nägemuse, milles talle anti ülesanne teha teistele teatavaks see, mis talle oli ilmutatud. Ta oli suures hämmingus, kuidas ta saaks täita Issanda käsku. Tema tervis oli nii halb, et ta kannatas tõelisi kehalisi valusid, ja kõigi märkide järgi oli tal elada jäänud vaid lühike aeg. Ta oli vaid seitsmeteistkümneaastane, väike ja nõrk, ühiskonnaga harjumatu ning loomult nii arg ja tagasihoidlik, et võõrastega kohtumine oli talle valus. Ta palvetas mitu päeva ja hilisööni südamest, et see koorem võetaks temalt ära ja pandaks kellegi teise õlgadele, kes suudaks seda paremini kanda. Kuid kohustuse valgus ei muutunud kunagi ja ingli sõnad kõlasid pidevalt: „Anna teistele teada, mida ma olen sulle ilmutanud.“

GSAM 212.1Selles segaduses viibides osales neiu Harmon veel ühel koosolekul, mis toimus tema isa majas. Sellel koosolekul ühinesid kõik osalejad siirases palves tema eest, ja ta pühendas end veel kord Issandale ning tundis valmisolekut laskma end kasutada Tema auks. Palvetamise ajal hajus paks pimedus, mis teda oli ümbritsenud; ja nagu ta hiljem ütles, tuli tema poole ere valgus, nagu tulipall, ning kui see tema peale langes, võeti temalt jõud ära ja talle tundus, nagu oleks ta Jeesuse ja inglite juuresolekul. Jällegi kordus: „Anna teistele teada, mida ma olen sulle ilmutanud.“ Ta ütles, et palus südamest, et kui ta peab minema ja rääkima sellest, mida Issand talle oli näidanud, siis hoitaks teda eneseülendamise eest. Siis ütles üks ingel talle, et tema palve oli kuulda võetud ning et kui tal tekib oht ülbusse langeda, tabab teda haigus. Ingel ütles talle: „Edasta sõnumit ustavalt. Pea lõpuni vastu ja sa saad süüa elupuust ja juua eluvett.“

GSAM 212Neiu Harmoni külaskäik Polandisse, Maine’i osariigis

GSAM 212.2Neiu Harmonile oli näidatud, et ta peab minema Maine’i osariigi Polandi ja rääkima oma nägemusest. Päev pärast seda kolmandat nägemust sõitis tema õemees kõigi jaoks ootamatult tema isa maja ukse ette ja pakkus talle, et viib ta Polandi. Seal olles pidas ta koosoleku, kus ta rääkis oma nägemusest. Hazen Foss, kes oli meeleheitel¹⁵, ei lasknud end veenda jumalateenistusele minema, kuid olles väljas ukse juures kõrva vastu surutud, kuulis ta, kuidas neiu oma nägemust kirjeldas, ja ütles: „Nägemus, millest ta rääkis, on nii sarnane sellega, mis mulle näidati, kui kaks inimest saaksid sama asja kirjeldada.“ Järgmisel hommikul kohtas ta ootamatult neiu Harmoni ja ütles talle, et ta peab olema „ustav selle koorma kandmisel ja Issanda poolt talle antud tunnistuste edastamisel, ning et Jumal ei jäta teda maha“. Teistele ütles ta: „See on see vahend, kelle peale Issand on selle koorma pannud.“ Ta pidi seda kindlasti teadma, sest ta oli näinud seda isikut nägemuses, milles talle öeldi, et koorem oli temalt „ära võetud“.

GSAM 213.1Alates sellest ajast seisnes neiu Harmoni töö selles, et ta käis ringi Uus-Inglismaa osariikides, rääkides sellest, mis talle oli näidatud. Mõnel juhul öeldi talle nägemuses, kuhu minna, ja ka seda, milliste raskustega ta kokku puutub. Tema sõnumid olid eelkõige noomitus neile, kes kaldusid Kristuse vaimse tulemise õpetuse poole, ning julgustasid kõiki kinni pidama varasematest kogemustest.

GSAM 213.2Ta räägib oma kogemusest järgmist: „Mõned loobusid täielikult tööst ja heitsid kogudusest välja kõik need, kes ei nõustunud nende seisukohtadega selles küsimuses... Jumal ilmutas mulle nägemuses need eksimused ja saatis mind oma eksinud laste juurde neid kuulutama; kuid paljud neist lükkasid sõnumi täielikult tagasi ja süüdistasid mind maailmaga kohanemises. Teisalt süüdistasid ainult nime poolest adventistid mind fanatismis ning mind kujutati valelikult ja mõnede poolt isegi kurjalt selle fanatismi juhina, mida ma tegelikult püüdsin kaotada.“¹⁶ Sellest saame põhjalikumalt teada järgmises peatükis.