21. peatükk – Töö juhtiv käsi

GSAM 322.1„MA juhendan sind ja õpetan sind teel, mida sa pead käima.“¹

GSAM 322.2Sellele, kes paneb oma lootuse Issandale, ilmneb Tema hoolitsus pidevalt. On aga aegu, mil seda hoolitsust tajutakse eriti selgelt, näiteks eriliste pääsemiste korral nähtavatest ja nähtamatutest kurjadest ja ohtudest ning otseste jumaliku ettehoolduse avanemiste korral Tema tõe levitamiseks. Just neid teemasid käsitlebki käesolev peatükk.

GSAM 322Esimene nägemus Michiganis

GSAM 322.31853. aasta mais külastasid pastor White ja tema abikaasa Michigani. See oli esimene kord, kui nad olid käinud New Yorgi osariigi Buffalost lääne pool. Mai viimasel hingamispäeval viibisid nad Tyrones, ja seal näidati proua White’ile nägemuses osariigi erinevaid hingamispäeva pidajate rühmi koos hoiatustega mõjude kohta, mis võivad neile kahjulikult mõjuda. 2. juunil kirjutas ta Jacksonis kaheksa lehekülge foolscap-paberile, kirjeldades mõningaid asju, mis talle olid näidatud. Ta andis mulle nägemuse pliiatsiga kirjutatud koopia tingimusel, et ma teen talle selge koopia, mis on kirjutatud sule ja tindiga.

GSAM 322Naine, kes väitis end pühaks olevat

GSAM 322.4Muude näidatute seas kirjeldati ühe naise juhtumit, kes püüdis end meie rahva sekka suruda. Ta ütles, et see naine kuulutas suurt pühadust. Proua White polnud teda kunagi kohanud ega teadnud temast midagi muud peale selle, mis talle selles nägemuses ilmutati. Ta kirjeldas mitte ainult selle naise tegutsemisviisi, vaid ka seda, et kui teda noomitakse, võtab ta endale silmakirjaliku ilme ja ütleb: „Issand—teab—mu—südant.“ Ta ütles, et see naine rändas mööda maad koos noore mehega, samal ajal kui tema abikaasa, vana mees, oli kodus töötamas, et neid nende kurjas eluviisis toetada. Proua White ütles, et Issand oli talle näidanud, et „hoolimata naise pühaduse teesklemisest olid tema ja noor mees süüdi seitsmenda käsu rikkumises“. Selle juhtumi kirjaliku kirjeldusega taskus ootasin ma mõningase ärevusega, kuidas asjad lahenevad.

GSAM 323Koosolek Vergennesis, Michigani osariigis

GSAM 323.1Meil olid koosolekud Jacksonis, Battle Creekis, Bedfordis ja Hastingsis, ning seejärel jõudsime Vergennesisse, Kenti maakonnas, mis osutus kohaks, kus see naine elas. Saabusime kohale, kus pidime ööbima, 11. juunil, veidi enne hingamispäeva. Meie peatuspaigaks oli ühe teise pastor White’i kodu, kes oli varem olnud Christian-nimelise uskkonna pastor. Kuna tegemist oli äsja asustatud piirkonnaga, oli meie koosolekute jaoks ettevalmistused tehtud suures, äsja ehitatud küünis, mis asus kolm miili kaugusel, ning nägemuses nähtud naine elas, nagu selgus, veel kaks miili kaugusel koosolekukohast.

GSAM 323Tunnistus fanaatikule

GSAM 323.212. juunil kell 10.30 kogunesime küünis koosolekuks. Proua White istus kõnelava vasakus otsas, mina istusin tema kõrval, pastor Cornell minu kõrval ja pastor White oli kõnelava paremal pool ning pidas kõnet. Kui ta oli rääkinud umbes viisteist minutit, tulid sisse koos üks vana mees ja üks noor mees ning istusid esireas kõnelava kõrval. Nendega oli kaasas pikk, sale, tumedanahaline naine, kes võttis istet ukse lähedal. Pärast pastor White’i lühikest jutlust tõusis proua White püsti ja alustas oma sõnavõttu, rääkides sellest, kui hoolikad peaksid vaimulikud olema, et nad ei kahjustaks neile usaldatud tööd, kasutades piiblisõna: „Olge puhtad, kes te kannate Issanda nõusid.“ Ta ütles, et Jumala käsk ei ole kutsuda naist ringi reisima koos mõne teise mehega peale oma abikaasa. Lõpuks ütles ta selgelt:

GSAM 323.2„See naine, kes istus veidi aega tagasi ukse juurde, väidab, et Jumal on teda kutsunud jutlustama. Ta reisib koos selle noore mehega, kes just istus laua ette, samal ajal kui see vana mees, tema abikaasa – Jumal halasta tema peale! –, vaevleb kodus, et teenida raha, mida nad kasutavad oma patu jätkamiseks. Ta väidab end olevat väga püha – pühitsetud –, kuid hoolimata kogu tema pühaduse teesklemisest on Jumal mulle näidanud, et tema ja see noor mees on süüdi seitsmenda käsu rikkumises.“

GSAM 324.1Kõik kohalolijad teadsid, et proua White polnud neid inimesi kunagi varem näinud, enne kui nad küüni sisenesid. Nende välja valimine ja nende iseloomu kirjeldamine sellisel viisil, nagu ta seda tegi, avaldas mõju kohalolijate meeltele, suurendas nende kindlustunnet ja kinnitas nende usku nägemustesse.

GSAM 324Ennustatud sõnad

GSAM 324.2Kui proua White oma tunnistust andis, vaadati murelikult proua Alcotti poole – naise poole, keda noomiti –, et näha, kuidas ta öeldule reageerib ning mida ta kavatseb teha ja öelda. Kui ta oleks olnud süüdistuses süütu, oleks temalt loomulikult oodatud, et ta tõuseks püsti ja eitaks kogu asja. Kui ta oleks süüdi ja äärmiselt rikutud, ei pruugiks ta pidada kogu asja eitamist enda jaoks liiga alatuks, isegi kui ta teaks, et see on tõsi. Selle asemel tegi ta aga täpselt seda, mida tunnistus ütles, et ta teeb, kui teda noomitakse. Ta tõusis aeglaselt püsti, kui kõik silmad olid temale suunatud, võttis endale silmakirjaliku ilme ja ütles aeglaselt: „Issand… teab… mu… südant,“ ning istus maha, ilma et oleks sõnagi lisanud. Ta oli öelnud täpselt seda, mida tunnistus ütles, et ta ütleb, ja ütles seda samal viisil.

GSAM 325Süü tunnistamine

GSAM 325.1Tõsi, Jumal tundis nende südameid ja nad teadsid ise, et on süüdi esitatud süüdistuses; sest hiljem ütles noormees härra Gardnerile, sama paiga elanikule, kes teda selles asjas põhjalikult küsitles: „Härra Gardner, see, mida proua White meie kohta ütles, oli liiga tõsi;“ ja naine, olles 1862. aastal Greenville’is proua Wilsonile öelnud, et ta „ei julgeks öelda sõnagi õde White’i vastu, et mitte sattuda Jumala vastu võitlema“, tunnistas, et see, mida tema ja noormehe kohta näidati, oli tõsi.

GSAM 325Messengeri fraktsioon

GSAM 325.21853. aasta sügisel ühinesid mõned rahulolematud isikud Michiganis ja hakkasid välja andma ajalehte nimega Messenger of Truth. Selle ajalehe ja selle juhtide missioon näis olevat pigem lammutamine ja laimamine kui üles ehitamine. Lehe lehekülgedele trükiti palju valesid, mis häirisid meid meie töös sõnumi levitamisel; ja kuna see oli meie esimene kogemus sellise avatud rünnakuga, pidasime oma kohuseks nende laimavad väited ümber lükata. Sellega tegelemine võttis aega, mis oleks pidanud kuluma meile usaldatud tõe edendamisele, ning sobis hästi Saatanale, kes oli kahtlemata selle vastuseisu õhutaja. Ja nii jätkus olukord kuni 20. juuni 1855. aasta õhtuni, mil pastor White ja tema abikaasa, pastor Cottrell ning mina olime just lõpetanud koosoleku Oswegos, New Yorgi osariigis. Meid oli koosolekul häirinud teatud Lillis, kes tuli sisse ja levitas nende laimavaid dokumente rahva seas. Taas kerkis esile küsimus meie kohustuste kohta selles asjas. Kõik varasemad katsed nende valedele vastata olid toonud kaasa vaid selle, et nad valetasid veelgi rohkem.

GSAM 325Nõuanne ja ennustus

GSAM 325.3Sel õhtul John Place’i majas Oswego linnas toimunud palvekoosolekul sai proua White nägemuse, milles talle näidati, et kui me jätkame oma tööd, jutlustades tõde, hoolimata sellistest inimestest nagu „Messengeri fraktsioon“, siis nad hakkavad omavahel sõdima ja nende ajaleht kaob, ning kui see juhtub, avastame, et meie liikmete arv on kahekordistunud. Usudes, et see tunnistus pärineb Issandalt, hakkasime kohe selle järgi tegutsema.

GSAM 326Messengeri fraktsiooni ja ajalehe kokkuvarisemine

GSAM 326.1Tõe liikumine edenes kiiresti, samal ajal kui „Messengeri fraktsioon“ sattus omavahelistesse tülidesse. Lühikese aja jooksul hajus fraktsioon laiali, paljud nende juhid olid loobunud hingamispäevast. Nende ajaleht lõpetas peagi ilmumise toetuse puudumise tõttu ning see, kes oli mõnda aega toiminud toimetajana, pööras oma tähelepanu õpetajatööle; kuid kuna ta ei olnud esmalt õppinud ennast valitsema, ebaõnnestus ta täielikult oma õpilaste juhtimisel. Püüdes korrale kutsuda üht oma kooli poissi, tõmbas ta välja revolvri, mis klõpsatas, kuid ei tulistanud. Et pääseda lintšimisest, oli ta sunnitud öösel Kanadasse põgenema.

GSAM 326Mõju adventistide liikumisele

GSAM 326.2Sel ajal valitses meie rahva seas suurem harmoonia ja ühtsus kui kunagi varem; ning kui tehti jõupingutusi sõnumi levitamiseks, avanes tee igas suunas.

GSAM 326.3Ajakirja Review 11. köite 10. numbris, 14. jaanuaril 1858, rääkis toimetaja ajakirja Messenger töö tulemustest järgmist: „Lahkhelide ajal, kui püüti ajakirja Review tegevust lõpetada, hinnati kiriku vara toimetuses vaid 700 dollarile. Sellest ajast alates on see kasvanud 5000 dollarini. Siis oli umbes tuhat tasulist tellijat, nüüd on neid kaks tuhat, lisaks veel üsna pikk ‚tasuta‘ nimekiri.“

GSAM 326.4Kuna olime nüüd jõudnud ajani (1858), mil „Messengeri fraktsioon“ lõhestus ja hajus ning ajakiri Messenger lakkas ilmumast, on eespool toodud arvud märkimisväärsed. Nii nagu ajakirja Review tasuliste tellijate arv oli täpselt kahekordistunud, oli ka usklike arv enam kui kahekordistunud. Seega täitus ennustus, mille proua White esitas 1855. aasta juunis.

GSAM 327Esimesed ettepanekud telgikoosolekute korraldamiseks

GSAM 327.1Sõnumi algusaegadel oli meil kombeks korraldada koosolekuid koolimajades, kui paremat kohta polnud leida. Ühel korral kogunes sellisesse hoonesse nii suur rahvahulk, et isegi kaks sama suurusega koolimaja poleks neid mahutanud. Et kõik kuuleksid, seisis kõneleja avatud akna juures ja rääkis nii majas viibijatele kui ka suuremale kuulajaskonnale, kes istusid oma vankrites ja murul. Just see suur kogunemine ajendas kaaluma telgikoosolekute korraldamist.

GSAM 327Esimene telgikoosolek Battle Creekis, Michigani osariigis

GSAM 327.2Seetõttu otsustasid pastor James White ja teised nõukogus 22. mail 1854, et telkide kasutamine koosolekute jaoks oleks teostatav plaan. Tol ajal kasutati suuri telke väga harva muuks otstarbeks kui tsirkuste, loomaaedade ja mitmesuguste etenduste jaoks. Michigan oli esimene osariik, kus seitsmenda päeva adventistid sellist tegevust alustasid. Esimene telgikoosolek avati Battle Creekis 10. juunil 1854. Praeguseks on selline suvehooajal koosolekute korraldamise viis saavutanud suured mõõtmed.

GSAM 327Soovitus korraldada laagrikoosolekuid

GSAM 327.3Aastal 1868 astuti veel üks julge samm. Kaaluti põhjalikult laagrikoosolekute korraldamise otstarbekust ning jõuti otsusele, et see oleks suurepärane viis meie rahva suurte kogunemiste mahutamiseks üldkoosolekutel. Suure telgi olemasoluga avalike jumalateenistuste jaoks ning väiksemate peretelkide abil tagataks inimestele mugavus ning seega saaks mitu päeva kasulikult veeta nõuandmises ja jumalateenistustel.

GSAM 328Esimene laagrikoosolek Wrightis, Michigani osariigis

GSAM 328.1Esimene laagrikoosolek toimus Wrightis, Michigani osariigis, 1.–7. septembril 1868. Need meie rahva olulised üldkoosolekud on kasvanud selliseks, et igal aastal peetakse meie tegevuspiirkonna erinevates osades üle viiekümne laagrikoosoleku. Neid laagrikoosolekuid peetakse mitte ainult Ameerikas, vaid ka Euroopas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas.

GSAM 328.2Suurim selline kogunemine, mida meie rahvas on kunagi korraldanud, toimus 1893. aastal Lansingis, Michigani osariigis. Sellel suurel kogunemisel viibis 3400 inimest, kes elasid üle 500 perekonnatelgis. Laagri erinevate telkide ehitamiseks kulus üle 150 000 jardi lõuendit.

GSAM 328Pääsemine raudteeõnnetusest

GSAM 328.3Päev pärast otsuse tegemist osta meie esimene 60-jalane telk (23. mai 1854) pidid pastor White ja tema abikaasa, kes viibisid tol hetkel Jacksonis, Michigani osariigis, alustama oma teekonda Wisconsinisse, kus nad pidid mõnda aega töötama. Veetsime pärastlõuna D. R. Palmeri majas, mis asus vaid lühikese vahemaa kaugusel jaamast. Pärastlõunal ütles pastor White mitu korda: „Mul on kummaline tunne selle reisi alustamise suhtes; kuid, Ellen, meil on kohustus täita ja me peame minema. Kui mul poleks seda kohustust, ei läheks ma täna õhtul.“

GSAM 328.4Kui öö hakkas langema ja rongi saabumise aeg lähenes, pidasime palvehetke. Kõik tundusid olevat juhitud palvetama pastor White’i ja tema abikaasa turvalisuse eest sellel teekonnal. Kui me püsti tõusime, väljendas pastor White oma usku, et Issand hoolitseb nende eest ja hoiab neid.

GSAM 328.5Kell kaheksa läksin ma nendega rongi juurde, et aidata neil istmed kindlustada ja pagasit paigutada. Me läksime ühte vagunisse, kus olid kõrge seljatoega istmed ja mida tol ajal nimetati „magamisvaguniks“. Proua White ütles: „James, ma ei saa selles vagunis olla, ma pean siit välja minema.“ Aitasin neil istme järgmise vaguni keskel leida. Proua White istus maha, pakid süles, kuid ütles: „Ma ei tunne end selles rongis koduselt.“ Kõlas kell ja pärast kiiret „Hüvasti“ ütlemist suundusin ma peagi Cyrenius Smithi juurde, et seal ööbida.

GSAM 329.1Umbes kell kümme olime kõik väga üllatunud, kui kuulsime, et pastor White, keda me arvasime olevat juba kaugel teel Chicago poole, koputas uksele. Ta rääkis, et rong oli Jacksonist kolm miili lääne pool rööbastelt maha sõitnud; et suurem osa rongist, sealhulgas vedur, oli täielikult purunenud; kuid kuigi mitmed inimesed olid hukkunud, olid tema ja proua White pääsenud vigastusteta. Ta hankis peagi hobuse ja vankri ning läks koos Abram Dodge’iga proua White’i järele, keda pastor oli mõne maa oma käte vahel kandnud üle märja, soise maa-ala ja väikese oja, turvalisse paika, eemale õnnetuspaigast.

GSAM 329.2Järgmise päeva varahommikul läksin koos härra Dodge’iga õnnetuspaika vaatama. Kohas, kus tee ristub raudteega diagonaalselt, oli härg puhkama heitnud otse raudteele. Veduril puudus veisekaitse, mistõttu looma tabamisel paiskus see rööbastelt vasakule. Esimesel kokkupõrkel, kui vedur maapinnale põrkas, hüppas pagasivagun, milles oli pastor White’i raamatukohver, täielikult rööbastelt maha ja jäi vigastamata; samal ajal haakus rongi tagumine reisivagun lahti ilma inimese abita ülejäänud rongist ning peatus vaikselt rööbastel. Vedur ja kütusevagun sõitsid raudteelt maha umbes kuus või kaheksa rodit, kui vedur põrkas kokku umbes kolme jala läbimõõduga tammepuust kännuga. Rongi hoog oli nii suur, et vedur pöördus tagurpidi ümber ja kütusevaguni tagumine osa pöördus risti üle raudtee. Rongi põhiosa, mis liikus täiskiirusel, põrkas kokku selle veduri rusudega, põhjustades seega teise kokkupõrke. Esimene vagun, mis veduriga kokku põrkas, oli ekspressvagun, mis purustati küttepuudeks. See koos oma sisuga moodustas kütusevaguni peale ja ümber kuhjatud prahimassi. Järgmine oli teise klassi vagun, milles oli kaheksateist reisijat, kellest üks sai surma ja kõik ülejäänud said rohkem või vähem vigastusi. See vagun lõhkes kaheks, kui magamisvagun sellest läbi sõitis. Magamisvaguni esiosa purunes tükkideks ja iste, millel proua White ei julgenud istuda, purustati täielikult.

GSAM 330Tõend jumalikust päästmisest

GSAM 330.1Kui me vaatasime õnnetuspaika ja seejärel vagunit, milles pastor White ja tema abikaasa õnnetuse ajal sõitsid ning mis seisis vaikselt eraldi, umbes viisteist rodit kaugusel õnnetuspaigast, tundsime südames, et Jumal kuulis palvet, ja kes teab, võib-olla saatis ta oma ingli selle vaguni lahti haakima, et tema teenijad pääseksid vigastusteta? See mõte avaldas meile eriti sügavat muljet, kui pidurimees ütles, et tema seda lahti ei haakinud, ning lisaks sellele, et õnnetuse toimumise ajal ei olnud platvormil kedagi ning et see, kuidas see juhtus, oli nii temale endale kui ka kõigile rongi meeskonnaliikmetele mõistatus; ja mis oli neile veelgi salapärasem, olid nii ühenduslülid kui ka polt terved ning polt koos ahelaga lamas õnnetusse sattunud vaguni platvormil justkui oleks keegi selle sinna hoolikalt paigutanud.

GSAM 330.224. õhtuks oli raudtee prahist niivõrd puhastatud, et rongid sõitsid nagu tavaliselt, ning pastor ja proua White astusid taas vagunitesse ja jõudsid ohutult oma kohtumisele Wisconsinis.

GSAM 330Vastaste noomimine

GSAM 330.3Vana-Iisraeli elu ei olnud sugugi „sujuv“. Neil oli väljaspool vaenlasi, kes püüdsid igal sammul takistada nende edasiliikumist. „Segarahvas“ ja pühendamata inimesed laagris olid valmis tööriistad, kelle kaudu Saatan püüdis õhutada rahulolematust, tülisid, nurisemist ja mässu. Asjaolu, et Jumala õnnistav käsi oli usaldavate inimeste juures ja et nende pingutustele järgnes võit, oli tõendiks, et see rahvas oli leidnud armu Tema silmis – et Issanda käsi juhtis neid.

GSAM 331.1Nii on ka kolmanda ingli sõnumi tõusu ja edasiliikumise puhul: selle levik ei ole toimunud sellepärast, et esitatud tõed oleksid olnud midagi, mis sobiks inimese loomuliku südamega. Vastupidi, sõnumi keskne tõde – Issanda hingamispäev – on vastuolus isekate, ilmalike huvidega, eraldades neid, kes seda järgivad, maailma tegevusest kaks päeva nädalas. Praeguse tõe liikumisel on olnud väliseid vaenlasi, kes on otsustavalt ja järjekindlalt püüdnud seda tööd hävitada. Nende kohta võib öelda psalmisti sõnadega: „Kui Issand poleks olnud meie poolel, võiks Iisrael nüüd öelda; kui Issand poleks olnud meie poolel, kui inimesed meie vastu üles tõusid, siis oleksid nad meid elusalt alla neelanud, kui nende viha meie vastu süttis.“²

GSAM 331.2Aeg-ajalt on meie ridades kerkinud esile isekad ja rahulolematud inimesed, kes on rääkinud, milliseid suuri asju saavutataks, kui nende eesmärgid täidetaks; kuid nagu virvatulukesed on nende tuled juba ammu kustunud. Samal ajal on praeguse tõe asi kindlalt ja järjekindlalt teed rajanud üle maailma, saavutades iga edasiliikumisega üha enam stabiilsust ja tugevust.

GSAM 331Pastorid Stephenson ja Hall

GSAM 331.31855. aasta suvel püüdsid pastorid Stephenson ja Hall Wisconsinis mässu korraldada. Juhtivatele vendadele oli hästi teada, et nad olid soovinud meie usu kõiki teisi punkte oma „Tulevase Ajastu“ õpetusega proovile panna ning soovisid väga, et seitsmenda päeva adventistidele tuleks õpetada katseaja õpetust pärast Kristuse teist tulemist.

GSAM 331Nende kohta tehtud ennustus

GSAM 331.420. novembril 1855 anti proua White’ile nägemus nende tegevusest koos ennustusega selle lõpptulemuse kohta järgmiste sõnadega: „Kas sina, nõder inimene, arvad, et võid Jumala tööle vastu panna? Nõder inimene, Ta võib su ühe sõrme puudutusega maha lüüa. Ta kannatab sind, kuid ainult veidi aega.“

GSAM 332.1Meie vastased on öelnud, et siin oli nägemus, mis kuulutas, et need mehed surevad varsti, ja kuna nad elasid veel mitu aastat, ei ole nägemus täitunud. Nägemuses pole midagi nende surma kohta. Neid näidati inimestena, kes püüavad takistada Kolmanda ingli sõnumi tööd. Kuigi neile teatati, kui lihtne oleks Jumalal neid peatada, on lisatud: „Ta kannatab sind, kuid ainult veidi aega.“ Mida nad tegid? – Selle asemel, et oma võitluses edu saavutada, nagu nad olid lootnud, näis, et nad jäeti pimeduses oma teed otsima. Mõne nädala jooksul loobusid nad täielikult hingamispäevast ja hakkasid sellele vastu seisma. Nad olid lootnud moodustada „Tulevase Ajastu“ partei, mille juhid nad ise oleksid olnud. Selle asemel, et selles edu saavutada, kaotasid nad hingamispäevast loobumise tõttu täielikult oma mõju meie rahva üle. Niisiis nurjasid nad omaenda tegevusega täielikult selle, mida nad algselt kavatsesid teha. Meie rahvas ütles: „Tõepoolest, Jumal on neid ‚kannatanud vaid veidi aega‘.“

GSAM 332Elukäigu kurb lõpp

GSAM 332.2Mis puutub nende kahe mehe saatusesse, siis on ehk asjakohane tuua mõned ütlused nende kurva saatuse kohta, mille on esitanud nende enda vennad, „Tulevase Ajastu“ usklikud, kellega nad olid seotud pärast hingamispäeva hülgamist. Kolmkümmend seitse aastat tagasi hakkas härra Hall mõnevõrra dementsusesse langema (põhjuseks aju pehmenemine), mille põhjuseks oli märkimisväärse varanduse kaotus teiste poolt toime pandud pettuse tagajärjel. Ta kannatas meelepettest, et kui ta peaks õue minema, siis ta lamestuks või kukuks maha. Ta on ohutu, kuid loomulikult on ta nende pikkade aastate jooksul olnud täiesti sobimatu mis tahes ametikohal vaimulikuks töötamiseks.³

GSAM 332.3Pastor Stephenson on surnud umbes kuusteist aastat tagasi. Mitme aasta jooksul enne oma surma oli ta vaimselt ebastabiilne (vaimuhaige), kuigi teistele ohtlik ta ei olnud. Enne selliseks muutumist, tuginedes vabadusele, mida ta arvas endal olevat tänu omaks võetud seadusetuseteooriale, jättis ta maha oma naise – naise, kelle kohta ei olnud esitatud ühtegi süüdistust vooruslikkuse rikkumise kohta (ta sai lahutuse ainult ebaausa advokaadi abil) – ja abiellus teise naisega, kes oli palju noorem kui tema endine abikaasa. See tegu oli nii jultunud moraalinormide rikkumine, et isegi tema enda „Tulevase Ajastu“ vennad mõistsid tema käitumise hukka ega lubanud tal enam nende nimel jutlustada.

GSAM 333.1Nende vendade ütlused nende meeste viimaste päevade kohta väljendavad sügavaimat kaastunnet; ometi on need ilma kaunistusteta faktid, mis on esitatud ilma kurjuse või eelarvamusteta. Sellega jätame lugejatele võimaluse teha oma järeldused selle tunnistuse füüsilise rakendamise kohta.

GSAM 333Pastor J. H. Waggoner võtab sõnumi vastu

GSAM 333.2Aastal 1852 võttis pastor J. H. Waggoner, kes oli juhtinud maakonna ajalehte Wisconsinis, vastu praeguse tõe ning pühendus järgmisel aastal täielikult vaimulikutööle. Aastal 1857 kirjutas ta kaks väga olulist brošüüri, mõlemad umbes kahesaja lehekülje pikkused. Esimese pealkiri oli The Nature and Tendency of Modern Spiritualism ning teise A Refutation of the Age-to-Come. Esimene neist ei ole mitte ainult aidanud paljusid päästa langemast Saatanale lõksu, vaid on Jumala õnnistusega avanud silmad paljudele, kes ei teadnud, mida arvata nendest kaasaegsetest ilmingutest.

GSAM 333.3Tema raamat Refutation of the Age-to-Come on kõige põhjalikum paljastus valeteooriatest, mis käsitlevad patuste katseaega pärast meie Issanda teist tulemist. See on nii täielik ümberlükkamine sellele õpetusele, et sellele pole mitte ainult vastust antud, vaid meie tähelepanekute kohaselt pole isegi ühtegi vastuse katset tehtud. Raamat esitab äärmiselt selgel ja kokkuvõtlikul viisil Kristuse seisundit preestrina oma Isa troonil (tema Melkisedeki preestriamet) praeguse ajastu jooksul ning seisundit, mille ta hõivab omaenda troonil oma tulevases igaveses kuningriigis – troonil, millega ei ole seotud ükski vahendav preestriamet.

GSAM 334.1Veel hiljem kirjutas pastor Waggoner kolmanda, umbes sama mahuga brošüüri pealkirjaga The Atonement in the Light of Reason and Revelation. Umbes 1884. aastal muudeti seda ja laiendati umbes 400-leheküljeliseks raamatuks. See on selge ja lakooniline traktaat pealkirjas osutatud teemal.

GSAM 334.2Sellest ajast alates oli ta tihedalt seotud kirjastamistööga, nii kirjaniku kui ka toimetajana. Ta jätkas ka oma vaimulikutööd, veetes oma viimased aastad Euroopas.

GSAM 334.317. aprillil 1889 suri ta ootamatult Šveitsis Baselis, vahetult pärast oma viimase raamatu From Eden to Eden valmimist. 16. aprillil töötas ta terve päeva kirjutades ja tegi oma päevikusse järgmise sissekande: „Tegin raske päeva tööd.“ Euroopa vendade koostatud aruandest tema juhtumi kohta on saadud järgmised üksikasjad:—

GSAM 334.4„17. aprilli hommikul, umbes pool kuut, langes ta oma köögis ilma igasuguse hoiatuseta surnuna maha südamehalvatuse tagajärjel. Ta oli töötanud väga kõvasti, et viia lõpule oma uue raamatu ingliskeelne väljaanne, ning ta kavatses järgmisel pühapäeval Londonisse sõita, et seal tööga tegeleda, enne kui ta järgmisel suvel Ameerikasse tagasi pöördub.“

GSAM 334.5Alates 1854. aastast oli pastor Waggoner pidevalt ja silmapaistvalt avalikkuse ees tõe kaitsjana, nii kantslist kui ka ajakirjanduses. Surma hetkel oli ta peaaegu 69-aastane. Ta maeti Baselis 20. aprillil. Nii langes oma kohustuste täitmisel veel üks selle liikumise varajane töötaja.

GSAM 334Usuline tervendamine

GSAM 334.61858. aasta varakevadel oli proua White mitu päeva väga raskes seisundis, olles peaaegu abitu seisundis voodisse aheldatud. Ühel õhtul, peaaegu keskööl, kaotas ta teadvuse; perekond proovis kõiki neile teadaolevaid vahendeid, et ta teadvusele tuua, kuid nende pingutused ei andnud tulemust. Ta jäi sellesse seisundisse üle poole tunni, kui pastor White kutsus kiiresti pastor Andrewsi ja minu palvehetkeks kokku. Vastuseks tema voodi ääres esitatud siirastele palvetele taastas Issand halastavalt tema teadvuse ja tõi ta tagasi tavapärase tervise juurde. Kui ta kiitis Jumalat, viidi ta nägemuses ära, ikka veel voodis lamades. Mõningaid asju, mida talle selles nägemuses näidati, võib lugeda raamatust „Testimony for the Church“, No. 5.

GSAM 335Märkimisväärne füüsiline ilming

GSAM 335.1Selle nägemusega oli seotud omapärane füüsiline ilming, millele juhime erilist tähelepanu. Pastor White ja mina istusime voodi ühel küljel ning pastor Andrews teisel küljel. Tema käed olid vaheldumisi rinnal ristatud või liikusid koos käsivartega tema tavapärasel vabal ja graatsilisel viisil erinevate stseenide poole, mida ta nägi. Tema ülakeha oli voodist tõstetud, nii et tema õlgade ja padja vahel oli umbes kaheksa või üheksa tolli suurune vahe. Teisisõnu oli keha puusadest ülespoole painutatud umbes kolmekümne kraadi nurga all. Ja selles asendis ta püsis kogu nägemuse kestuse ajal, mis oli kolmkümmend minutit. Keegi ei suudaks loomulikult sellist asendit võtta, toetumata kätele ja käsivartele, rääkimata sellest, et end seal nii kaua hoida. Siin oli jälle tõend, et nägemusega oli seotud mingi jõud, mille üle tal puudus kontroll.

GSAM 335Veel üks ennustus

GSAM 335.21. oktoobril 1858 toimus Rochesteris, New Yorgi osariigis, üldkoosolek, mille korraldasid pastor White, proua White ja autor. Pärast seda koosolekut saatis autor neid ringreisil läbi New Yorgi osariigi ja Uue-Inglismaa osariikide. Ühel hingamispäeval sai proua White nägemuse, milles talle näidati muu hulgas, et meie kavandatava reisi käigus kavatseb Saatan kusagil tema vastu võimsa rünnaku korraldada ning et pastor White ja mina peame usus tema eest seisma, ja Issand päästab ta.

GSAM 336Proua White’i kannatus

GSAM 336.1Siin oli jälle ettekuulutus sellest, mis pidi juhtuma. Järgnev osa näitab, kui täpselt see täitus. Esimesel hingamispäeval pärast Rochesteri koosolekut olime me Rooseveltis ja järgmisel hingamispäeval Brookfieldis, Madisoni maakonnas. Järgmisel nädalal pidasime koosolekuid härra Ballou avaras köögis Mannsville’is, Jeffersoni maakonnas. Rongisõidu ajal Brookfieldist Mannsville’i läks proua White’i nägu otse silmade all põletikku. See oli nii valus, et Mannsville’i jõudes oli ta sunnitud voodisse jääma. Põletik süvenes kahe päeva jooksul, võttes temalt une ning takistades tal koosolekutel osalemast. Tema pea oli nii paistes, et mõlemad silmad olid kinni, ja tema nägu oli nii moonutatud, et see ei meenutanud enam inimese nägu. Kõige selle piinava valu ja unepuudusest tingitud äärmise närvilisuse keskel püüdis vaenlane kõvasti panna tema Jumala vastu nurisema. Niimoodi jätkus olukord kuni kokkulepitud koosolekute lõpuni.

GSAM 336.2Pärast koosolekute lõppu ütles pastor White mulle:

GSAM 336.2„Vend John, see on Saatanapoolne rünnak mu naise vastu, mille eest meid Rochesteris hoiatati. Sa mäletad, et seal anti lubadus, et kui me ühiselt kinni hoiame ja toetame teda usus, hetkekski lahti laskmata, kui võitlus algab, siis vaenlase võim murdub ja ta vabastatakse. Läheme kohe sisse ja pühendame aega palvetamisele.“

GSAM 336Vabastamine, nagu ennustatud

GSAM 336.3Me läksime kohe tuppa, kus proua White oli voodisse aheldatud, ja hakkasime tema eest tõsiselt palvetama, samal ajal kui vennad ruumis, kus me olime koosolekuid pidanud, jäid vaikivasse palvesse. Umbes kümme minutit pärast palve algust laskus Issanda vägi alla ja täitis toa. Proua White vabanes hetkega kõigist valudest ja palus kohe süüa. See oli umbes kell viis pärastlõunal. Kell seitsme ajaks oli turse tema näolt täielikult kadunud ja ta osales sel õhtul koosolekul, näiliselt sama heas vormis kui alati.

GSAM 337.1Kodanike palvel peeti õhtul jutlus teemal „Pühade pärandus“, mille lõpus proua White pidas manitsuse. Kui pastor White oli koos oma väikese poja W. C.-ga väljas, viidi proua White selle suure koguduse ees nägemuses ära. Mõningaid asju, mida talle sel ajal näidati, võib lugeda raamatu Testimony Number 5 lõpuartiklist, mis on dateeritud Mannsville’is, New Yorgis, 21. oktoobril 1858.

GSAM 337.2Proua White’i poolt eespool mainitud sündmuse käigus saadud leevendus oli sama tõhus, nagu oli ennustatud Rochesteris antud nägemuses. Selliseid raskusi ei esinenud sellel reisil enam ja me saavutasime igas paigas tõe nimel hiilgava võidu.

GSAM 337Ameerika kodusõja ennustus

GSAM 337.31861. aasta 12. jaanuari hingamispäeval, täpselt kolm kuud enne esimese lasu tulistamist Fort Sumteris (mis oli tegelikult sõja algus, mille tulemusena vabastati Ameerikas 4 000 000 Aafrika päritolu orja), pühitseti sisse seitsmenda päeva adventistide kogudusemaja Parkville’is, Michigani osariigis. Jumalateenistusel osalesid pastor White ja tema abikaasa, pastorid Waggoner ja Smith ning autor. Pärast pastor White’i jutluse lõppu pidas proua White liigutava manitsuse, mille järel ta istus toolile. Selles asendis viidi ta nägemusse. Kogudusemaja oli rahvast täis ja seal valitses tõepoolest pidulik õhkkond. Nägemusest välja tulles tõusis ta püsti, vaatas kogudusemajas ringi ja ütles:—

GSAM 338.1„Selles majas pole ühtegi inimest, kes oleks isegi aimanud seda hädaolukorda, mis sellele maale peale tuleb. Inimesed teevad nalja Lõuna-Carolina eraldumismääruse üle, kuid mulle on just näidatud, et suur hulk osariike ühineb selle osariigiga ja et tuleb kõige kohutavam sõda. Selles nägemuses olen näinud mõlema poole suuri armeesid lahinguväljal kogunemas. Kuulsin suurtükkide mürinat ja nägin igal pool surnuid ja suremas olevaid. Siis nägin, kuidas nad tormasid üksteisele kallale, et käsitsivõitlusesse astuda [üksteist bajonettidega torkides]. Siis nägin lahingujärgset lahinguvälja, mis oli täis surnuid ja suremas olevaid. Seejärel viidi mind vanglatesse ja nägin vaeste kannatusi, kes seal ära närtsisid. Siis viidi mind nende kodudesse, kes olid sõjas kaotanud abikaasasid, poegi või vendi. Ma nägin nende meeleheidet ja piina.“

GSAM 338.2Siis vaatas ta aeglaselt majas ringi ja ütles: „Selles majas on inimesi, kes kaotavad selles sõjas oma pojad.“

GSAM 338Proua Ensigni tunnistus nägemuste kohta

GSAM 338.3Eespool mainitud asjaolu kinnituseks, tõendiks selle kohta, et ennustus tehti nimetatud päeval, ning näitena sellest, kuidas kogudus seda mõistis ja levitas, esitatakse järgmine tunnistus:—

GSAM 338.4„Käesolevaga kinnitan, et elasin 1861. aasta jaanuaris Michigani osariigis St. Josephi maakonnas, umbes kuue miili kaugusel Parkvillest. Ma ei olnud adventist. Selle kuu 12. päeval läksid mitmed mu naabrid Parkvillesse koosolekutele. Kui nad koju tulid, rääkisid nad mulle, et koosolekul oli üks naine, kes oli transis ja kes ütles, et Ühendriikidele on tulemas kohutav sõda; et mõlemal poolel, nii lõunas kui ka põhjas, koondatakse suured armeed ning paljud peavad kannatama vanglas; ja et paljudes peredes valitseb äge vaesus, sest nad kaotavad sõjas abikaasasid, poegi ja vendi; ja et selles majas oli mehi, kes kaotavad selles sõjas oma pojad.“ Allkirjastatud: „Martha V. Ensign, Wild Flower, Fresno maakond, Kalifornia, 30. jaanuar 1891.“

GSAM 339.1Seoses selle kohutava sõja ennustusega märkis proua White veel, et seitsmenda päeva adventistid „satuvad sõja tagajärjel raskesse olukorda ning et kõigi kohustus on palvetada siiralt, et neile antaks tarkust teada, mida teha neid ees ootavatel rasketel aegadel.“

GSAM 339Kodusõja ulatus

GSAM 339.2Nägemuse saamise ajal oli Põhja elanikel üldiselt vähe, kui üldse mingitki ettekujutust eelseisvast sõjast. Isegi president Lincoln kutsus kolm kuud hiljem (12. aprillil 1861), kui mitu osariiki oli ühinenud Lõuna-Carolina osariigi eraldumismäärusega ja Fort Sumteris oli tulistatud esimene lask, kokku vaid 75 000 meest, ja seda lühikeseks, kolme kuu pikkuseks ajaks.

GSAM 339.3Sõja ajal Liidu poolel teeninud sõdurite koguarv oli 2 859 132. Encyclopedia Britannica märgib, et „Konföderatsiooni armee koosseisus oli 1863. aasta alguses umbes 700 000 meest“, kuid täpset koguarvu on raske kindlaks teha. Konföderatsiooni hukkunute arvuks hinnatakse „umbes 300 000 meest“. Mõned hilisemad entsüklopeediad hindavad Liidu poolel kantud kaotuste arvuks (lahingutes hukkunud või lahinguväljal või vanglas saadud haavade või haiguste tagajärjel surnud) 359 528. Liidu poolel kantud võla kohta märgib Britannica järgmist:—

GSAM 339.4„Võlg saavutas oma maksimumi 31. augustil 1865, ulatudes 2 845 907 626,56 dollarini. Samuti oli kulutatud umbes 800 000 000 dollarit tuludest, peamiselt sõjaks; osariigid, linnad, maakonnad ja alevid olid kulutanud oma maksutulu ja kogunud sõja eesmärgil oma võlgu; pensionimaksed ulatuvad lõpuks tõenäoliselt 1 500 000 000 dollarini. Konföderatsiooni kulusid ei saa kunagi teada, föderaalvägede ja Konföderatsiooni vägede poolt hävitatud vara on peaaegu võimatu hinnata; ning Lõuna orjade rahaline väärtus (2 000 000 000 dollarit) hävis sõja tagajärjel. Kokkuvõttes, kuigi sõja kulusid ei ole võimalik täpselt arvutada, on 8 000 000 000 dollarit mõõdukas hinnang.“⁴

GSAM 340Veel üks kinnitus nägemusele

GSAM 340.1Mis puutub ennustusse, et Parkville’i kogudusemajas viibinud mehed kaotavad sõjas oma pojad, siis ütlen lihtsalt, et 1883. aasta sügisel kohtasin Parkville’i koguduse pastorit, kes oli pastor ka 1861. aasta jaanuaris, kui nägemus anti; ja küsisin temalt, kas ta mäletab proua White’i sõnu, millega ta sõjaga seotud nägemust kirjeldas. „Jah,“ vastas ta, „mäletan.“ „Kas sa ütleksid mulle, kui palju inimesi sa tead, kes olid tol päeval majas ja kaotasid sõjas poegi?“ Ta tuletas kohe meelde viie inimese nimed ja ütles: „Ma tean, et need inimesed olid seal ja et nad kaotasid sõjas poegi; ja kui ma oleksin kodus, kus saaksin oma inimestega rääkida, saaksin sulle veel nimesid nimetada. Ma arvan,“ jätkas ta, „et peale nende, keda ma mainisin, oli veel viis.“

GSAM 340.2Lõuna poolt nelja aasta jooksul ja veelgi kauem kestnud järjekindel võitlus, mille käigus kaotati peaaegu pool kõigist mobiliseeritud vägedest lahingutes surma või haiguste tõttu, näitab ülaltoodud ennustuse silmapaistvat täitumist.

GSAM 340Orjus ja sõda

GSAM 340.3Rääkides nägemusest, mis talle anti 4. jaanuaril 1862, ütles proua White:—

GSAM 340.4„Tuhandeid meelitati sõtta minema arusaamisega, et see sõda on orjanduse kaotamiseks, aga nüüd, mil inimesed on värvatud, leiavad nad, et neid on petetud, sest selle sõja eesmärk ei ole mitte orjanduse kaotamine, vaid selle hetkeseisu kaitsmine.“

GSAM 341.1Eelnev anti ajal, mil sõduritelt nõuti, et nad aitaksid tagastada oma isandatele kõik orjad, kes olid põgenenud Liidu vägede taha, ning sõdurid on kujutatud ütlemas: „Kui ülestõus õnnestub maha suruda, siis mis saavutatakse?“ Nad vastavad masendavalt: „Mitte midagi. Ülestõusu põhjust ei ole kõrvaldatud. Orjandussüsteem, mis on meie riigi laostanud, on jäänud alles ja õhutab järgmist ülestõusu.“ Need sõnad, mis on võetud raamatust Testimony No. 7, kus pealkirja „Orjus ja sõda“ all on esitatud põnev ja täielik ülevaade sõjast, ei väida, et orjandust ei kaotataks kunagi, vaid kirjeldavad olukorda nii, nagu sõdurid seda tol hetkel nägid. Veidi edasi samas tunnistuses on järgmine ennustus:—

GSAM 341Ennustus Põhja võidu kohta

GSAM 341.2„Ja ometi kuulutatakse välja riiklik paast! Issand ütleb: ‚Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?‘ Kui meie riik järgiks paastu, mis on Jumalale meeldiv, siis võtaks Ta sõja suhtes nende palveid kuulda, kuid praegu ei jõua need Tema kõrvu.“

GSAM 341.3Need, kes on kursis sõja ajalooga, teavad hästi, millised lüüasaamised, katastroofid, viivitused jne olid seotud Põhja jõupingutustega Lõuna vägede alistamiseks kuni orjade vabastamise deklaratsiooni väljakuulutamiseni – 1. jaanuaril 1863. Kui kiiresti aga toimusid vallutused sellest ajast kuni sõja lõpuni! Kui ilmne oli neile, kes jälgisid sündmuste kulgu, selle 4. jaanuari 1862. aasta ennustuse täitumine. Pärast seda, kui koormad olid eemaldatud, orjus lõdvendatud ja orja ike murtud! Kui ilmne oli see, et Jumal kuulis oma rahva palveid ja soosis püüdlusi sõja lõpetamiseks, kui nad valisid paastu, mis talle meeldis!

GSAM 342Endise kuberneri St. Johni tunnistus

GSAM 342.1Kansasest pärit endise kuberneri John P. St. Johni kõnes Illinoisi osariigis Ottawas, mida ma kuulasin 29. juuni 1891. aasta pärastlõunal, tegi ta järgmise avalduse:—

GSAM 342.2„Ma pole kunagi olnud nii pettunud kui siis, kui [Konföderatsioon] meid Bull Runis võitis. Aga see kõik oli osa Jumala plaanist. Kui me oleksime [Konföderatsiooni] võitnud, oleksid poliitikud rahu kokku leppinud ja Liit oleks jätkanud orjuse säilitamist, ning see oleks meil tänapäeval alles. Kaks aastat oli [Konföderatsioonil] ülekaal, kuid pärast seda, kui Lincoln andis välja kuulsuse saavutanud orjade vabastamise deklaratsiooni, olime me pöördunud Jumala poolele ja ei saanud enam kaotada.“