15. peatükk – Suurenev valgus ja suuremad imed

GSAM 235.1„TULETAGE meelde endisi päevi, mil te äsja valgustatuna pidite taluma rasket ja kannatusrohket võitlust! Mõnikord olite ise avaliku pilke ja ahistamise all, mõnikord näitasite oma ühtekuuluvust nendega, keda nõnda koheldi.“¹

GSAM 235.2Aeg alates 1844. aasta pettumusest kuni selge valguse ilmumiseni pühamu ja Kolmanda ingli sõnumi kohta oli eriti raske katsumuste aeg. Adventistid, kes ikka veel kindlalt uskusid, et neil oli eelmises liikumises õigus, olid tõepoolest „naerualused“ neile, kes pidasid sõnumit täielikuks läbikukkumiseks; ja sellepärast olid nad suure pilkamise objektiks. Seda suutsid nad rõõmsalt taluda, kuni nad usus Issandast kinni hoidsid ja jagasid Tema Püha Vaimu kohalolekut.

GSAM 235Kaks erilist rünnakupunkti

GSAM 235.3Saatanil oli adventistide rahva jaoks kaks erilist kiusatuse punkti. Esimene oli panna neid, kes olid kindlalt veendunud, et prohvetlik aeg on lõppenud, uskuma, et Kristuse teine tulemine oli vaimne tulemine ja et mingil viisil toimus see tulemine 2300 päeva lõpus. Teine oli veenda neid, kes kõhlesid oma varasema kogemuse suhtes, kõigest loobuma. Niisiis, samal ajal kui tõde pühamu ja Kolmanda ingli sõnumi kohta avaldus järk-järgult Pühakirjast, kinnitasid Jumala Vaimu sõnumid prohvetliku ande kaudu varasemat liikumist, nimetades seda „heledaks valguseks“, mille Jumal seadis teeraja algusse, et see paistaks kogu tee pikkuses linnani, ning osutasid piiblitõenditele, et Kristuse teine tulemine on sõnasõnaline ja isiklik ning ei saa seetõttu olla sündmus „päevade“ lõpus.

GSAM 236Imelised ilmutused

GSAM 236.1Kui Issand räägiks oma rahvaga nägemuste kaudu nendel viimsetel päevadel, kas me ei ootaks siis, et ilmutuses endas oleksid selged jumaliku olemasolu märgid? Need märgid on nähtavad proua E. G. White’i nägemustes. Nägemuste nähtus ise, nagu on näidatud 13. peatükis, on lihtsalt imeline; kuid tema varasemate nägemustega on seotud palju imelisi jooni, mida te märkate, kui seda teost edasi lugete; ja kas me võiksime oodata, et see oleks teisiti sellise iseloomuga ande puhul, mille Jumal on kavandanud, et köita inimeste tähelepanu ja viia nad ütlema, nagu Mooses: „Ma pöördun kõrvale ja vaatan seda suurt vaatepilti“? Vaese, haige ja nõrga tüdruku, kes näis olevat surma äärel, lihtne väide, et Issand oli talle andnud nägemuse, ei oleks selleks piisanud. Nägemustega seotud imelised ilmingud äratasid neis tõepoolest huvi ning tüdrukut kutsuti üles käima ühest kohast teise ja rääkima sellest, mida Issand oli talle käskinud teistele teatavaks teha.

GSAM 236Märkimisväärsed ilmingud kolmandas nägemuses

GSAM 236.2Toon siinkohal välja mõned faktid seoses tema kolmanda nägemusega, mis anti tema isa majas ja mida mainiti 13. peatükis, nagu need on mulle rääkinud proua White’i isa ja ema, tema õde proua Sarah Belden ning teised.

GSAM 236.3Toas, kus nägemus toimus, lebas kummutil väga suur perepiibel. See kuulus 1822. aastal Joseph Teale’i poolt Bostonis trükitud väljaandesse. Raamat on 18 x 11 tolli suur, 4 tolli paks ja kaalub veidi üle 18 naela. Nägemuse ajal tõusis ta püsti, võttis selle raske Piibli oma vasakule käsivarrele – raamat oli lahti – ja hoidis seda oma kehaga risti; seejärel pööras ta üle poole tunni jooksul oma parema käega lehekülgi ühest kohast teise ning osutas erinevatele piiblitekstidele, mida ta kordas, samal ajal kui tema silmad vaatasid ülespoole ja raamatust vastassuunas. Tema õde Sarah (hiljem Stephen Beldeni abikaasa) või mõnikord mõni teine kohalviibija vaatas iga teksti, millele tema sõrm osutas, ja nägi selgelt, et igal juhul kordas ta just seda piiblikohta, millel tema sõrm puhkamas oli. Ema Harmon ütles, et tema tütar Ellen ei suutnud oma tavalises seisundis „jõu puudumise tõttu seda rasket Piiblit kummutilt üles tõsta; kuid nägemuses hoidis ta seda ilmselt sama kergesti, nagu oleks see vaid taskusuurune Uus Testament.“

GSAM 237.1See oli tõepoolest ime! – õrn tüdruk, kes kaalus vaid seitsekümmend naela, hoidis rasket Piiblit üle poole tunni asendis, milles tugev mees ei suutnud seda hoida isegi kaht minutit; lisaks pööras ta lehekülge ühest kohast teise piiblitekstide juurde, mis osutusid igal juhul just nendeks tekstideks, mida ta kordas, samal ajal kui tema silmad olid suunatud ülespoole ja raamatust vastassuunas; ning lõpuks kostis hääl inimeselt, kelle kopsud ei liikunud ega kehas hingamist olnud, ning see kordas täpselt määratud piiblitekste – see on kindlasti väljaspool süüdistust, et see oleks inimese tegevuse tulemus või haiguse tagajärg. Need, kes seda nägid, pidasid seda kõige selgemalt selle Vaimu ilmutuseks, kes rääkis põlevast põõsast. Sellised ilmutused, nagu need neiu Harmoni kolmandas nägemuses, olid, kui neist teada sai, veenev tõend selle kohta, et nägemustes oli midagi enamat kui piiratud jõud.

GSAM 237Topshami nägemus

GSAM 237.2Väga varsti pärast seda sündmust kutsus Topshamis, umbes kolmkümmend miili Portlandist kirdesse Maine’is asuv adventistide kogudus, olles kuulnud Issanda tegevusest Ellen G. Harmoni suhtes, ta sinna kohale. Kutse võeti vastu ja nii toimus tema esimene külaskäik Topshamisse. Sel ajal peeti adventistide koosolekuid härra Curtissi majas. Proua Frances Lunt (endine preili Frances Howland) Oaklandist, Kaliforniast, andis mulle järgmise avalduse, mis on dateeritud 19. jaanuariga 1890:—

GSAM 238.1„Mina koos isa perekonnaga osalesin 1845. aastal õde Harmoni koosolekutel Topshamis, ja nende koosolekute ajal oli tal nägemus. See oli esimene kord, kui me teda nägemuses nägime. Üks neist vanamoodsatest piiblitest [Teale’i perepiibel, mis kaalus 18 naela] kuulus vend Curtissile. Õde Harmon võttis nägemuse ajal selle suure piibli kummutilt ja osutas piiblisõnadele, lehti ühehaaval pöörates, samal ajal kui tema silmad vaatasid ülespoole, raamatust eemale. Sõnad, mida ta kordas, olid kas õpetus, julgustus või noomitus. Selle ilmutuse veel üks eripära oli raamatu asend. Ta hoidis seda avatud käel 45-kraadise nurga all, ja keegi teine ei suutnud ühtegi raamatut samasuguses asendis hoida, ilma et see kohe käest libiseks; kuid õde Harmon hoidis seda Piiblit selles asendis mitu minutit, nii kindlalt, nagu oleks see tema käele kinni jäänud, liikudes samal ajal ühelt inimeselt teisele toas.“

GSAM 238Proua Truesdaili tunnistus

GSAM 238.2Teine sama nägemust käsitlev ütlus on pärit proua M. C. Truesdaililt Trentonist, Missouri osariigist, kuupäevaga 27. jaanuar 1891. Ta ütleb:—

GSAM 238.3„1845. aastal olin ma viieteistkümneaastane ja viibisin kohal õde Harmoni esimese Topshami-visiidi ajal, kui tal oli nägemus vend Curtissi majas, kus ta võttis kätte suure perepiibli ja hoidis seda asendis, milles keegi teine ei suutnud raamatut käes hoida ilma, et see kohe maha libiseks.

GSAM 238.4„Õde Harmon oli nägemuses üle kahe tunni. See oli kõige imelisem Jumala võimu ilmutus, mida ma kunagi olen näinud, ja ma olen näinud teda nägemuses rohkem kui tosin korda. Need olid alati sügava pidulikkuse ja enesevaatlemise hetked, kuid see ületas neid kõiki. Oi, kuidas me värisesime, kui taevane Majesteet õpetas meid oma nõrga vahendi kaudu; kui ta luges meile lõike, mis olid meie raske olukorra jaoks nii lohutavad ja asjakohased, nagu Heebrealastele 2:2, 3; Jaakobuse 5:7, 8; Heebrealastele 10:35, 39; 1. Peetruse 1:7; Luuka 12:32–37 ja paljud teised, hoides suurt perepiiblit nii kõrgel, et ma pidin toolil seisma, et lugeda seda kohta, millele ta osutas. Ma ei usu, et õde Harmon oli rohkem kui kaks tolli pikem.“

GSAM 239.1Sellised ilmingud veensid ausameelseid inimesi, et seda alandlikku vahendit juhtis mingi inimlikust suurem jõud, ning Uus-Inglismaa eri osadest tulid kutsed, et ta tuleks ja annaks oma tunnistust.

GSAM 239Füüsiline töö on patt

GSAM 239.2Varsti pärast seda sai neiu Harmon nägemuses juhise külastada Pariisi linna Maine’i osariigis, kus elasid inimesed, kes pidasid füüsilise töö tegemist patuks. Selle eksiarvamuse eestvedajaks oli pastor Stephens Woodstockist, Maine’ist, kes avaldas teistele tugevat mõju. Ta oli varem olnud metodisti jutlustaja ja teda peeti alandlikuks, ustavaks kristlaseks. Ta oli võitnud paljude usalduse oma tõe-innukuse ja näiliselt püha eluviisiga, mis pani mõned uskuma, et teda juhib eriliselt Jumal. Issand andis neiu Harmonile tema kohta noomituse. Ta ütles, et Stephens tegutseb Jumala Sõnaga vastuolus, hoidudes tööst, surudes oma eksiarvamusi teistele peale ja hukkamõistudes kõiki, kes neid vastu ei võtnud. Ta lükkas tagasi kõik tõendid, mida Issand andis, et veenda teda tema eksimuses, ning keeldus oma vigu tunnistamast. Ta järgis sisemisi tundeid ja asus väsitavatele rännakutele, kõndides suuri vahemaid, kus teda ootas vaid solvang, ning pidas seda kõike Kristuse nimel kannatamiseks. Tema mõistus ja otsustusvõime olid kõrvale heidetud.

GSAM 239.3Mis puutub neiu Harmoni tunnistusse ja juhtumi tulemusse, siis tsiteerin kirja, mille sain proua M. C. Truesdaililt, kes elas tol ajal Pariisi linnas, Maine’is. Pärast mõningate eespool mainituga kooskõlas olevate üksikasjade esitamist ütleb ta:—

GSAM 240.1„Kõik peale nende juhi Jesse Stephensi tunnistasid oma süüd. Õde Harmon hoiatas teda, et kui ta ei alandaks end oma vigu tunnistades, lõpeks tema karjäär varsti. Kõik mõistsid seda ennustusena, et ta sooritab mingil viisil enesetapu.“

GSAM 240.2Järgneb tema juhtumi jätk:—

GSAM 240.3„Pärast seda, kui tema väike karjake ta maha jättis, muutus ta melanhoolseks ja kaotas varsti pärast seda mõistuse, keeldudes söömast midagi, mida patused olid valmistanud. Ta polnud kuulnud minu tagasipöördumisest Massachusettsist, kui ma talle õhtusööki viisin. Ta küsis, sirutades oma kõhna käe akna väikese ava kaudu välja: ‚Kas Jumal saatis sind sellega, õde Marian?‘ Märgates minu kõhklevat vastust, keeldus ta seda maitsmast. Tema kahetsusväärne olukord, vangistatuna väikeses toas oma venna (uskmatu) juures, meenutas mulle hoiatust, mis oli talle taevast nii lahkelt saadetud ja mille ta nii kangekaelselt tagasi lükkas. Kaks päeva pärast seda kurba külastust viidi ta oma pere juurde, kus ta peagi lõpetas oma elu enesetapuga, punudes oma voodiriietest köie.“²

GSAM 240Täitunud ennustus

GSAM 240.41845. aasta suvel külastas neiu Harmon Otis Nicholsi kutsel Massachusettsi, kus teda saatis tema õde Sarah. Nad majutati härra Nicholsi perekonna juurde. Härra Nichols ja tema abikaasa viisid neid oma tõllaga erinevatesse kohtadesse koosolekuid pidama, kus neiu Harmon jagas oma tunnistusi. Nii sai ta külastada Bostoni, Roxburyt ja Carverit. Nende teise külastuse ajal Bostonisse, Massachusettsi osariigis, juhtus üks väga huvitav vahejuhtum.

GSAM 240.5Bostonis ja selle ümbruses tegutses rühm fanaatikuid, kes samuti pidasid töötamist patuks; nende peamine sõnum oli: „Müüge enda omand ja andke tulu vaestele.“ Nad väitsid, et nad on juubeliaastal, et maa peab puhkama ja et vaeseid tuleb toetada ilma tööta. Sargent, Robbins ja mõned teised olid nende juhid. Nad mõistsid nägemused hukka kui kurja päritolu, sest need olid paljastanud nende enda eksimused. Nad olid karmid kõigi suhtes, kes nendega kaasa ei uskunud.

GSAM 241.1Kui neiu Harmon ja tema õde külastasid härra Nicholsi kodu, tulid Sargent ja Robbins Bostonist, et temalt teenet paluda, ning ütlesid, et olid tulnud külaskäigule ja kavatsesid tema juures ööbida. Härra Nichols vastas, et on rõõmus, et nad tulid, sest neiud Sarah ja Ellen Harmon olid majas, ning ta soovis, et nad nendega tutvuksid. Nad muutsid kohe meelt ega lasknud end veenda majja tulema. Härra Nichols küsis, kas Ellen võiks oma sõnumi Bostonis edasi anda ja kas nad oleksid valmis seda kuulama ning seejärel otsustama. „Jah,“ vastasid nad, „tulge järgmisel hingamispäeval [mõeldes pühapäeva, kuna nad ei olnud veel hingamispäeva vastu võtnud] Bostonisse; me sooviksime saada võimaluse teda kuulata.“

GSAM 241.2Härra Nichols rääkis mulle sellest oma kodus Dorchesteris 1858. aastal. Ta ütles, et oli teinud kõik ettevalmistused, et minna hingamispäeva hommikul oma tõllaga Bostoni, et viia neiu Harmon kavandatud koosolekule. Sel õhtul, perekonna palve ajal, viidi ta nägemuses ära. Pärast nägemusest väljumist ütles ta: „Vend Nichols, ma ei lähe homme Bostonisse; Issand on mulle näidanud, et ma pean minema Randolphisse. Tal on mulle seal töö teha.“ Härra Nichols pidas oma sõna väga tähtsaks. Ta oli lubanud viia neiu järgmisel päeval Bostonisse ja küsis murelikult: „Mida ma peaksin tegema oma lubadusega Sargentile ja Robbinsile?“ „Ära selle pärast muretse,“ ütles neiu Harmon, „Issand on käskinud mul minna teises suunas.“ „Noh,“ ütles härra Nichols, „ma ei saa sellest aru.“ „Issand näitas mulle, et me saame sellest aru, kui sinna jõuame,“ ütles neiu Harmon. „Noh,“ ütles härra Nichols, „teil pole mingit võimalust sinna jõuda, kui me teid sinna ei vii, aga ma ei tea, kuidas ma seda asja Bostoni vendadele seletan.“

GSAM 241.2Härra Nichols ütles mulle veel, et „õde Harmon nägi nägemuses nende silmakirjalikkust, et hingamispäeval ei toimu Bostonis mingit koosolekut, et Sargent, Robbins ja teised vastased kohtuvad hingamispäeval suure seltskonnaga Randolphis (kolmteist miili Bostonist eemal); ja et me peame vastastega Randolphis nende hingamispäeva koosolekul kokku saama, ning seal antakse talle nende jaoks sõnum, mis veenab ausaid ja eelarvamusteta inimesi, kas tema nägemused olid Issandalt või Saatanalt.“ Selle asemel, et minna esmalt Bostonisse ja seejärel Randolphisse, läbides kokku kakskümmend kaks miili, suundusid nad otse Randolphisse, jõudes sinna umbes koosoleku algusajaks. Seal leidsid nad just need inimesed, kes olid nõustunud nendega Bostonis kohtuma. Härra Nichols ütles siis: „Nüüd ma saan aru.“

GSAM 242.1Sargenti ja Robbinsi püüdlus vältida neiu Harmoni tunnistust ning viis, kuidas teda suunati nendega kohtuma, avaldas suurt mõju mõnede kohalolijate meelele. Koosoleku enda kohta tsiteerin härra Nicholsi antud kirjeldust:—

GSAM 242Märkimisväärsed ilmutused

GSAM 242.2„Õde Ellen viidi nägemuses kaasa erakordsete ilmingutega ja rääkis nägemuses selge häälega, mida kõik kohalolijad selgelt mõistsid, kuni umbes päikeseloojanguni. Sargent, Robbins ja French olid väga ärritunud ja samas erutunud, kuuldes õde Elleni nägemuses rääkimas, mida nad kuulutasid olevat saatanast; nad kasutasid kogu oma mõjuvõimu ja füüsilist jõudu, et nägemuse mõju hävitada. Nad laulsid üheskoos väga valjusti ja rääkisid ning lugesid vaheldumisi valju häälega Piiblist, et Ellenit ei oleks kuulda, kuni nende jõud oli ammendunud ja käed värisesid nii, et nad ei suutnud enam Piiblist lugeda, kuid kogu selle segaduse ja müra keskel oli Elleni selge ja kõrge hääl, millega ta nägemuses rääkis, kõigile kohalolijatele selgesti kuuldav. Nende meeste vastuseis kestis niikaua, kui nad suutsid rääkida ja laulda, hoolimata sellest, et mõned nende enda sõbrad neid noomisid ja palusid neil lõpetada. Aga Robbins ütles: ‚Te olete kummardanud ebajumalat: te kummardate kuldvasikat.‘

GSAM 243.1„Maja omanik härra Thayer ei olnud täielikult veendunud, et tema nägemus oli Saatani jõu nägemus, nagu Robbins seda väitis. Ta tahtis seda mingil viisil proovile panna. Ta oli kuulnud, et Saatani jõu nägemusi saab peatada, avades Piibli ja asetades selle nägemuses oleva isiku peale, ning küsis Sargentilt, kas too tahaks seda sel viisil proovida, mille peale too keeldus. Siis võttis härra Thayer laualt raske, suure kvartformaadis perekonna Piibli, mida kasutati harva, avas selle ja pani selle lahtiselt Ellenile rinnale, kui ta oli nägemuses ning ta oli sel hetkel toa nurgas vastu seina kallutatud. Kohe pärast seda, kui Piibel talle peale pandi, tõusis ta püsti ja kõndis toa keskele, ühes käes avatud Piibel, mida ta tõstis nii kõrgele, kui ta ulatus, ning silmad kindlalt ülespoole suunatud, kuulutas ta pidulikul toonil: ‚Jumalalt inspireeritud tunnistus‘ või midagi sarnast. Ja siis, kui Piibel oli ühes käes laiali laotatud ja tema silmad vaatasid ülespoole, mitte Piiblit, jätkas ta pikka aega teise käega lehtede pööramist, asetas sõrme teatud lõikudele ja luges nende sõnad tõsiselt ja täpselt ette. Paljud kohalolijad vaatasid lõike, millele tema sõrm osutas, et näha, kas ta luges neid õigesti, sest tema silmad vaatasid samal ajal ülespoole. Mõned neist lõikudest käsitlesid kohtuotsuseid õelate ja jumalateotajate üle; teised olid manitsused ja juhised, mis puudutasid meie praegust olukorda.

GSAM 243Tema pikim nägemus, üle kuue tunni

GSAM 243.2„Selles seisundis viibis ta kogu pärastlõuna kuni umbes päikeseloojanguni, mil ta nägemusest välja tuli. Kui Ellen nägemuses püsti tõusis, raske avatud Piibel käes, ja toas ringi kõndis, Piibli lõike ette lugedes, jäid Sargent, Robbins ja French vait. Ülejäänud aja olid nad koos paljude teistega segaduses, kuid nad sulgesid silmad ja kannatasid seda välja, ilma oma tundeid kuidagi väljendamata.“³

GSAM 244Neiu Harmoni abielu

GSAM 244.130. augustil 1846. aastal abiellusid neiu E. G. Harmon ja pastor James White ning koos töötasid nad sõnumi levitamise nimel. Aastal 1847 piirdus nende tegevus peamiselt Maine’i ja Massachusettsi osariikidega.

GSAM 244.2Aprilli esimesel hingamispäeval anti proua White’ile väga huvitav nägemus Stockbridge Howlandi kodus Topshamis, kus tol ajal tavaliselt koosolekuid peeti. See nägemus ongi see, mida mainitakse raamatus Early Writings, kus ta nägi pühamut ja selle sisustust, hädaaega, pühade põgenemist linnadest, neid ümbritsevaid õelaid, nende pääsemist Jumala häälel, juubelit, Issanda tulekut pilvevankril jne. Võib olla hea märkida mõningaid tema liigutusi selle nägemuse ajal.

GSAM 244Nägemuses kasutati palju Piibleid

GSAM 244.3Proua Frances Lunt (S. Howlandi tütar) ütles mulle 19. jaanuaril 1890:

GSAM 244.3„Toa küljel, kus koosolekud toimusid, seisis laud, millel oli mitmeid erinevaid raamatuid, sealhulgas mitu tavalise suurusega Piiblit. Nägemuses tõusis proua White püsti, läks laua juurde, võttis ühe Piibli, puudutamata teisi raamatuid, ja hoides seda vasaku käega pea kohal lahti, osutas ta parema käe nimetissõrmega piiblitekstile, mida ta kordas, seistes selle inimese ees, kellele see oli mõeldud, ning pani seejärel lahtise raamatu selle inimese rinnale, kelle ees ta piibliteksti kordas. Laua juurde tagasi pöördudes võttis ta teise Piibli ja kordas samal viisil veel üht piibliteksti ning pani avatud Piibli selle isiku rinnale, kelle poole ta pöördus. Seda tegevust korrati umbes pool tosinat korda; seejärel istus ta graatsiliselt toolile, samal ajal kui tema silmad olid kogu aeg suunatud ülespoole ja raamatust eemale.“

GSAM 245.1Selle kohta ütleb proua Truesdail:

GSAM 245.1„Ma olin kohal [aprillis 1847], kui õde White läks laua juurde ja võttis laual olevate raamatute hulgast ühe Piibli teise järel, asetades Piibli selle inimese rinnale, kellele ta oli valinud piiblisalmi. Seda tehti samal ajal, kui tema pilk oli suunatud taeva poole. Sel korral hoidis ta Piiblit oma pea kohal, rääkides minuga; ja siis pani ta selle minu rinnale. Mulle antud piiblikoht oli 2. Korintlastele 6:17.“⁴

GSAM 245.2Proua Frances Lunt nimetab oma kirjas kolme isikut, kes sel korral kohal olid ja kelle rinnale Piiblid pandi, kui proua White rääkis nendega igaühe jaoks valitud teksti kohta, ning nende nimede seas oli ka proua Truesdaili nimi.

GSAM 245Esimene töö toimus adventistide seas

GSAM 245.3Neiu Harmoni töö, mida ta prohvetliku ande juhendamisel tegi alates 1845. aasta jaanuarist kuni 1846. aasta kevadeni – peaaegu 18 kuud –, toimus nende „usklike“ seas, kes uskusid Kristuse peatsesse tulekusse ja kellega ta oli varem suhelnud. Pärast 2300 päeva möödumist (22. oktoober 1844) kuni selle ajani, mil nende pettumuse põhjus ja toona toimunud sündmuse olemus selgeks saavad, valitses oht, et usklikud kalduvad ekslikele vaadetele või loobuvad täielikult oma varasematest kogemustest. Tema sõnum neile oli järgmine: „Eelmine liikumine oli Jumalast. Hoidke kindlalt kinni oma usust. Issandal on oma rahva jaoks veel töö teha. Uurige Piiblit. Uurige Sõna ja te leiate valguse.“

GSAM 245.4See juhis on kooskõlas Issanda plaaniga. Tema eesmärk on alati olnud, et tema rahvale mõeldud erilised sõnumid tuleksid oma ajal esile Tema Sõnast, ning alles seejärel tuleb prohvetiand „teisejärguliselt“, et usklikke kinnitada ja tugevdada.

GSAM 246.1Selle tõsiasja silmapaistev näide on leida Korneeliuse juhtumist, nagu see on kirjeldatud Apostlite tegudes. Jumala ingel ilmus talle ja andis talle nägemuse tema enda kodus. See ingel tundis hästi evangeeliumi tõdesid ja oleks võinud neid Korneeliusele õpetada, kuid ta oli saadetud teenima seda, kes oli pääsemise pärija, andes Korneeliusele nägemuse. Ta kinnitas talle, et tema pühendumus ja pühitsus olid Issanda poolt vastu võetud. Ta ei jutlustanud talle evangeeliumi, vaid ütles lihtsalt, et ta kutsuks kohale Peetruse, kes peatus Joppes nahkur Siimoni juures. Peetrus tuli ja kuulutas Korneeliusele Pühakirja põhjal Kristuse evangeeliumi.

GSAM 246Prohvetiande koht

GSAM 246.2Siinkohal on ehk hea märkida andide arengu järjekorda, nagu Issand on selle oma Sõnas määranud. Paulus viitab sellele oma kirjas korintlastele, kus ta ütleb: „Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostliteks, teiseks prohvetiteks.“⁵

GSAM 246.3Vaadates apostli väidet nende andide seose kohta evangeeliumitöös, näeme kohe, miks seda järjekorda järgitakse. Neid andeid võrreldes ütleb Paulus: „Niisiis ei ole keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, kuid prohvetlik kõne ei ole uskmatuile, vaid usklikele.“⁶ Issanda kord on selline, et tema erilised sõnumid maailmale peavad pärinema tema sõnast; ja vastavalt sellele ajendab ta inimesi uurima Pühakirja ning minema välja apostlitena, kandes endas Issanda sõnumeid, kuulutades neid Piiblist, mis on läbinud sajandite proovi. Kui usklikke tekib, tuleb prohvetiand „teiseks“, täites oma osa, „et Jumala rahvast valmistada teenimistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks“.⁷