16. peatükk – Kolmanda ingli sõnum

GSAM 247.1„NENDE järel tuli kolmas ingel, kes hüüdis valju häälega: ‚Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ning võtab vastu tema märgi oma otsaette või oma käe peale, siis ta saab samuti juua Jumala raevu veini, mis on lahjendamatult valatud ta vihakarikasse. Teda vaevatakse väävli ja tulega pühade inglite ja Talle ees. Nende piinade suits tõuseb üles igavesest ajast igavesti ega ole mingit leevendust päeval ega ööl neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju, ega neil, kes võtavad vastu ta nime märgi.‘ Siin olgu kannatlikkust Jumala pühadel, kes peavad tema käske ja jäävad Jeesusele ustavaks!“¹

GSAM 247Piibli kõige tõsisem hoiatus

GSAM 247.2See on kõige tõsisem hoiatus, mida Piibel sisaldab, ja on kindel, et meie maailma ajaloo kroonika ei anna mingit tunnistust sellest, et see sõnum oleks minevikus kõlanud. Asjaolu, et on tõestatud, et selle seeria esimene ja teine ingel kuuluvad praegusesse põlvkonda, kinnitab kõige selgemalt, et see sõnum ei kuulu minevikuaegadesse.

GSAM 247.3Pastor J. V. Himes ütles 1847. aastal:—

GSAM 247.4„[Ilmutuse] neljateistkümnes peatükk esitab hämmastava hüüde, mis on veel kõlamata, hoiatusena inimkonnale selles tugeva kiusatuse tunnil. Salmid 9–11. Niivõrd kohutavat viha väljendavat hukkamõistu ei leidu Jumala raamatus peale selle ühtki teist. Kas see ei viita tugevale kiusatusele, et nõuab nii kohutavat hoiatust?“²

GSAM 248Templi avamine – laeka nägemine

GSAM 248.1J. N. Andrews ütles selle sõnumi kohta: „Taevase templi kõige pühama paiga avamine, mille kaudu laegas nähtavaks saab, on sündmus, mis toimub seitsmenda ingli pasunahüüde ajal. Ja kuna meie suure ülempreestri teenistus viiakse 2300 päeva lõppedes üle sellesse ruumi, mõistame, et templi avamist tähistab selle perioodi lõpp, mida sümboliseerib esimese ingli kuulutus. Meie ülempreestri sisenemine kõige pühamasse paika, et teenida Jumala laeka ees, juhib koguduse tähelepanu selles laekas sisalduvatele Jumala käskudele. Jumala käsud on sellest ajast saadik taevasest pühamust särama hakanud.

GSAM 248Hingamispäeva muutmine

GSAM 248.2„On vaieldamatu tõsiasi, et neljas käsk muudeti mõned sajandid tagasi Issanda puhkepäevast paganlikuks pühapäevaks. See muudatus tehti otseses vastuolus Pühakirjaga, mis tunnistab kõikjal seitsmendat päeva ainsaks Issanda nädalaseks hingamispäevaks. Selle viis läbi suur taganeja, kelle kohta Taaniel ennustas, et ta ‚kavatseb muuta aegu ja seadusi‘. See võim on sisuliselt sama, mis metsaline, keda pidi kogu maailm kummardama. Ja on väga huvitav tõsiasi, et see käsk, mida on nii kaua jalge alla tallatud, on nüüd õigustatud ning Jumala rahvas hakkab seda koos ülejäänud üheksa käsuga pidama. Tänu Jumalale, et ta valmistab järelejäänud rahvast ette nende lõplikuks võitluseks lohega ja sissepääsuks väravate kaudu püha linna. Ilmutuse raamat 12:17; 22:14. Neljanda käsu õigustamine vastandina taganemise hingamispäevale ning kõigi Jumala käskude kuulutamine on silmapaistev tunnistus sellest, et praegu on pühade kannatlikkuse aeg ja kolmanda ingli hoiatuse aeg.“³

GSAM 249.1Eelmistes peatükkides on juhitud tähelepanu neist sõnumitest esimesele ja teisele, mis täitusid suures teise tulemise kuulutuses kuni 22. oktoobrini 1844. Selle peatüki alguses olev piiblisalm kõlab: „Nende järel tuli kolmas ingel“, st järgnes esimesele ja teisele inglile. Sellega seoses on ehk huvitav juhtida tähelepanu kolmanda sõnumi tekkimisele.

GSAM 249Esimesed adventistidest hingamispäeva pidajad

GSAM 249.21844. aasta „kesköö hüüu“ ajal hakkas Issand juhtima oma rahva mõtteid seitsmenda päeva hingamispäeva pidamise poole. See õpetus tekkis adventistide seas järgmiselt: Rachel Preston, seitsmenda päeva baptist, kolis Washingtoni, New Hampshire’i, kus asus adventistide kogudus. Ta võttis vastu adventiõpetuse ning see umbes neljakümnest liikmest koosnev kogudus võttis tema misjonäri töö kaudu vastu neljanda käsu hingamispäeva.⁴ See tõi kaasa selle teema uurimise. 5. septembri 1844. aasta Cry väljaandes loeme: „Paljud inimesed on sügavalt mures seoses oletatava kohustusega pidada seitsmendat päeva.“ See väide sisaldus juhtkirjas, milles tehti nõrk katse põhjendada pühapäeva pidamise nõudeid. Teemat jätkati 12. septembri numbris, kus leiame järgmise olulise väite, mis ajendas paljusid seda tõsiselt ja põhjalikult uurima:—

GSAM 249Seitsmes päev on ainus seadusega määratud päev

GSAM 249.3„Eelmisel nädalal jõudsime järgmisele järeldusele: ei ole olemas mingit kindlat ajavahemikku, mida kristlased oleksid seaduse järgi kohustatud pühaks pidama. Kui see järeldus on vale, siis arvame, et seitsmes päev on ainus päev, mille pidamiseks on olemas mingi seadus.“

GSAM 250T. M. Preble’i essee

GSAM 250.1Adventistide rühmituse tähelepanu juhiti hingamispäeva küsimusele T. M. Preble’i selle teemalise essee kaudu, mis oli dateeritud 13. veebruariga 1845 ja avaldati ajakirjas Hope of Israel (Portland, Maine) 28. veebruaril 1845. Pärast seda, kui ta oli näidanud Piibli hingamispäeva nõudeid ja tõsiasja, et see muudeti suure taganemise tagajärjel pühapäevaks, märgib ta: „Nii näeme me, et Taanieli raamatu 7. peatüki 25. salm on täitunud, kus väike sarv muudab ‚aegu ja seadusi‘. Seetõttu tundub mulle, et kõik, kes peavad esimest päeva hingamispäevaks, on paavsti pühapäevapidajad ja Jumala hingamispäeva rikkurid.“⁵

GSAM 250J. B. Cook hingamispäeva küsimuse kohta

GSAM 250.2Varsti pärast seda ilmus trükis J. B. Cooki artikkel, milles ta näitas, et pühapäeva hingamispäevana pidamiseks puuduvad piibellikud tõendid, ning ta kasutas järgmist lakoonilist väljendit: „Nii kergesti võetakse tuul purjedest neilt, kes purjetavad, võib-olla teadmatult, paavsti sabatilipu all.“

GSAM 250.3Kuigi nende kahe mehe hingamispäeva pidamine oli lühiajaline, olid nad pannud liikuma protsessi, mida ei olnud kerge peatada. Lööklaused „paavsti pühapäevapidajad“, „Jumala käskude rikkujad“ ja „paavsti sabatilipu all purjetamine“ olid sadade suus, kes olid innukad selle asja tõde teada saama. See äratas Fairhavenist, Massachusettsist pärit pastor Joseph Batesi tähelepanu ning ta võttis hingamispäeva vastu 1845. aastal.

GSAM 250Joseph Bates võtab vastu hingamispäeva

GSAM 250.4Tema kogemus oli järgmine: kuuldes rühmast Washingtonis, New Hampshire’is, kes pidasid hingamispäeva, otsustas ta seda kogudust külastada ja vaadata, mida see tähendab. Ta tegi seda ning uurides teemat koos nendega, nägi ta, et neil oli õigus, ja võttis kohe vastu valguse hingamispäeva küsimuses. Naastes New Bedfordisse, Massachusettsis, kohtas ta New Bedfordi ja Fairhaveni vahelisel sillal üht tuntud venda, kes pöördus tema poole järgmiste sõnadega: „Kapten Bates, mis uudiseid on?“ Pastor Bates vastas: „Uudis on see, et seitsmes päev on meie Jumala, Issanda, hingamispäev.“ „Noh,“ ütles mees, „ma lähen koju ja loen oma Piiblit, et seda uurida.“ Nii ta ka tegi, ja kui nad järgmine kord kohtusid, oli see vend hingamispäeva tõe omaks võtnud ja järgis seda.

GSAM 251Esimene raamat hingamispäeva kohta

GSAM 251.2Pastor Bates hakkas kohe seda tõde osariigist osariiki jutlustama. Ta mõistis peagi, et raamat või isegi traktaat hingamispäeva teemal oleks talle tema töös suureks abiks, ja Jumala Vaim liigutas tema hinge kirjutama ja avaldama midagi sellel teemal. Kuid küsimus oli selles, kuidas seda teha ilma rahata, sest tal oli vaid üks Yorki šilling (kaksteist ja pool senti). Lugejale võib olla huvitav kuulda tema kogemust selles asjas just nii, nagu ta mulle 1855. aastal rääkis.

GSAM 251Neli naela jahu

GSAM 251.3Ta rääkis, et olles Jumala ees palves, otsustas ta raamatu kirjutada ja tundis kindlustunnet, et selle avaldamiseks avaneb tee. Seetõttu istus ta oma kirjutuslaua taha, Piibel ja konkordants käes, et tööd alustada. Umbes tunni möödudes astus proua Bates tuppa ja ütles: „Joseph, mul pole piisavalt jahu küpsetamiseks,“ ning mainis samal ajal veel mõningaid muid väikeseid asju, mida ta vajas. „Kui palju jahu sul puudu on?“ küsis kapten Bates. „Umbes neli naela,“ vastas naine. „Hästi,“ vastas ta. Kui naine oli toast lahkunud, läks ta lähedal asuvasse poodi, ostis neli naela jahu ja muud asjad, tõi need koju ning istus jälle oma kirjutuslaua taha. Varsti tuli proua Bates sisse, nägi laual olevaid asju ja hüüatas: „Kust see jahu siia tuli?“ „No kuule,“ ütles kapten, „kas sellest ei piisa? Sa ju ütlesid, et tahad neli naela.“ „Jah,“ vastas naine, „aga kust sa selle said?“ „Ostsin,“ vastas ta; „kas see pole mitte kogus, mida sa küpsetamiseks vajasid?“ „Jah,“ jätkas proua Bates, „aga kas teie, kapten Bates, mees, kes on purjetanud laevadega New Bedfordist kõikjale maailma, olete läinud ja ostnud neli naela jahu?“ „Jah, kas see polnudki kogus, mida te küpsetamiseks vajasite?“ „Jah,“ ütles proua Bates, „aga kas te olete ostnud neli naela (!) jahu?“

GSAM 252Tõe nimel kulutati 11 000 dollarit

GSAM 252.1Varsti järgnes veel üks katsumus. Kui kapten Bates merelt lahkus, müüs ta oma osaluse laevas 11 000 dollari eest maha, kuid nüüd oli ta kogu oma vara kulutanud tõe edendamiseks. Seni ei olnud proua Bates teadnud tema tegelikku rahalist olukorda, kuid ta tundis, et peab nüüd naisele sellest rääkima, nii et ta ütles rahulikult: „Naine, ma kulutasin nende asjade peale viimase raha, mis mul siin maa peal oli.“ Kibedate nuuksete saatel küsis proua Bates: „Mida me nüüd teeme?“ Kapten tõusis püsti ja ütles kogu kapteni väärikusega, nagu juhiks ta oma laeva: „Ma hakkan raamatut kirjutama; ma hakkan seda levitama ja levitan seda hingamispäeva tõde kogu maailmale.“ „Noh,“ ütles proua Bates läbi pimestavate pisarate, „millest me siis elama hakkame?“ „Issand avab meile tee,“ oli kapten Batesi naeratav vastus. „Jah,“ ütles proua Bates, „Issand avab meile tee! Seda sa ju alati ütledki,“ ja pisarates purskades lahkus ta toast.

GSAM 252Ootamatu abi

GSAM 252.2Pärast seda, kui kapten Bates oli pool tundi oma tööd jätkanud, tuli talle mõte minna postkontorisse, sest seal ootas teda kiri. Ta läks sinna ja tõepoolest, seal oli kiri. Tol ajal oli kirjapostitasu viis senti ja ettemaks oli vabatahtlik. Selle kirja kirjutaja oli mingil põhjusel postimaksu maksmata jätnud. Ja siin tundis kapten Bates taas alandust, sest ta oli sunnitud ütlema postimeistrile, härra Drew’le, keda ta hästi tundis, et ta ei saa postimaksu maksta, kuna tal pole raha; kuid ta küsis: „Kas ma võin vaadata, kust see on saadetud?“ „Võtke see kaasa,“ ütles postimeister, „ja makske mõnel muul korral.“ „Ei,“ vastas kapten, „ma ei vii kirja postkontorist välja enne, kui postikulu on makstud.“ Kui ta kirja käes hoidis, ütles ta: „Ma arvan, et selles kirjas on raha,“ ja pöördudes postimeistri poole, küsis ta: „Kas te avaksite selle palun? Kui seal on raha, võite postikulu sellest maha arvata; kui ei, siis ma seda ei loe.“ Postimeister täitis tema palve ja vaata, seal oli kümne dollari rahatäht. Lugedes selgus, et kiri oli saadetud isikult, kes ütles, et Issand oli talle nii sügavalt südamele pannud, et pastor Bates vajab raha, et ta saatis selle talle kiiresti; ja kiirustades unustas ta ilmselt postikulu maksta.

GSAM 253.1Pärast postimaksu tasumist läks ta toidupoodi, ostis 4 dollari eest tünni jahu, lisaks kartuleid, suhkrut ja muid vajalikke tooteid. Kui ta andis korraldusi, kuhu need tuleb kohale toimetada, ütles ta: „Tõenäoliselt ütleb naine, et need ei kuulu sinna, aga ärge pöörake tema sõnadele mingit tähelepanu; laadige kaubad maja esikülje verandale maha.“

GSAM 253.2Seejärel läks ta trükikotta ja tegi kokkuleppe tuhandest eksemplarist umbes sajaleheküljelise traktaadi trükkimiseks, kokkuleppel, et kui käsikiri on esitatud, peavad trükkalid selle võimalikult kiiresti laduma ja saatma talle proovitrükid. Ta pidi töö eest maksma niipea, kui raha kätte sai, ning raamatuid ei tohtinud trükikojast ära viia enne, kui kõik arved olid tasutud.

GSAM 253.3Kapten Bates teadis hästi, et talle ei olnud raha võlgu, kuid ta pidas oma kohuseks seda raamatut kirjutada, uskudes, et Issand liigutab inimeste südameid, et nad saadaksid raha siis, kui seda vaja on. Pärast paberi, sulgede jms ostmist, andes seega aega, et majapidamistarbed jõuaksid talle ette, läks ta tänava algusse, mis viis tema majani. Nähes, et asjad olid kohal, läks ta majja tagaukse kaudu ja istus jälle oma kirjutuslaua taha. Proua Bates tuli sisse ja ütles erutunult: „Joseph, vaata vaid maja esikülje verandale! Kust need tulid? Siia tuli veokijuht ja tahtis need maha laadida. Ma ütlesin talle, et need ei kuulu siia, aga ta laadis need ikkagi maha.“ „Noh,“ ütles kapten Bates, „ma arvan, et see on korras.“ „Aga,“ ütles proua Bates, „kust need tulid?“ „Noh,“ ütles kapten, „Issand saatis need.“ „Jah,“ ütles proua Bates, „Issand saatis selle; seda sa ju alati ütled.“ Siis ulatas ta kirja oma naisele, öeldes: „Loe seda, ja sa saad teada, kust see tuli.“ Naine luges kirja ja läks jälle nutma, kuid seekord oli see teistsugune kui esimene; ja tagasi tulles palus ta alandlikult andestust oma usaldamatuse eest.

GSAM 254Raamatu jaoks saabuv raha

GSAM 254.1Kui kirjutamine ja trükkimine edenesid, sai kapten Bates aeg-ajalt postiga ja muul viisil raha, mõnikord isikutelt, keda ta polnud kunagi kohanud. Kui ta raha sai, anti see edasi trükikojale ja kanti raamatu arvele. Lõpuks saabus päev, mil kõik raamatud olid trükitud, ja vend Batesile ootamatust allikast maksti arve jääk; seega ei viibinud raamatute levitamine isegi ühe päeva võrra.

GSAM 254Viimane arve makstud

GSAM 254.2H. S. Gurney Memphises, Michigani osariigis rääkis mulle 1884. aasta märtsis, et just sel hommikul, mil pastor Batesi raamat valmis sai, sai ta 100 dollarit aegunud võlakirja alusel mehelt, kes oli kuulutanud, et ei maksa talle kunagi. Seda raha saanud, pidas ta rõõmuks kulutada osa sellest pastor Batesi hingamispäeva traktaadi viimase arve tasumiseks. „Aga,“ ütles härra Gurney, „vend Bates ei saanud kuni oma surmapäevani teada, kes tasus raamatu arve jäägi.“ See pastor Batesi kogemus hingamispäeva tõe trükkimisel näis meie rahvale hingamispäeva küsimuse kohta tõe avaldamise algusest peale ütlevat: „Jätkake selles töös ja lootke, et Jumala ettehooldus avab teile tee, kui te edasi liigute.“

GSAM 255Pastor Bates suhtus nägemustesse skeptiliselt

GSAM 255.1Järgnev väljavõte raamatust Life Sketches näitab, kuidas prohvetiand ja hingamispäeva reform olid omavahel seotud:—

GSAM 255.21846. aastal New Bedfordis, Massachusettsis külas viibides tutvus neiu Harmon pastor Joseph Batesiga. Ta oli varakult omaks võtnud adventistliku usu ja oli selle asja eest aktiivne töötaja. Ta oli tõeline kristlik härrasmees, viisakas ja lahke. Ta kohtles neiu Harmoni nii hellalt, nagu oleks too tema enda laps. Kui ta kuulis teda esimest korda rääkimas, ilmutas ta sügavat huvi, ja kui neiu oli lõpetanud, tõusis ta püsti ja ütles: „Mina olen kahtlev Toomas. Ma ei usu nägemustesse. Aga kui ma saaksin uskuda, et täna õhtul õe jutustatud tunnistus on tõepoolest Jumala hääl meile, oleksin kõige õnnelikum inimene. Ma olen südame põhjani liigutatud. Ma usun, et kõneleja on siiras, kuid ma ei oska leida selgitust sellele, mida talle on näidatud neist imelistest asjadest, millest ta meile jutustas.“

GSAM 255Neiu Harmon võtab vastu hingamispäeva

GSAM 255.3Pastor Bates pidas hingamispäeva ja rõhutas selle tähtsust. Neiu Harmon ei tundnud sel ajal selle tähtsust ja arvas, et pastor Bates eksis, pöörates neljandale käsule rohkem tähelepanu kui ülejäänud üheksale. Aga Issand andis talle nägemuse taevasest pühamust. Jumala tempel taevas avanes ja talle näidati Jumala laegast, mida kattis armuaujärg. Laeka kummaski otsas seisis ingel, nende tiivad katsid armuaujärje ja näod olid selle poole pööratud. Tema saatjaingel selgitas talle, et need kujutavad seda, kuidas kõik taevased väehulgad vaatlevad harda aukartusega püha seadust, mis on Jumala sõrmega kirjutatud. Jeesus tõstis laeka kaane üles ja naine nägi kivitahvleid, millele olid kirjutatud kümme käsku. Ta oli hämmastunud, nähes neljandat käsku kümne käsu keskel, mida ümbritses õrn valguse halo. Ingel ütles: „See on kümnest käsust ainus, mis määratleb elava Jumala, kes lõi taevad ja maa ja kõik, mis neis on. Kui pandi alus maale, pandi alus ka hingamispäevale.“ Talle näidati, et kui oleks peetud õiget hingamispäeva, siis poleks kunagi olnud ühtki uskmatut ega ateisti. Hingamispäeva pidamine oleks kaitsnud maailma ebajumalateenistuse eest.

GSAM 256.1Neljas käsk oli hoolimatult jalge alla tallatud, seepärast on meid kutsutud seaduserikkumist parandama ja jalge alla tallatud hingamispäeva kaitsma. Seadusevastane inimene, kes tõstis end Jumalast kõrgemale ning mõtles muuta aegu ja seadusi, muutis hingamispäeva nädala seitsmendalt päevalt nädala esimesele päevale. Seda tehes rikkus ta Jumala seaduse.

GSAM 256.2Vahetult enne Jumala suurt päeva saadetakse välja sõnum, mis manitseb inimesi olema taas ustavad Jumala seadusele, mille on rikkunud antikristus. Õpetuse ja eeskujuga tuleb suunata tähelepanu lõhutud kohale seaduses. Talle näidati ka, et Ilmutuse raamatu 14. peatüki kolmas ingel, kes kuulutab Jumala käske ja Jeesuse usku, kujutab inimesi, kes võtavad selle sõnumi vastu ja tõstavad hoiatavat häält, et manitseda maailma pidama Jumala käske ja Tema seadust nagu silmatera, ja et sellele hoiatusele vastates võtavad paljud Issanda hingamispäeva omaks.⁶

GSAM 256.3See neiu Harmoni ja pastor Batesi kogemus oli kooskõlas Issanda töötamisviisiga. Pastor Bates juhtis nii neiu Harmoni kui ka pastor White’i tähelepanu hingamispäeva küsimusele, esitades neile Pühakirjast Jumala muutumatu seaduse nõuded. Kuigi neiu Harmon oli umbes kaheksateist kuud olnud õnnistatud Issanda eriliste ilmutustega, ei olnud talle varem selles teemas midagi näidatud. Nüüd oli saabunud Issanda aeg, mil tekkis usklikke, kes hakkasid Tema seadust pidama, et anda neile valgust prohvetiande kaudu, ja nii koondati Tema enda tegutsemisviisi kaudu Kolmanda ingli sõnum – „Jumala käsud ja Jeesuse Kristuse tunnistus“ (sõnasõnaline tõlge KJV-st).

GSAM 257Kolmanda ingli sõnumi algus

GSAM 257.1Sellest ajast alates hakati kuulutama Kolmanda ingli sõnumit, mis oli seotud kahe teise sõnumiga. Hingamispäeva tõde, mis oli seotud Jumala laekaga ja pühamu suhtes ilmneva valgusega, kinnitas seda, mis oli varem näidatud – et varasem adventiliikumine oli õige ja Issanda tahtele vastav. Nüüd suutsid nad paremini kui kunagi varem mõista „kolme sammu üles Jumala linna teele“ tähendust.

GSAM 257Pastor Bates tunnistab nägemused Jumalalt pärinevateks

GSAM 257.21846. aasta novembris toimus Topshamis, Maine’is konverents, millel osales pastor Bates. Sellel koosolekul sai proua White (neiu Harmoni abielust pastor James White’iga on varem juba juttu olnud) nägemuse, mis oli põhjuseks, miks pastor Bates veendus täielikult nende jumalikus päritolus. Ta oli mees, kes oli viiskümmend aastat merel töötanud, täites kõiki ametikohti alates kajutipoisist kuni laevakapteni ja laevaomanikuni. Tema astronoomiateadmised olid sellised, et – nagu ta mulle rääkis – suutis ta taevakehade vaatlemise abil väga täpselt kindlaks teha, kus ta merel asus, nii laius- kui ka pikkuskraadide poolest. Selline inimene oli loomulikult huvitatud astronoomiast rääkimisest.

GSAM 257.3Vestluses temaga rääkis ta mulle, kuidas ta veendus nägemuste jumalikust päritolust. Ta ütles, et ühel päeval üritas ta proua White’iga tähtedest rääkida, kuid avastas peagi, et naine ei teadnud astronoomiast midagi; tegelikult, nagu naine talle ütles, ei teadnud ta isegi, kas oli kunagi selle teema kohta raamatut lugenud. Tal polnud mingit soovi sellel teemal vestelda ja ta suunas vestluse uuele maale ning sellele, mida talle selle kohta nägemuses oli näidatud.

GSAM 258„Taevaste avanemine“

GSAM 258.1Eelmisel aastal, 19. aprillil 1845, avaldas ajakiri Illustrated London News lord Rosse’ilt astronoomidele väga huvipakkuva artikli, milles käsitleti imelisi avastusi, mida ta oli teinud oma hiiglasliku teleskoobi abil, eriti vaadet sellele, mida astronoomid nimetavad „lõheks taevas“. Ühel õhtul eespool mainitud koosolekul härra Curtissi majas ja pastor Batesi juuresolekul, kes oli nende ilmutuste suhtes veel otsustamata, hakkas proua White nägemuse ajal rääkima tähtedest, kirjeldades säravalt roosakaid vöösid, mida ta nägi mõne planeedi pinnal, ning lisas: „Ma näen nelja kuud.“ „Oh,“ ütles pastor Bates, „ta vaatab Jupiterit!“ Siis tegi ta liigutusi, justkui reisiks ta läbi kosmose, ja hakkas kirjeldama vöösid ja rõngaid nende pidevalt muutuvas ilus, ning ütles: „Ma näen seitset kuud.“⁷ Pastor Bates hüüatas: „Ta kirjeldab Saturni.“ Seejärel ütles ta: „Ma näen kuut kuud,“ ja hakkas kohe kirjeldama „avanevaid taevasi“ koos nende hiilgusega, nimetades seda avauseks valgustatumasse piirkonda. Pastor Bates ütles, et tema kirjeldus ületas kaugelt kõik kirjeldused avanevatest taevastest, mida ta oli kunagi üheltki autorilt lugenud.

GSAM 258.2Kui naine rääkis ja oli ikka veel nägemuses, tõusis ta püsti ja hüüatas: „Oh, kuidas ma sooviksin, et lord John Rosse oleks täna õhtul siin!“ Pastor White küsis: „Kes on lord John Rosse?“ „Oh,“ vastas pastor Bates, „ta on see suur inglise astronoom. Ma sooviksin, et ta oleks siin, et kuulda seda naist astronoomiast rääkimas ja kuulda seda kirjeldust ‚taeva avanemisest‘. See ületab kõike, mida ma sellel teemal kunagi lugenud olen.“ Sellest õhtust alates oli pastor Bates täielikult veendunud, et proua White’i nägemused olid väljaspool tema teadmisi ja kontrolli. See ning antud noomituse ja juhenduse iseloom veensid teda, et need pärinesid Jumalalt.

GSAM 259.1See taevane nähtus, mida proua White selles nägemuses kirjeldas, on teema, mida astronoomiakirjanikud harva mainivad. Huygens, selle esmane avastaja, annab järgmise kirjelduse:—

GSAM 259Kirkas valgus Orioni mõõgas

GSAM 259.2„Astronoomid paigutavad Orioni mõõga piirkonda kolm tihedalt üksteise kõrval asuvat tähte; kui ma 1656. aastal vaatasin teleskoobiga neist keskmist, ilmus selle asemel kaksteist muud tähte; nende seas kolm, mis peaaegu puudutasid üksteist, ja lisaks ilmus veel neli, mis sädelesid justkui läbi pilve, nii et nende ümbrus tundus palju heledam kui ülejäänud taevas, mis ilusa ilma tõttu täiesti mustjasena paistis, justkui vaadataks läbi kardinaava, mille kaudu avanes vaba vaade teisele, valgemale piirkonnale.“

GSAM 259.3William Herschel ütleb selle taevas oleva ava kohta:—

GSAM 259.4„Kui selle läbimõõt sellel kaugusel moodustab 10° nurga, mis on peaaegu nii, peab selle suurus olema täiesti kujuteldamatu. On arvutatud, et see peab olema kaks triljonit korda suurem kui Päike.“

GSAM 259Heledam kui Päike

GSAM 259.5Filosoof Thomas Dick räägib sellest helendavast udukogust järgmiselt:—

GSAM 259.6„Kui me asuksime sellest nii lähedal kui poole kaugusel lähimast tähest – kuigi see kaugus on juba niigi suur –, siis sellest punktist vaadates paistaks see peaaegu sama säravalt kui Päike; ja olenditele, kes asuvad palju lähemal, täidaks see suure osa taevast ning paistaks väljendamatult hiilgavalt. Kuid sellise objekti lõplik eesmärk, kõigis selle aspektides ja seostes, jääb ehk selguma alles lõputu olemasolu tulevaste ajastute jooksul; ja nagu paljud teised objektid loodu kaugetes avarustes, äratab see meeles igatsust näha universumi suurepäraseid ja salapäraseid stseene veidi rohkem avanemas.“⁸

GSAM 260.1Pastor Bates ütles selle teema kohta kirjutatud artikli lõpus:—

GSAM 260.2„Seega näeme kõigist esitatud tõenditest (ja vajaduse korral võiksime tuua veel palju rohkem), et siin on tegemist taevas kõige imelisema ja seletamatuma nähtusega; taevas on auk, mille ümbermõõt on üle üheteistkümne miljardi kolmesaja neljateistkümne [11 000 000 314] miili. Kuulus Huygens ütleb: ‚Ma pole kunagi midagi sellist teiste püsitähtede seas näinud – vaba vaade teise, valgustatumasse piirkonda.‘“

GSAM 260Veel üks tunnistus planeedi nägemuse kohta

GSAM 260.3Jällegi tsiteerime proua Truesdaili, kes oli kohal nimetatud nägemuse andmise ajal. Ta ütleb:—

GSAM 260.4„Õde White’i tervis oli väga nõrk ja kui tema eest palvetati, laskus Jumala Vaim meie peale. Me märkasime peagi, et ta ei reageerinud enam maistele asjadele. See oli tema esimene pilguheit planeetide maailma. Pärast seda, kui ta oli valjusti loendanud Jupiteri kuud ja varsti pärast seda ka Saturni kuud, andis ta viimase rõngastest kauni kirjelduse. Siis ütles ta: ‚Elanikud on pikad, majesteetlikud inimesed, nii erinevad Maa elanikest. Siia pole kunagi jõudnud patt.‘ Vend Batesi naeratavast näost oli selge, et tema varasemad kahtlused õe White’i nägemuste allika suhtes olid kiiresti hajumas. Me kõik teadsime, et kapten Bates oli suur astronoomiaarmastaja, sest ta näitas meile sageli taevakehi, et meid õpetada. Kui õde White vastas pärast nägemust tema küsimustele, öeldes, et ta pole selles valdkonnas kunagi õppinud ega muul viisil teadmisi omandanud, täitus ta rõõmu ja õnnega. Ta kiitis Jumalat ja väljendas oma veendumust, et see planeete puudutav nägemus anti selleks, et ta enam kunagi ei kahtleks.“⁹

GSAM 261Äkiliselt taltsutatud tormakas hobune

GSAM 261.1Varsti pärast seda koosolekut Topshamis juhtus nägemustega seoses veel üks silmapaistev juhtum, millest ma räägin nii, nagu pastor Bates mulle seda jutustas:—

GSAM 261.2Pastor White’il oli kasutada osaliselt taltsutamata varss ja kaheistmeline turuvanker, mis oli ehitatud ilma esilauata, kuid millel oli vankri esiosa laiune aste ja raudne aste veovarraste küljes. Varssa juhtimisel tuli olla äärmiselt ettevaatlik, sest kui ohjad või miski muu puudutasid tema külgi, siis ta hakkas kohe raevukalt taguma, ja teda tuli pidevalt pingul ohjadega kinni hoida, et ta ei jookseks minema. See noorhobune kuulus seltskonnale, kelle juurde nad soovisid minna, ja kuna pastor White oli harjunud taltsutamata noorhobustega toime tulema, arvas ta, et sellega ei teki tal tõsiseid raskusi. Kui nad oleksid aga teadnud, et see hobune oli oma meeletute väljenduste käigus varem tapnud kaks meest – ühe surudes ta tee ääres olevate kivide vastu –, oleks ta ehk olnud vähem enesekindel.

GSAM 261.3Sel korral oli vankris neli inimest: pastor White ja tema abikaasa eesistmel ning pastor Bates ja Israel Damon tagumisel istmel. Kui pastor White püüdis kogu oma tähelepanu pöörata hobuse kontrolli all hoidmisele, rääkis proua White tõest, kui Jumala vägi laskus seltskonna peale ja ta viidi nägemuses ära, istudes vankris. Hetkel, mil ta nägemusse minnes hüüdis „Au!“, peatus varss äkitselt täiesti liikumatult ja langetas pea. Samal ajal tõusis proua White selles seisundis püsti ja, pilk ülespoole suunatud, astus vankri esiosast üle, alla veovardadele, käed noore hobuse tagumikul. Pastor Bates hüüdis pastor White’ile: „Noor hobune lööb selle naise surnuks.“ Pastor White vastas: „Issand on nüüd noore hobuse üle võtnud; ma ei soovi sekkuda.“ Varsake seisis nii rahulikult kui vana hobune. Teeservas tõusis kaldajärsak umbes kuus jalga kõrgusele ning aia ääres oli roheline ala. Proua White, silmad endiselt ülespoole suunatud, kordagi alla vaatamata, ronis kaldajärsakule rohelisele alale, kõndis seal mõne minuti edasi-tagasi, rääkides ja kirjeldades uue maa ilu. Siis, pea samas asendis, tuli ta kaldalt alla, kõndis vankri juurde, astus astmetele, pannes käe varsakese tagumikule, ja nii üles vankri ette ning jälle vankrisse. Hetkel, mil ta istus istmele, tuli ta nägemusest välja, ja samal hetkel hakkas hobune, ilma et juht oleks talle mingit märku andnud, liikuma ja jätkas oma teed.

GSAM 262.2Kui proua White oli vankrist väljas, otsustas pastor White hobust proovile panna ja vaadata, kas ta on tõepoolest taltsutatud või mitte. Esialgu puudutas ta hobust vaid piitsaga; muul ajal oleks hobune reageerinud tagalöögiga, kuid nüüd ei toimunud mingit liikumist. Siis andis ta talle üsna tugeva löögi, seejärel veel tugevama ja veelgi tugevama. Varsake ei pööranud löökidele vähimatki tähelepanu, vaid näis sama ohutu kui lõvid, kelle suud inglid sulgesid sel ööl, mil Taaniel nende koopas veetis. „See oli pühalik paik,“ ütles pastor Bates, „ja oli ilmne, et sama Jõud, mis nägemused esile kutsus, oli hetkel maha surunud varsakese metsiku loomuse.“

GSAM 262.3Kui see nägemus oli lihtsalt mõne tema kehalise puude tulemus, tekib loomulikult küsimus: – kas hobune kannatas samamoodi?

GSAM 262Israel Damoni tunnistus

GSAM 262.4Toon siinkohal pastor Batesi poolt mulle antud jutustuse kinnituseks järgmise ütluse:—

GSAM 262.5„Umbes kakskümmend aastat tagasi, vahetult pärast seda, kui ma olin hakanud pidama hingamispäeva, rääkis Israel Damon mulle asjaoludest, mille käigus õde White sai nägemuse, kui tema, pastor Bates, pastor White ja tema abikaasa sõitsid kergel vankril mässulise noore hobuse taga. Olen täna lugenud eespool toodud kirjeldust sündmusest, mille on kirja pannud pastor Loughborough, ja see ühtib täpselt sellega, mida pastor Damon mulle rääkis.“ Allkirjastatud: „R. S. Webber, Battle Creek, Mich., 9. veebruar 1891.“

GSAM 263Pastor Batesi tunnistus nägemuste kohta

GSAM 263.1Pastor Bates kirjeldab oma kogemust järgmiselt:—

GSAM 263.2„Kuigi ma ei näinud neis midagi, mis oleks olnud vastuolus Sõnaga, tundsin ma siiski muret ja olin äärmiselt proovile pandud ning pikka aega ei tahtnud uskuda, et see oli midagi enamat kui tema keha pikaajalise nõrgenemise tagajärg.

GSAM 263.3„Seetõttu otsisin ma võimalusi teiste juuresolekul, kui ta meel paistis olevat rahulik (väljaspool koosolekut), et küsitleda ja ristküsitleda nii teda kui ka teda saatvaid sõpru, eriti tema vanemat õde, et jõuda võimaluse korral tõeni. Selle aja jooksul, mil ta on pärast seda mitu korda New Bedfordis ja Fairhavenis käinud, olen ma teda meie koosolekutel mitu korda nägemuses näinud, samuti Topshamis, Maine’is; ja need, kes olid kohal mõnel neist põnevatest stseenidest, teavad hästi, millise huviga ja intensiivsusega ma kuulasin iga sõna ja jälgisin iga liigutust, et avastada pettust või hüpnootilist mõju. Ja ma tänan Jumalat võimaluse eest, mis mul on olnud koos teistega neid asju tunnistada. Nüüd võin kindlalt enda eest rääkida. Ma usun, et see töö on Jumalast ja on antud lohutama ja tugevdama Tema ‚laiali pillutud‘, ‚rebitud‘ ja ‚kooritud rahvast‘ alates meie töö lõppemisest … 1844. aasta oktoobris. Sellest ajast alates valitsenud segadus, kus ühed hüüavad ‚Vaata, siin on!‘ ja teised ‚Vaata, seal on!‘, on äärmiselt segadusse ajanud Jumala ausaid ja valmisolevaid inimesi ning teinud olukorra äärmiselt raskeks neile, kes ei suutnud selgitada paljusid vastuolulisi tekste, mis neile silme ette on toodud. Ma tunnistan, et olen saanud valgust ja juhiseid paljude lõikude kohta, mida ma varem selgelt mõista ei suutnud. Ma usun, et ta on eneseohverdav, aus ja valmis Jumala laps.“¹⁰

GSAM 263.4„Autor ei ‚põhista oma nägemuste sisu‘ ‚varasematel õpetustel või uurimistööl‘. Kui ta sai oma esimese nägemuse 1844. aasta detsembris, olid tema ja kogu kogudus Portlandis, Maine’is (kus tema vanemad tol ajal elasid), loobunud ‚kesköö hüüust‘, pidades seda minevikuks. Just siis näitas Issand talle nägemuses viga, millesse tema ja Portlandi kogudus olid langenud. Seejärel rääkis ta oma nägemusest kogudusele, ja nad tunnistasid, et nende seitsmenda kuu kogemus oli Jumala töö.“¹¹

GSAM 264Kuidas suhtuti kolme sõnumisse 1847. aastal

GSAM 264.1Järgnev pastor James White’i kirjutis, mis on koostatud 1847. aasta aprillis, näitab, kuidas kolme sõnumit tol ajal käsitleti:—

GSAM 264.2„Kõik teise tulemise usklike rühmad on ühel meelel, et ingel, keda kirjeldatakse selle peatüki (Ilmutuse raamat 14) kuuendas ja seitsmendas salmis, sümboliseerib tulemise sõnumit kirikule ja maailmale.... Teise ingli ülesanne oli näidata tulemise väele, et Paabel oli langenud. Ja kuna suur osa neist sai sellest teada alles siis, kui ‚kesköö hüüu‘ jõud neid just õigel ajal üles äratas, et nad saaksid kirikutest põgeneda enne kümnenda päeva saabumist, järeldub sellest, et alates 1844. aasta seitsmendast kuust oli ja on Kolmanda ingli sõnum siiani hoiatus pühadele, et nad ‚peaksid kindlaks jääma‘, ja mitte tagasi pöörduda ega ‚vastu võtta‘ märke, millest neitsite rühm teise ingli hüüde ajal vabanes.

GSAM 264.3„Ja kas pole tõeline sõnum Jumala rahvale alates 1844. aasta seitsmendast kuust olnud just selline hoiatus? – Kindlasti on.... Kaheteistkümnendas salmis on kirjas: ‚Siin olgu kannatlikkust Jumala pühadel, kes peavad tema käske ja jäävad Jeesusele ustavaks!‘ Kus sa neid nägid, Johannes? – No ju ‚siin‘, Kolmanda ingli sõnumi ajal. Kuna alates 1844. aasta seitsmendast kuust on olnud kannatlik ooteaeg ja kuna alates sellest ajast on ilmunud need, kes peavad hingamispäeva jne, on selge, et me elame Kolmanda ingli sõnumi ajastul.“¹²